Let Obama be Obama!

Toomas Alatalu

„Las Obama olla Obama!” hõikas Foreign Affairsi jaanuariveebruarinumbri esilehekülg juba kaks ja pool kuud tagasi, andes täpselt edasi poliitikakorüfee Zbigniew Brzezinski artikli „Lootusest julguseni” („From Hope to Audacity”) peamõtte. 28. märtsil 82aastaseks saanud Brzezinski on jätkuvalt vormis. Paraku kuulub see artikkel nende kilda, mille olemasolust ei taheta teada. Ka Eestis, kus samuti jagus artikli ilmumise aegu hüüdjaid, kelle arvates Obama välispoliitika on nõrk või seda pole olemaski! Brzezinski aga avab punkt-punktilt Obama „tõeliselt ambitsioonika  ponnistuse muuta USA nägemust maailmast”, tänu millele „suudeti vähem kui aastaga põhjalikult ümber kujundada USA välispoliitika”.

Vanahärra tõdeb, et Obamal on kasutada neli korda suurem rahvusliku julgeoleku nõukogu (National Security Council), kui see oli Nixoni, Carteri või, Bush vanema päevil,1 rääkimata nõukogu toetavatest professionaalidest. Paraku suutis Obama oma rolli „suurriigi välispoliitika kontseptuaalse algatajana”, „strateegiliste otsuste kujundamise, elluviimise ja korrigeerimise ülevaatajana” esimesel võimuaastal  täita vaid osaliselt, sest pidi kustutama tuld sisepoliitikas. Sellest tulenevalt muutus USA välispoliitika „halvatavaks pigem ettevaatlike kui aktiivsete, pigem mugavate kui innovaatiliste kõrgemate ametnike” poolt. Brzezinski ütleb enamatki: mõnedele on vastukarva isegi presidendi prioriteedid Lähis-Idas ja Iraanis ning järelikult on nad kehvad poliitika elluviijad. Seesugune toimetamine mõjutab ka presidendi sisepoliitika nõunikke ja nii sünnivadki tagasilöögid välispoliitikas, mida toetavad võimukalt kodused lobby’d. Näitena toob Brzezinski Iisraeli peaministri keeldumise  lõpetada asunduste rajamine Läänekaldal ja Gaza sektoris, kuigi Obama nõudis seda avalikult veel mullu. Lahates USA välispoliitika „koduseid takistusi”, nimetab Brzezinski „välispoliitilise lobby mõjukuse kasvu USA poliitikas”. Tänu ligipääsule USA kongressile ja tuginedes kas suurtele rahadele või välistoetusele mõjutab lobby enneolematult suurelt ja seadusandluse abil välispoliitika kujundamist. Rohkem kui kunagi varem töötab USA kongress presidendi välispoliitiliste otsuste vastu ja koguni dikteerib neid presidendile.

Siinkohal toob Brzezinski näiteks Iraani  sanktsioone puudutava nn siduva otsuse. Kongressi seda sorti tegevus avaldab mõistagi mõju ka USA otsustele maailmapoliitikas, nii et on juba raskusi teha selgeks, kas tegu on USA või hoopis mõne muu riigi huviga. Teiseks nõrkuseks (siin tugineb Brzezinski tuntud RAND Corporationi2 2009. aasta uurimusele) on saanud ameeriklaste süvenev ideoloogiline lõhenemine, mis vähendab seni toiminud efektiivse kaheparteilise välispoliitika võimalusi. Ühiskonna polariseerumine „julgustab demagoogia imbumist poliitilistesse konfliktidesse. See mürgitab ka avalikku  arutelu. Veelgi hullem – teise mustamine ja vihkamine ning potentsiaalselt vihkav retoorika on kiirelt levinud poliitilise vaidluse kuningriiki – blogindusse, mida ei reguleeri ei faktide kontrollimine ega laimuvastased seadused”. Brzezinski nendib, et suurte demokraatlike riikide seas on Ühendriikide avalikkus üks vähem informeeritumaid maailmas, kui jutt läheb globaalsetele asjadele. Ajakirja National Geographic küsitlustele viidates küsib ta, kas välisriikide geograafiat ja ajalugu tundmata on võimalik mõista dilemmasid, millega USA on silmitsi Afganistanis ja Pakistanis?  Seda olukorras, kus ajalehtede tiraaž väheneb, kunagised informatiivsed telereportaažid on asendunud triviaalsete jutlustamistega ning usaldusväärsed ja õigeaegsed uudised kriitiliste sündmuste kohta jõuavad avalikkuseni järjest harvem!?

Pole siis imestada, et kriitilistel hetkedel kipuvad kõlama jääma demagoogiliselt formuleeritud lahendused. Eeldatavasti kirjutas Brzezinski äsja refereeritu eelmise aasta lõpul, ent kõik öeldu on aktuaalne tänagi, sest Obama sai siseprobleemiga nr 1 – tervishoiureformiga maha alles  21. märtsil (vastasleeri survel tehti kongressi mõlemas kojas kordushääletus 25. III). 23. märtsi õhtul saabus Valgesse Majja Brzezinski hinnangul kolmest akuutsest välispoliitilisest probleemist (Iisraeli-Palestiina konflikt, Iraani tuumaambitsioonid ja Afganistani-Pakistani väljakutse) esimese peategelane Iisraeli peaminister Netanyahu. Seda pärast triumfaalset esinemist 7500 kutsutu ees Ameerika-Iisraeli avalike asjade komitee kogunemisel. Tema lausungid „Jeruusalemm pole asula, Jeruusalemm on juutide pealinn” jms said publikult marulise aplausi.  Samas ei jäädvustanud esimest korda USA-Iisraeli suhete ajaloos telekaamerad Valge Maja peremehe vastutulemist küllatulnud heebrea esimesele mehele ega ka külalise ärasaatmist. Jutuajamine silmast silma kestis poolteist tundi, aga see on ka kõik, mis sellest teada on. Ajakirjanikud jäid tühjade kätega samuti Netanyahu Ameerikast lahkudes ja kuigi ta pidi kohtuma ka Euroopa Liidu valitsusjuhtidega Brüsselis, lennati otse Iisraeli, kust kabineti istungi järel edastati maailma sõnum: „Iisrael ei muuda oma asunduste rajamise poliitikat”.  Poliitika on siiski (vähemalt) kahepoolne protsess ja pole raske märgata, kuidas Bush noorema pärandist vabanev maailm muudab järsult suhtumist Iisraeli valitsuse poliitikasse. Tegelikult võis erilist vastuvõttu Valges Majas oodata, sest riigisekretär Hillary Clinton oli avalikult kuulutanud: Iisraeli valitsuse otsus jätkata elamuehitust IdaJeruusalemmas ja teha see otsus teatavaks asepresident Joe Bideni visiidi ajal oli USA-le „solvav”. Proua Clinton esines söakalt ka mainitud AIPACi foorumil, hoiatades Iisraeli „usaldusväärsuse kaotamise” eest. 

Neli päeva enne Valge Maja kinnist külastust kogunes nn Lähis-Ida kvartett (USA, Venemaa, ÜRO, EL ehk H. Clinton, S. Lavrov, Ban Ki-moon, C. Ashton + G. Mitchell ja T. Blair) Moskvas ja korealasest ÜRO peasekretäril lasti kogu maailmale teada anda, et Palestiina riik luuakse 24 kuu jooksul ning et Iisraelil tuleb lõpetada elamuehitus, likvideerida kurikuulsad plokkpostid jms. Euroopa Liit tühistas aga samas esmaspäevaks ette nähtud ELi ja Iisraeli välisministrite kohtumise. Teisipäeval aga teatas Suurbritannia välisminister Miliband Iisraeli diplomaadi väljasaatmisest karistamaks  Briti kodanike passiandmete kasutamist Iisraeli salaluure mõrvaoperatsioonis jaanuaris Dubais. Ja kuigi Iisrael pole seda tüüpi vahelejäämiste puhul kunagi kinnitanud ega eitanud oma osalust, tuli sedapuhku teade, et n-ö vastumeetmeid Londonile ei tule ehk siis tunnistati end süüdi. Seda üle hulga aja esimest korda. Eks näis ja millal öeldakse sama välja suuremates asjades. Arusaadavalt on võimatu ennustada, millal pööre LähisIdas teoks saab, sest viimaste aastate viivitused on vaid tugevdanud Iisraeli jäiga liini mehi ja naisi ning nõrgendanud  mõõdukaid palestiinlaste leeris. Tegutseda siiski tuleb ja Brzezinski arvates lähtuvalt neljast põhimõttest. Esiteks: Palestiina põgenikud lähevad tagasi vaid Palestiina riigi territooriumile ning saavad mõningast kompensatsiooni. Seda oleks Palestiina vabastusliikumisel raske alla neelata, ent sellel pole alternatiivi.

Teiseks, Jeruusalemm tuleb jagada: Lääne-Jeruusalemm oleks Iisraeli ja Ida-Jeruusalemm Palestiina riigi pealinn, kusjuures vanalinna suhtes tuleks saavutada mingi rahvusvaheline kokkulepe. See oleks raske jällegi Iisraelile. Kolmandaks tuleb lähtuda 1967. aasta piiridest,  kuid võimalike muudatustega tuleks suurendada palestiinlaste territooriumi. Neljandaks: Ühendriigid või NATO peaksid paigutama oma väed piki Jordani jõge, mis annaks Iisraeli julgeolekule vajaliku strateegilise sügavuse.

1 Poola päritolu Z. Brzezinski ja tema asetäitja NSCs Samuel Huntington olid esimesed kõrgakadeemilise seltskonna tegelased, kes kutsuti suurt poliitikat kujundama ja tegema. Brzezinski käsi oli mängus inimõiguste järgimise nõudmise muutmises USA välispoliitika tööriistaks, kaasmaalase Karol Wojtyła valimises Rooma paavstiks, Rumeenia arvamises Ladina-Ameerika arenguriikide gruppi, Lähis-Ida  rahulepingus (Camp David), USA-Hiina diplomaatiliste suhete sõlmimises, kanali tagastamises Panamale, vastupanu organiseerimises Nõukogude sissetungijatele Afganistanis ja Moskva olümpiamängude boikoteerimises. Brzezinski ja Carteri komistuskiviks said aga sündmused Iraanis.

2 Mõttekeskus RAND Corporation koostas R. Asmuse ja R. Nuricki juhtimisel 1995.-96. aastal ülevaate Läänemere maade arengusuundumustest ja selle järeldused said aluseks Bill Clintoni administratsiooni otsusele kutsuda Balti riigid ühinema NATOga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming