Lehtlalindude looming ja loovuse evolutsioon

Tuul Sepp

Lehtlalinnud näitavad, et kunst ja loomingulisus ei ole omased ainuüksi inimliigile. Lehtlalinnud on Austraalias ja Uus-Guineas elavad värvuliste hulka kuuluvad linnud. Erinevalt nende lähedastest sugulastest paradiisilindudest ei ole nende välimus kuigi silmatorkav. Nad on pisut väiksemad kui varesed ja veidi suuremad kui rästad. Sulestikus on valdavad pruunid-mustad toonid, kuigi mõne liigi isastel esineb ka erksamat, kollakat-oranžikat kehakatet. Keeruline ja omapärane sigimisrituaal Tähelepanuväärseks teeb need linnud erakordselt keeruline ja omapärane sigimisrituaal. Et emaslinnule muljet avaldada, ehitab isaslind nn lehtla. See keeruline, kunstipäraselt kaunistatud ehitis on areeniks, millel isaslind emaslinnule laulu ja tantsuga esineb. Lehtla ei ole kasutuses pesana – mingit praktilist väärtust neil ehitistel ei ole, need on rajatud puhtalt esteetilistel kaalutlustel. Lehtlalindude lehtlad on kõige lähedasem analoog, mida loodusest leida võib, inimeste kunstile. Lehtla ehitamisega peab isaslind tõestama oma osavust, nutikust, loomingulisust ja head maitset. Kui lehtla emasele meeldib, siis lubab ta isaslinnul endaga paarituda – ning läheb siis oma teed, et iseseisvalt pesa rajada ja pojad üles kasvatada. Kuna isased poegade kasvatamises ei osale, on nendevaheline konkurents eriti tugev. Kõik emased võivad sel juhul valida oma partneriks kõige uhkema isaslinnu, hoolimata sellest, et see isaslind on juba mõne teise emaslinnuga paaritunud. Ilusa lehtla ehitanud isaslind võib oma kauni kunstitöö juurde paarituma meelitada päevas isegi kuni kümme emaslindu. Muidugi jääb selle tagajärjel kümme teist isaslindu kuivale. Kauni lehtla ehitamine on isaslinnu jaoks seega evolutsiooniliselt elu ja surma küsimus.Lehtla ehitab enamik kahekümnest lehtlalinnu liigist. Liigiti võivad lehtlad olla kujult väga erinevad. Osa liike ehitab nn jaaniku tüüpi lehtla, asetades oksakesi ja kaunistusi ümber puuvõrse. Teiseks levinud lehtlatüübiks on nn puiestee tüüpi lehtlad, kus isaslind ehitab püsti asetatud okstest kaks seina. Lehtlad võivad olla väga suured. Näiteks rästasuuruse kuld-lehtlalinnu lehtla võib olla ligi kolme meetri kõrgune. Liigisiseselt on lehtlad ehitusplaanilt küll sarnased, kuid iga isaslinnu ehitis erineb siiski oluliselt teiste isaste rajatistest. Lehtla rajamisel on seega jäetud küllalt ruumi isaslinnu loomingulisusele. Emastele meeldivad lehtlad, mis on tugevad, sümmeetrilised ja kaunistatud erksate värvidega.

Lehtla ümbrus kaunistatakse hoolikalt valitud erksat värvi esemetega, milleks võivad olla teokarbid, lilleõied, lehed, samblatükid, puukoor, suled, värvilised kivikesed või marjad. Uuemal ajal on lisandunud ka inimestelt pärinevaid objekte: klaasikilde, plastitükke, naelu, münte. Isaslinnud kulutavad palju aega kõige ilusamate kaunistuste leidmiseks. Nad lendavad ringi, otsides kõige erksat värvi looduslikke (ja vahel ka mitte nii looduslikke) esemeid, toovad need oma lehtla juurde ning seavad hoolikalt ja läbimõeldult paika. Kui õied närtsivad või marjad värvi kaotavad, asendavad linnud need uute, värskete ja värvikirevatega.

Sinine või roheline?
Ühe liigi esindajad valivad enamasti kaunistuseks sarnaseid ja sama värvi objekte – nende kaunistuste suhtes on vastava liigi emastel välja kujunenud eelistus. Näiteks läik-lehtlalinnud eelistavad siniseid kaunistusi, akaatsia-lehtlalindude meelest on aga maitsekas roheline värv. On näidatud, et isaslinnu sigimisedukus on seotud vastavat värvi objektide arvuga lehtla ümbruses. Näiteks mida rohkem siniseid esemeid läik-lehtlalinnu härra oma lehtla ümber kuhjab, seda suuremat muljet avaldab ehitis emaslinnule. Internetist on võimalik leida videoid isastest lehtlalindudest, kes häbematult varastavad matkajatelt igasuguseid objekte – võtmehoidjaid, lutte, hambaharju – peaasi, et ese oleks sinine.
Miks meeldib emastele läik-lehtlalindudele sinine, akaatsia-lehtlalindudele aga roheline? Mingisugust põhjendust sellele eelistusele pole. Siinkohal tuleks selgitada sugulise valiku omapärast mõju evolutsioonile. Erinevalt looduslikust valikust ei ole sugulise valiku tulemuseks kõige optimaalsemad, mõistuspärased, keskkonda kõige paremini sobivad lahendused. Vastupidi, suguline valik võib välja kujundada selliseid ebapraktilisi ekstravagantsusi nagu paabulinnu saba või põdra hiiglaslikud sarved. Või kui soovite – luksusautod ja sabakuued. Kui ühele kvaliteetsele emaslinnule millegipärast meeldib sinine värv ning ta valib selle eelistuse põhjal vastavate kaunistustega lehtlaga isaslinnu (kes esialgu ei pruukinudki olla konkurentidest kvaliteetsem), siis kandub sinise värvi eelistus tulevastele põlvkondadele. Protsess võimendab iseennast: mida rohkem emaseid eelistab sinist, seda rohkem pingutavad isased siniste kaunistuste leidmiseks. Esialgu juhuslikud eelistused ja protsessid (ühele emaslinnule meeldis sinine kaunistus) võimenduvad põlvkonnalt põlvkonnale ning võivad viia ennustamatute tulemusteni ning liikide eristumiseni. Seetõttu erinevad ka eri liiki lehtlalindude ehitised üksteisest.
Tihtipeale püütakse kaunistusi varastada teiste isaslindude lehtlatest, sealjuures konkurendi kunstitööd hoolimatult (või isegi hoolega) lõhkudes. Peale andekuse peab isane seega olema võimeline jõuga oma õrna meistritööd kaitsma. Lehtla hävitamise ja kaunistuste varastamise oht on küllalt suur, et mõjutada isaslindude käitumist ja päevaplaani. Konkurendi lehtla täieliku või osalise hävitamise kasu on ilmne – enne naabrimees paarituda ei saa, kui uus lehtla on valmis. Emaslind võib selle tulemusena kõrgemalt hinnata pahategija kunstitööd ning tema sigimisedukus võib kasvada. Naabrimehe kodukaunistuste varastamine on topeltkasulik: tema lehtla on siis koledam ja varas saab kaunistuse abil muuta oma lehtla ligitõmbavamaks. Röövkäikudel on aga hind, sest samal ajal jääb kaitsetuks oma lehtla. Õige tegutsemisviisi leidmine on seega keeruline taktikamäng, mille ennustamiseks on kasutatud ka mänguteoreetilisi mudeleid.1 Sigimishooajal kulutab isaslind lehtla eest hoolitsemisele ja lehtla valvamisele pea kogu oma aja ja energia.
Kaunistuste paigutamine lehtla ümber pole kaugeltki suvaline, vaid vägagi hoolega läbi mõeldud. Isaslinnud kulutavad palju aega ja vaeva kaunistuste õigeks, kunstipäraseks paigutamiseks. Näiteks sarnase värviga objektid paigutatakse lähestikku. On leitud, et lehtlalinnud kasutavad oma lehtla ehtimisel ka optilist illusiooni. Selleks sordivad nad kaunistused suuruse järgi – väiksed pannakse lehtlale lähemale, suured järk-järgult lehtlast kaugemale. Kuna kaugemal olevad objektid tunduvad väiksemad, tekib nii optiline illusioon kaugemal olevast lehtlast. Sellise võltsperspektiivi tulemusena tundub lehtla suurem ja võimsam, kui see tegelikult on.2
Pugal-lehtlalinnud ja läik-lehtlalinnud ei piirdu lehtlate kaunistamisel värviliste ehetega. Nad rakendavad ka maalikunsti. Selleks oksendavad nad välja siniseid marju või männiokkaid ning kasutavad nokas hoitud lehenutsu või puukoort lehtlaseinte värvimiseks. Lehtla värvimine on üks näide selle kohta, kuidas linnud looduses tööriistu kasutavad. Mida paksemalt värvi on pandud, seda rohkem lehtla emaslinnule meeldib. Emaslind võib mõnikord ka lehtlaseinas olevat värvi maitsta – on välja pakutud, et nii saab ta keemilisi signaale isaslinnu kvaliteedi ja nende omavahelise geneetilise kokkusobivuse kohta.3
Kaunis lehtla on isaslinnu elu mõte. Lehtla rajamise eesmärk on tõestada emaslinnule oma kvaliteeti. Lehtla peegeldab isaslinnu omadusi mitmest küljest – selle ehitamiseks läheb vaja püsivust, kaunistuste hankimiseks ja paigutamiseks nutikust ja osavust, lehtla kaitsmiseks konkurentide eest jõudu ja julgust. Kõik need omadused tulenevad linnu tervislikust seisundist ja geneetilisest kvaliteedist. Ilusa lehtla ehitanud isaslinnu oma paariliseks valinud emaslind võib loota, et neid häid omadusi andvad geenid kanduvad edasi ka tema poegadele.

Richard Dawkinsi laiendatud fenotüüp
Lehtla on seega osa nn laiendatud fenotüübist (fenotüübi all mõeldakse indiviidi tunnuste kogumit). Laiendatud fenotüübi mõiste võttis kasutusele tuntud teaduse populariseerija Richard Dawkins oma 1982. aastal avaldatud raamatus.4 Tema idee kohaselt ei tohiks fenotüüpi piiritleda vaid sellega, mis on organismi keha sees ja küljes, vaid seda peaks laiendama kõigele, mida geen mõjutab, sealhulgas ka keskkonnale väljaspool organismi. Ühe näitena laiendatud fenotüübist toob Dawkins ehitised, mis peegeldavad ehitise autori geneetilist kvaliteeti. Peale lehtlalindude lehtlate käivad siia alla näiteks kopratammid, puruvanade kojad ja ogalike pesad.
Evolutsiooniline psühholoog Geoffrey Miller on pakkunud oma 2001. aastal avaldatud raamatus „Paarituv mõistus” („The Mating Mind”) välja teooria, mille järgi keerukas ajutegevus ja sellest lähtuv võime arukalt ja mõtestatult tegutseda ongi välja kujunenud signaalina geneetilise kvaliteedi kohta.5 Mida keerulisem on aju, seda kergemini võib ju midagi valesti minna. Geneetilised mutatsioonid võivad ajutegevust kergesti mõjutada, aju ülalpidamine on füsioloogiliselt kulukas. Et aju töötaks laitmatult, peavad geenid olema head. Inimliik pole kaugeltki ainuke, kelle puhul keerukad käitumismustrid (arukus ja loomingulisus) peegeldavad kvaliteeti. Sama nähtuse alla kuuluvad laululindude keerukad viisid, puuviljakärbeste pulmatantsud ja kahtlemata ka lehtlalindude kunstiteosed.
Emastel tasub seega valida keeruka ajutegevuse vilju demonstreerivaid isaseid, et saada oma poegadele head geenid. Siit pole enam palju maad oletuseni, et keerukas ajutegevus võib olla vähemalt osaliselt välja kujunenud signaalina isendi kvaliteedi kohta ning aju areng võib seega olla samamoodi iseenese poolt võimendatud protsess nagu läik-lehtlalindude siniselembus. Inimliigi puhul on seda enam olnud põhjust valida kaaslaseks just arukust üles näitavad isendid, sest peale heade geenide võidame monogaamse perekonnakorralduse tõttu ka kvaliteetsema abilise järglaste kasvatamisel.
Siinkohal tasuks rõhutada, et isaste lehtlalindude loominguliste pingutuste eesmärk ei pruugigi otseselt olla emase ahvatlemine. Sugulise valiku kujundatud soovil lehtlat kaunistada ei pea olema otsest ja teadlikku ühendust sooviga paarituda. Lehtlalinnust kunstnik ei pea kogu aeg meeles pidama, et kaunis lehtla tähendab palju seksi. Evolutsioon peab seda tema eest meeles. Selles osas ei pruugi lehtlalindudest kunstnikud kuigivõrd erineda inimestest kunstnikest, kes samuti ei püüdle loomingulise täiuslikkuse ja tunnustuse poole soovist leida partnerit. Vastassugupoole tähelepanu tuleb edu korral meeldiva lisaüllatusena.

Loomingulise produktiivsuse seos vanusega
Et viimast võrdlust mitte liiga meelevaldseks pidada, sobib siin kirjeldada Satoshi Kanazawa 2003. aastal ilmunud artiklit6, kus ta näitab, et loominguline produktiivsus on tugevalt seotud vanusega. Ta tõestab statistiliselt, et nii teadlased, kunstnikud, kirjanikud kui ka muusikud avaldavad oma tippteosed enamasti vanuses 25–35 aastat. Mõned Kanazawa toodud näited (mis küll iseenesest midagi ei tõesta): James Watson oli DNA struktuuri avastamise ajal vaid 25aastane, Paul McCartney pole enam aastakümneid tõelisi hitte kirjutanud,
J. D. Salinger elas viimased 50 aastat oma elust erakuna ega kirjutanud midagi. Vanuse kasvades produktiivsus kahaneb. Kanazawa hinnangul tuleneb geeniuse tipnemine just selles eas meeste evolutsioonilisest vajadusest olla väga konkurentsivõimeline nooruses, kui toimub võistlus sigimispartneri pärast. Huvitaval kombel on samasugune vanuseline jaotus näha ka kurjategijate puhul – enamik kuritegusid pannakse toime samas eas, kui geeniused loovad oma tippteoseid. Eas, mil konkureerimissoov on kõige tugevam. Võitluslikkus on kurjategijatel olemas, võimet midagi luua aga ei ole. Ja muide, nii geeniuste kui kurjategijate puhul tähendab abiellumine ja lastesaamine enamasti saavutuste (kurjategijate puhul „saavutuste”) lõppu. See ei tähenda, et võimed kaoksid, aga kaob bioloogiline motivatsioon ennast äärmuslikult pingutada. Ei ole enam vajadust võistelda.
Lehtlalinnud näitavad, et kunst ja loomingulisus ei ole midagi sellist, mis oleks omane vaid inimliigile. Neil on tahe, motivatsioon luua midagi, millel pole praktilist väärtust, kuid mis on kaunis ja mis aitab pälvida teiste tunnustust. Tunnustuse pälvivad aga vaid parimad ning seetõttu peegeldab loomingu tase kunstniku geneetilist kvaliteeti. Konkurents, sisemine vajadus silma paista on see, mis motiveerib endast andma parima, looma midagi võrratut. Kui samasuguste evolutsiooniliste mehhanismide najal on välja kujunenud ka inimese loomingulisus, peame kirjanduse, kunsti ja muusika eest tänulikud olema sugulisele valikule.

1  Pruett-Jones, Stephen; Heifetz, Aviad. 2012. Optimal marauding in bowerbirds Behavioral Ecology 23: 607-614.
2  Kelley, Laura A.; Endler, John A. 2012. Illusions promote mating success in great bowerbirds. Science 335: 335-338.
3  Hicks, Reimi E.; Larned, Archer; Borgia, Gerald. 2013. Bower paint removal leads to reduced female visits, suggesting bower paint functions as a chemical signal. Animal Behavior 85: 1209-1215.
4  Dawkins, Richard. 1999. The Extended Phenotype: The Long Reach of the Gene. Oxford University Press, USA.
5  Miller, Geoffrey F. 2000. The mating mind. How sexual choice shaped the evolution of human nature. London: William Heinemann.
6  Kanazawa, Satoshi. 2003. Why productivity fades with age: The crime-genius connection. Journal of Research in Personality 37:257-272.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming