Lennuk ja õnn

Aet Annist

Kui mu kolmeaastane poeg mitu kuud pärast Eestist äraolekut siinsesse hommikusse ärkas, pahandas ta hirmsasti: „Ma tahan, et oleks pime!”. Kui seletasin, et päike tõusis, midagi pole teha, pani ta ette: „Vajutame päikese maanduma!”. Ilmselt kuulub mu laps põlvkonda, kellele tõusmine ja maandumine on selgem ja enesestmõistetavam asi kui tõusmine ja loojumine. Viimase paarikümne aastaga on  paljude eurooplaste ja põhja-ameeriklaste igapäev muutunud väga lendamiskeskseks.

Nii oleme õhuruumi tabanud tuhapilves osutunud totaalselt sõltuvaks sellest ebaloomulikust ja ääretult keskkonnakahjulikust liikumisviisist. Vaid üksikud vaprad reisimehed söandavad katsetada Euroopa maitsi läbimist, kohtudes senitundmatute eluvormidega Poola kaelamurdvas teededžunglis või trotsides raskusi Baltimaade kitsail maanteil.  Kogu tänapäeva arenenud kapitalism koos oma harjumusmaailmaga on justkui poolenisti õhku rajatud; nagu selgub, ei suuda maismaa- ega meretransport isegi väikest osa õhkuihkajaid operatiivselt läbi Euroopa viia. Aktsiisivaba lennukikütus, millega 1940ndatest aastatest toetati lapsekingades lennukitööstust, on tänaseni andnud rahvahulkadele vabaduse odavalt ringi lennata keskkonnakahju eest maksmata. 

Selline eelisarendamine on tähendanud muu ühistranspordi kängumist, kuid mitte vaid seda. Selgub, et muugi kommunikatsiooni areng on kaunis mannetu. Euroopa Ühenduse transpordi- ja kommunikatsiooniministrite erakorraline videokonverents lonkas igat jalga, kuna masinavärk lihtsalt ei toiminud. Kui lennundus logiseks samamoodi, oleksid Smolenski stiilis õnnetused ilmselt tavapärane nähtus.  Ent selle „kriisi” keskel tuleb endale meenutada, et lendajate näol on siiski tegemist vaid tillukese osakesega inimkonnast, kildkonnaga, kes erineb oma kaasaegsetest kahtlase väärtusega privileegide pideva kasutamise poolest. Ülejäänud pole iial tõstnud jalga lennukisse, isegi kui lennundus nende elu on tugevalt mõjutanud.

1950. aastatel äratas antropoloogide huvi üks kummaline nähtus Vaikse ookeani regioonis:  kohalikud ehitasid puust ja bambusest lennukite, lennundustehnoloogia ja -tähiste imitatsioone. Juba XIX sajandist tuntud maagia ja rituaalid – cargo cult ehk kargokultus –, millega püüti kolonistide kaudu tuttavaks saanud materiaalseid väärtusi kohale meelitada, võtsid eriti huvitava vormi Teise maailmasõja järel. Sõja ajal kogeti, kuidas kargo – tööstuslikult toodetud rõivad, ravimid, toit jne – heideti lennukitelt maale või siis jagasid  Jaapani ja hiljem alliansi lennuväelased selle neid abistanud kohalike vahel. Sõda tuli ja läks, ilma et kohalikul elanikkonnal üle nende pea toimunud kõrgtehnoloogilistest lahingutest mingit selget arusaamist saanuks tekkida. Koos sõjaga kadusid ka lennukid, lennuväelased ja hüved, mis nendega koos olid igapäevaelu osaks saanud. Imiteerides seda, mida nad olid näinud lennuväelasi tegemas, püüdsid kargo-ootajad veenda  müütilisi jõude taas väärt kraami maa peale poetama.

Roost lennukid, isehakanud dispetšeri puust kõrvaklapid ja kujuteldavatele õhulaevadele antavad tulesignaalid võivad ju tunduda kaunis naljakad, ometi peaks selles nägema hoopis igati õigustatud katset ühist ressurssi raiskava lääne käest teistele kuuluvat osa välja nõrutada. Samal ajal on kargokultust kasutatud laialdaselt metafoorina  iseloomustamaks loogilist eksitust, mille puhul peetakse mingi süsteemi imiteerimist sellega kaasnevate hüvede saabumise piisavaks tingimuseks. „Loodusrahvastele” omasekspeetav maailmanägemine sarnaneb aga vägagi meie enda majandusloogikaga. Suur osa sellest rajaneb väga sarnastel eeldustel, mille abil pealegi ignoreeritakse võimalikke  negatiivseid protsesse. Me edendame lennundust muude ühistranspordiliikide arvelt ootusega, et see suurendab meie rahvuslikku rikkust, kuigi samal ajal vähendab see taastumatuid loodusvarasid ja kahjustab kliimat. Me võtame vastu seadusi, millel on kohaliku elanikkonna arvestatavale osale ränk mõju, veendumusega, et need seadused meelitavad kargot kandvate välisinvestorite näol õnne meie õuele. Ja vaid üksikutel  hetkedel paljastub kujundlikult meie ootuste ekslikkus ja lapsemeelsus – hetkil, mil Mõigu kohal on vaikus ja maandumisrajad ootavad asjatult kujuteldavate aarete saabumist rikkast maailmast.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht