Lenini armastus

David Vseviov

Autoritaarsed võimukandjad pole tegelikult armastanud ei Nadeždat, Inessat ega Evat. Ainus, mida nad on kirglikult soovinud ja mis on pannud nad ihast värisema, on olnud võim.Raamatu „Lenini naised” autor Boriss Sokolov kuulub nende vene ajaloolaste hulka, kes pälviks Vene Föderatsiooni võimude poolt viimasel ajal kavandatavast „ajaloovõltsimise” seadusest lähtuvalt oma kirjutiste eest kõhklusteta võimalikest kõige rangema karistuse. Sellepärast, et korduvalt oma vaateid Eestis tutvustanud Sokolov on avaldanud arvukalt pikemaid ja lühemaid kirjutisi, kus käsitletakse Teise maailmasõja sündmusi Venemaa ametlikule seisukohale vastupidi. Seega paljuski nii, nagu seda peavadki tegema sõltumatud ja tõde hindavad ajaloolased, kuigi see on millegipärast kuulutatud naaberriigiks kuriteoks. 

Ja karistuseta ei jäänud Boris Sokolov oma kirjutiste eest ka siis, kui mainitud seadusest polnud veel juttugi: ta jäi väljamõeldud ettekäändel oma töökohast õppejõuna ilma. Boriss Sokolovi produktiivsus on imetlusväärne. Ta on üle 50 ajaloo- ja filoloogiaraamatu autor, neid on tõlgitud paljudesse keeltesse. Kui mul pole mõni neist kahe silma vahele jäänud, siis ainuüksi eesti keeles võib lugeda järgmisi raamatuid: „Beria”; „Parun Ungern”; „Soome sõja saladused”; „Vassili Stalin”; „Vjatšeslav Molotov” ja nüüd ka „Lenini naised”. „Lenini naised”, mis originaalis kannab pealkirja „Juhi armastus”  räägib Vladimir Lenini isiklikust elust ja valdavalt tema suhetest kahe naise, Nadežda Krupskajaga ja Inessa Armandiga. Seega suure juhi sellest eluküljest, mida nõukogude ajal ning ka ajaliselt hilisemate juhtide variandis polnud laiade rahvamasside jaoks olemas. Põhjusel, et nõukogude võimukandjad, erinevalt armunutest, ei kaotanud kunagi pead ja suutsid alati eristada õiget väärast. Ja pühendusid nad kogu rahva, mitte ühe naise teenimisele.

Selles, et „Lenini naised” on minu põlvkonnale, kes me tundsime hoopis teistsugust Vladimir Iljitši, huvitav raamat,  pole mingit kahtlust. Ajaloopropaganda loodud Leninit me ju tundsime, nüüd aga saame teada, kuidas olid asjad tegelikult ning mis peitus meile maalitud eesriide taga. Nii saame me „Lenini naisi” lugedes maitsta omal ajal keelatud vilja, mis iseenesest on juba nauditav tegevus ja tunne. Kuid, kuidas on lood glasnost’i-järgse põlvkonnaga? Miks peaksid nemad, kelle silmade ees on loendamatutel raamatute ja ajakirjade lehekülgedel, tele- ja arvutiekraanidel lahti rullumas kümnete staaride seksuaalelu intiimsemad detailid, avama raamatu, kus juttu tänapäeva mõttes triviaalsest armukolmnurgast – Vladimirist,  Nadeždast ja Inessast. Kusjuures sellest, mis nende magamistoas toimus (või mida ei toimunud), pole tegelikult ikkagi midagi teada, sest dokumentide ja tõeste mälestuste kandjate süsteemseks hävitamiseks oli aega aastakümneid. Kõigepealt tasub seda teha sellepärast, et Boriss Sokolov oskab kirjutada huvitavalt, lisaks on talle antud ajaloolaste seas küllaltki harv võime: ta oskab eristada olulist ebaolulisest, peamist teisejärgulisest.

Sellepärast võib vene keelt valdavatele poliitikahuvilistele julgelt soovitada lisaks Sokolovi avaldatud ajalooraamatute lugemisele pöörata tähelepanu ka sama  autori sageli ilmuvatele analüüsidele Venemaa sise- ja välispoliitika kohta leheküljel www.grani.ru, need võiksid autori nõusolekul näha veel kord trükivalgust näiteks meie venekeelse Postimehe veergudel. Suutlikkus tabada peamist võimaldabki Boriss Sokolovil jõuda oma raamatus sõnumini, mis on ühest armastusloost tunduvalt laiem ja olulisem, ehk selleni, et konkreetselt Lenin, aga tegelikult kõik autoritaarsed võimukandjad pole tegelikult armastanud ei Nadeždat, Inessat, veel kord Nadeždat (Stalini variandis) ega Evat. Ainus asi, mida nad on kirglikult soovinud ja mis on pannud nad ihast värisema, on olnud võim. Isegi siis, kui lootusetult haige Lenin lähetab tema abikaasat rängalt solvanud Stalinile pahameelest pakatava kirja, annab selle tonaalsus aimu, et juhi viha pole põhjustatud mitte sedavõrd soovist astuda naise kaitseks välja, kuivõrd ennekõike murest oma au ja autoriteedi pärast.

Nii oligi Nadežda Konstantinovna Boriss Sokolovi järgi „Leninile nagu mingi sümbol, partei ja valitsuse juhi kohustuslik atribuut, mitte aga lähedane ja armas inimene”. Ning kuigi Vladimiri tunded Inessa vastu võisid olla nii-öelda tõelisemad, oli ka nende liit pigem maailmavaateline. Oletada, et Lenin oleks võinud siduda ennast mõne „revolutsioonikauge” naisega, on võimatu. See ongi Sokolovi raamatu peamine järeldus, ning ilmselt sellepärast kannabki tema raamat venekeelsena pealkirja „Juhi armastus”, täpsustamata seejuures armastuse objekti. Ja see on ka põhjus, miks „Lenini naisi” võiksid lugeda ka ajalookulgemise seaduspärasustest huvitatud nooremad inimesed. Selle raamatu abil saab sammukese lähemale võimu iha ja olemise mõistmisele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming