Liiga palju raha

Kaarel Tarand

Meil on võimalik uskuda, et Euroopa Liidu liikmesriikide valitsusjuhid, rahandusministrid ja eurotsooni riikide keskpankurid läksid kõik kollektiivselt hulluks ja sobiksid edaspidi ainult Postimehe huumorikülje „Psühhiaatrite tuleproovi” tegelaskujudeks. Teine ja tõenäolisem võimalus on, et sel nädalal algatatud uus  Euroopa finantsasutus töönimega „Euroopa stabiilsusmehhanism” on vastutustunde ja riigimeheliku tarkusega sõlmitud kokkulepe, mis kokkuvõttes kindlustab rahuliku ja turvalise elu jätkumise kontinendil.         

Pole ühtki head põhjust, miks peaks selles küsimuses Eesti valitsust kiruma. Kogu asjaajamine on olnud avalik, eesmärgid ja nende saavutamise võimalikud teed ette teada. Eesti sissemakseks tõenäoliselt osutuv 148 miljonit eurot on küll väga suur raha, mis läheb aga aastate jooksul asja ette ja mille kulutamata jätmise kulu võiks kujuneda palju kordi suuremaks.         

Omaette teema on kohalikul turul küll  populaarsust teeniv sõnum Eestile erandi väljakauplemise kohta. Hästi, Eesti saab seekord sissemakse küsimuses soodustust (suuremat õiglust), kuid kui tegu juba kord on kauplemisega, siis on sel tehingul alati mingi vahetusväärtus, teine pool, mis võib realiseeruda hiljem. Näiteks võib osutuda, et Eestil on sissemakse erandist tulenevalt vähem nõudeõigust mõnes järgmises suure raha kogumise või jaotamise küsimuses. Võib, aga ei pea,  mistõttu lõppotsuse praeguse erandi tulevase väärtuse kohta saamegi langetada alles siis, kui kauplemispartnerid teema kunagi lauale peaksid tõstma. Seni on võit meie poolel.     

Väärib tähelepanu, et stabiilsusmehhanismi rahasse suhtub valitsus suure vastutustundega, on juba mõeldud sellele, kuidas oma rahvusvahelised kohustused täita nii, et kohalik eelarve ja elanikud seetõttu kuidagi kannatada ei saaks. Kui vaid igas finantsküsimuses sama tõsiduse ja selgusega otsus tehtaks! Aga ei. Ja viimastest nädalatest on meil paraku võtta paar näidet, kus seesama valitsus (olgugi kaudselt) pillub  sama suurusjärgu raha muretult musta auku. Üks neist on aastatepikkune VEB -fondi saaga, teine riigile kuuluva energiaettevõtte „pimekohting” USA Utah’ osariigi põlevkivitööstusega, mis hetkel on jõudnud kümneid miljoneid dollareid maksnud ostutehinguni. Firmajuht Sandor Liive väitel on tal ostuks nii ettevõtte nõukogu kui ka majandusminister Juhan Partsi nõusolek. VEB -fondi osas langetatud riigikohtu otsus võib halvimal juhul tähendada  valitsusele üle 60 miljoni euro suurust kulutust. Energiafirma suurushullustus aga tähendab väga konkreetset kulu või siis võimaliku eelarvetulu kahanemist. Kokku maksavad need kaks jama peaaegu sama palju, kui riik peab kulutama stabiilsusmehhanismi sissemakseks, selleks, nagu rahandusminister Jürgen Ligi väitis, tõenäoliselt laenu võttes. 

Kui habemega VEB -lugu võib nimetada moodustuva valitsuse õnnetuks pärandvaraks, siis suutmatus kontrollida energiafirma juhtide suurushullustust jääb Andrus Ansipi valitsuse südametunnistusele. Just peaministri juhtimisel on Eesti Energiat õhutatud mitmetele välisavantüüridele nagu tuumajaam Leedus, projektid Jordaanias ja Marokos. Ja nüüd siis investeering USAs. Selle rahapaigutuse jagu jääb valitsusel saamata dividenditulu riigieelarvesse.  Kuid, mis veel hullem, iga päev kuuleme me Eestis jutte sellest, et Eesti jääb mõne aasta pärast ilma elektrita. Selmet keskenduda uute jaamade ehitamisele Eestis, viib firma hoopis suure rahahunniku välismaale, kus see aastateks seisma jääb. Isegi kui see pühas lihtsameelsuses lausa ärkamisaegseid Linda aktsiaid meenutav lugu kunagi õlivabriku avamisega peaks päädima, ei ole põlvkond, kes sealt laekuvaid punaseid penne võiks kasutama hakata,  tänaseks veel sündinud.     

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming