Libaintegratsioon? Tehtud!

Mart Rannut

  Ligi 20 aastat tagasi oli Eesti valiku ees: kas jätkata vaikset riiklikku ja kultuurilis-keelelist kustumist või kasutada ära kujunenud võimalused iseseisvuse taastamiseks. Otsustati viimase kasuks. Samas ei oleks olnud okupatsiooni tingimustes võõrkeelse ja -meelse kogukonna koorma saanud riigi elujõulisus piisav, mistõttu vajati ühiskonnas kiiresti piisavalt suurt eesti keele põhist ühisosa. Selleks võeti vastu konstitutsiooniparandus ja keeleseadus, loodi Keeleamet ning ühiskonna keeleline olukord hakkas üle ootuste nobedalt normaliseeruma. Selle üheks tunnuseks oli eesti keele oskajate sissetuleku möödumine umbvenekeelse elanikkonna omast juba aastal 1992 ning eesti keele kujunemine eliidi keeleks. Saavutatud tase võimaldas aastal 1995 kehtestada juba normaalsele Euroopa riigile vastava keeleseaduse. Tol ajal oli just Eesti arenguveduriks, kelle keelepoliitikast võeti malli ning kellelt õpiti (nt on paljude endiste N Liidu vabariikide keeleseadus meie oma ümberkirjutus!). Nüüdseks on eesti keelel ka Euroopa Liidu ametliku keele staatus ning seda õpitakse mitmetes ülikoolides üle maailma.

Võiks arvata, et integratsiooniküsimus on sellises edukas riigis nagu Eesti ammu lahendatud. Olukord on kahjuks teine: nüüd on ka lätlased meile vastavas vallas habemesse pannud ning ainukesed, kes meie olukorda kiidavad, on vastavat valdkonda kureerivad ministrid ise. Aastal 2005 Ernst ja Youngi korraldatud riikliku integratsiooniprogrammi vahehindamisel tõdeti, et integratsiooniga ollakse jännis. Viimase kaheksa aasta jooksul ei ole muulaste eesti keele oskus märgatavalt tõusnud, jätkuvalt erineb ka nende meelsus, mis põhjustatud napi keeleoskuse tõttu Eesti meediaga marginaalsetest kontaktidest. Eriti katastroofiline on olukord alamprogrammi “Haridus” puhul, kus mõlemad 2000. aastal fikseeritud põhieesmärgid on jäänud täitmata. Kuigi piiranguks on osaliselt olnud poliitilise tahte nõrkus mõningatel perioodidel, torkavad silma tegevuse napp kvaliteet ning juhtimise ja planeerimise tasandi puudused. Korralikult koostatud programm aastateks 2000–2007 on sisuliselt läbi kukkunud. Põõsasse lastud on ligikaudu pool miljardit, mis jääb kahju poolest suhkrutrahvi ja viljasalve juhtumi vahele.

Olukord ei ole tekkinud üleöö: juba aastal 2002 Eesti keelenõukogu kohtumisel tolleaegse peaministri Siim Kallasega tõdeti kehvakest keelejuhtimise taset ja leiti, et valitsuses oleks tarvis asjatundjat, kes takistaks varakult mõttetute ja kulukate keeleprojektide elluviimist. Peaminister nohises küll nõusolevalt, mingit muudatust aga ei tulnud.

Mis siis lahti? Valusaimaks probleemiks on integratsiooni juhtimistasandi ebapädevus. Selleks on meil rahvastikuminister, tema büroo ning projekte kureeriva institutsioonina Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutus. MEISi suutlikkus tagada projektide ühiskonna vajadustele vastavus on olnud peaaegu olematu, põhjuseks tagasihoidlik oskusteave ning suutmatus integratsiooni vallas toimuvaid muutusi juhtida, kontrollida ja ette näha. Saamatus sai alguse MEISi enda põhikirjast, mis on vildak ja integratsiooni juhtimiseks ebapiisav. Näiteks eesmärkides on keelt mainitud vaid ühel korral: kui tegemist on ainult keeleõppega, sellega tegeldakse grupiti ja sellega on seotud probleemid.

MEISi nõukogu koosneb peaasjalikult poliitikutest, keda sisuline asi ei huvita ning kes dokumentidest niikuinii aru ei saa. Nõukogu esimeheks on põhikirjaliselt rahvastikuminister, kelleks oli 2002.-2003. aastal Efendijev, kelle puhul uuris välisministeerium avalikult, kas ta teab, millise riigi huvisid ta esindama peab. Tema ülesandeks ei olnudki ilmselt integratsioonitöö, vaid lähenevatel valimistel vene elanikkonna häälte püüdmine. Muide, tema nõunik on nüüdseks teinud kena karjääri, töötades praegu Tallinna abilinnapeana jäätmete ja kanalisatsiooni alal.

Kuna vastava valdkonna puhul on tegemist vägagi pikaajaliste protsessidega, võidi endale lubada juhuslike teadmistega sõprade töölepalkamist, sest ühiskonna keelekasutuses saavad tehtud lollused nähtavaks siis, kui ollakse ordenite ja kiidusõnadega juba pensionile saadetud. Näiteks juhtis sihtasutust pikalt sotsialismi poliitökonoomia spetsialist, kes keeleküsimuste kohta tunnistas ise, et ei tea valdkonnast halligi. Pärast äärmiselt kriitilist raportit aastal 2005 tabas teda fataalne südame­rike.

Pärast lausa Eesti-vastast Efendijevit tuli ametisse Paul-Eerik Rummo, kelle vaated on kindlasti eestimeelsed, kuid haldussuutlikkus nullilähedane. Rahvastikuministrina tööle asunud, tuli tal endal nõunike aparaat moodustada ning selle tööd juhtima hakata, kuid töö asendati propagandaga. Niimoodi võib edukalt rahvast petta, kuid integratsioonile see meid lähemale ei vii. Näiteks ajas rahvastikuminister aasta lõpu pressikonverentsil asendusjuttu integratsiooni suurtest edusammudest ning vaikis maha kujunenud katastroofilise olukorra. Selline luuletamine ei ole riigiasjus vastuvõetav. Sisuliselt tegelebki rahvastikuminister asendustegevusega, milleks on emapalk ja muu sellesarnane, mis sobiks ühe sotsiaalministeeriumi tubli nooremametniku tööks. Selle jaoks omaette ministrit pidada ei ole vähimatki mõtet, pealegi on meil juba kaks sotsiaalministrit.

Rummo büroo on välja käinud ka tulevikuplaani: loomisel on uus integratsiooniprogramm aastateks 2008–2013. See aga tekitab asjatundjates õõva: kui eelmine programm oli kavandatud korralikult, metsa aga kiskus selle juhtimine ja projektide täitmine, siis praegune hiilgab lollustega juba kavandamisastmes. Poliitika, kus üritatakse kiirelt üht läbikukkunud programmi asendada teise samalõhnalisega, ei tohiks olla lubatav.

Kuidas edasi? Kõigepealt on vaja ekspertidelt tellida eelmise programmi üksikasjalik evalvatsioon ning alles nende tulemuste alusel hakata välja töötama uut programmi. Ümber tuleb korraldada kogu integratsiooni sihtasutuse töö, tõstes selle pädevust. Poliitikutest koosnev sihtasutuse nõukogu tuleks aga lahti lasta päevapealt, sest usaldus, et nad tõesti suudavad kontrollida maksumaksja rahaga ümberkäimist, on osutunud alusetuks.

Valimiste järel on oodata ka uut ministrit. Erakonnad on juba välja pakkunud nende arust sobivaid uusi ministrikandidaate, kes tekitavad aga asjatundjates oma pädevuse poolest nõutust. Lahenduseks pakun tulevastele rahvastikuministriks pürgijatele võimalust Tallinna ülikoolis oma tulevase tööpõllu  teadmisi tasuta kaardistada. Ehk tuleb nii vähem ette enda üle- ja ees ootava töö alahindamist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming