Lehmadele salavimmast

Elu survestab meid üha umbisikulisemaks ja kaasajooksvamaks. Seda enam on väärtust tekstil, mis tuletab meelde iseärase, ennastjaatava vastupanu olulisust.

EIK HERMANN

1887. aasta suvel, poolteist aastat enne hulluksminekut, viibis 42aastane endine klassikalise filoloogia ja filosoofia õppejõud Friedrich Nietzsche Šveitsis imeilusa loodusega Sils Maria linnakeses, tegi pikki jalutuskäike, vahel lõbustas end intellektuaalsete vestlustega, kuid peaasjalikult kirjutas raamatut moraali maa-alusest tekkeloogikast.

Samal aastakümnendil oli nii mõndagi teoksil. Jätkus rahvuste, sealhulgas sakslaste, sünteetiline tekitamine. Euroopa juhtriigid krahmasid endale üksteise võidu kolooniaid Aasias ja Aafrikas. Suuri sõdu ei peetud, kuigi Balkanil üht-teist juba podises. Ameerika Ühendriikides kestsid suured töölisrahutused Hiina võõrtööliste vastu. Ehitama hakati Panama kanalit. Chicagosse kerkis maailma esimene pilvelõhkuja. Tööstusrevolutsioon kogus aina suuremat hoogu. Järg oli jõudnud elektrilise kolmratta ja sealt edasi esimeste automobiilide kätte. Katsetati elektrivalgustuse, raadiolainete tekitamise ja vastuvõtmise ning muu elektromagnetilisega. Jaemüüki tulid esimesed fonograafid. Seoses kuiva seadusega leiutati kokaiiniveini alkoholivaba väikeveli Coca-Cola.

Umbisikuline toimeviis

Üha ilmsemaks sai tõik, et olulised sündmused maailmas ei tulene (enam?) suurte isiksuste suurtest otsustest, vaid mustmiljoni sündmusliini pingpongist. Teisisõnu, isikulise toimimise kõrvale hakkas tekkima teine, umbisikuline toimeviis. Muu hulgas oli seda näha tööstusrevolutsioonist, mil leiutised levisid väikeste paranduste võrgustikuna sõjaväest ettevõtetesse, ettevõtetest haiglatesse, haiglatest kooli­desse, koolidest meediasse, aga ka vastassuunas, kusjuures isegi tagantjärele on raske aru saada, mil määral iga parandus panustas ühiskonna käekäiku ja mil määral vähendas lihtinimese niigi vähest vabadusepiskut. Erinevalt varasemast oli poliitikategemisel saanud oluliseks avalik arvamus. Mida selle umbisikulisuse vohamise taustal arvata Nietzsche projektist, kui too oma suhteliselt maailmast eraldatud asupaigas kirjutas – vähemasti enda arust – murrangulist traktaati tugevate isikuste maailmast ja selle lõhestajatest? Kas peaksime „Moraali genealoogias“ nägema luigelaulu, anakronistlikku järelehüüet aristokraatlikele aegadele, mis olid pöördumatult möödumas? Mil määral suudab see teos kõnetada meie aega, mil jutud Jumala surmast enam kedagi ei liiguta?

On selge, et 130 aastat vana tekst ei saa nüüdisaegset lugejat kõnetada otse, valmis arvamuste tasandil. Filosoofiateose püsimisjõul, selle pikaajalisemal asjakohasusel ongi selle tasandiga vähe pistmist. Olulisemaks saab siin arvamuste valmistamise tasand ja uued teed, mis teose mõjul uutele arvamustele viivad.

Et Nietzsche juures sellele tasandile ligemale pääseda, tuleks alustada tõigast, et tema lähenemisnurk on ajalooline ja jõusuhetekeskne. Selle asemel et küsida mõne nähtuse, näiteks karistamise või askeesi-ideaalide või üldse moraali ajatu olemuse ja funktsiooni kohta, asetab ta need jõududevahelise jätkuva pinge väljale ning uurib teisenemisi, mida selle pingevälja ehk võimutahte kujumuutused uuritavates nähtustes esile kutsuvad. Ta kirjutab: „Seda, mis on olemas, mis kuidagi on teoks saanud, suunab mõni sellest üle olev jõud ikka ja jälle uute kavatsuste järgi, nõutab endale, kujundab ümber ja suunab ümber uueks otstarbeks. [—] Kõik otstarbed, kõik kasulikkused on vaid selle märgid, et mõni võimutahe on võtnud võimust millegi vähem vägeva üle ning on temasse verminud mingi funktsiooni tähenduse; ja kogu see mingi ‘asja’, organi, tava ajalugu võib niiviisi olla üha uute tõlgenduste ja kohanduste pidev märkide ahel, mille põhjused ei pruugi isegi mitte omavahel seoses olla, vaid järgnevad üksteisele pigem asjaoludest olenevalt juhuslikult ja vahetavad üksteist juhuslikult välja.“ (lk 83)

Olgugi et preestreid kohtame harva, ei ole neile iseloomulik strateegia – tundeliialduse, afektiivsuse kaudu tuimastamine – kuhugi kadunud. Võime rääkida ka poliitika ja (sotsiaal)meedia ümber ehitatud preester-süsteemist, mis järjekindlalt tundeliialduse kaudu meid ühtaegu ärritab ja tuimastab? Kui nii, siis on Nietzsche mõtlemine nüüdki meil asjakohane. Pildil kompartei ja Reformierakonna kauaaegne liige Väino Linde jõulupäkapikkudega.

Olgugi et preestreid kohtame harva, ei ole neile iseloomulik strateegia – tundeliialduse, afektiivsuse kaudu tuimastamine – kuhugi kadunud. Võime rääkida ka poliitika ja (sotsiaal)meedia ümber ehitatud preester-süsteemist, mis järjekindlalt tundeliialduse kaudu meid ühtaegu ärritab ja tuimastab? Kui nii, siis on Nietzsche mõtlemine nüüdki meil asjakohane. Pildil kompartei ja Reformierakonna kauaaegne liige Väino Linde jõulupäkapikkudega.

Urmas Luik / Pärnu Postimees / Scanpix

Muutlik maailm

Euroopa filosoofiapärimus oli traditsiooniliselt oma arusaamu ehitanud ümber idee, et isegi kui asjadega leiavad aset muutused, jääb üle põhiline – nende igavene tuum, mille saab definitsioonidesse kinni püüda. Nietzsche eitab seda tuuma, rõhutades selle asemel ajaloo võimet nähtuste iseloomu radikaalselt ümber mängida. „Defineeritav on ainult see, millel pole ajalugu.“ (lk 89–90) Kahtlemata oli ajalugu ja asjade muutuvus XIX sajandil laiemalt õhus. Tollases progressiusus oli siiski tavalisem näha nähtuste arengut ühesuunalisena, liikumas paremuse poole. Nietzsche seevastu näeb arengut mitmetahulise ja ambi­valentsena: „See on vähem või rohkem sügavuti minevate, vähem või rohkem üksteisest sõltumatute, omaette toimuvate allutamisprotsesside järgnevus, kaasa arvatud sellele iga kord osutatud vastupanu, kaitse ja reaktsioonina üritatud vormimuudatuste, ka õnnestunud vastuaktsioonide järgnevus.“ (lk 87)

Nähtustest tähtsamaks saabki Nietzschel see mõjude ja vastastik­mõjude jõujoonestik, mis oma muutumisega vormib ja taasvormib nähtusi tähenduslikuks ja (kellelegi) kasulikuks. Ei saa olla vaatepunkti, mis jääks sellest jõujoonestikust väljapoole – absoluutset, erapooletut vaatepunkti. On üksnes väljasisesed perspektiivid.

Seda põhihoiakut on püütud näha padurelativistliku („igaühel on oma tõde“) või küünilisena („ainuke, mis loeb, on võit, sest võitja määrab toimunu tähenduse“), kuid mõlemad tõlgendused lamestavad Nietzsche üles seatud mõtteraamistikku, lastes käest potentsiaali.

Seda potentsiaali kehastab hästi võrdlus Nietzsche ja Hegeli vahel. Nimelt on Hegeli „Vaimu fenomenoloogias“ kuulus kirjakoht, mis pealtnäha järgib samuti Nietzsche väljapakutud kujutlemise mängureegleid: arenguloogika on ajaline ning mõteldakse jõu­suhetekeskselt. Jutt käib Hegeli isanda ja orja dialektikast. Isand küll valitseb orja üle, kuid vajab täielikuks eneseteadvustuseks võõra teadvuse tunnustust. Ori küll sõltub kõiges isandast, kuid omandab töötamise käigus meisterlikkuse, mida isandal ei ole. See seab üles pinge, mis lõpuks viib senist olukorda ületava ümbermänguni.

Hegeli käsitlusel on mitu häda, mis hakkavad peale sellest, et ta lähtub üdini suhtelistest määratlustest: isand on see, kes valitseb; ori on see, keda valitsetakse. Nietzsche sellega lõpuni ei nõustu. Tema käsitluse järgi võib ori pääseda isanda üle valitsema, kuid jääda sellegipoolest orjaks. Veel enam, tema väitel ongi nii juhtunud ja meid on aastasadu valitsenud orjalikud väärtused.

Et Nietzsche seda öelda võiks, ei saa tema määratlused olla sama suhtelised kui Hegelil. Kuid see tekitab uue probleemi, sest kui eesmärgiks on ühtlasi igaveste olemuste abil mõtlemise vältimine, siis näib, et suhtelisusest ei ole pääsu.

Võib öelda nii, et oma esialgses määratluses ongi Nietzsche suhteline – kõrge on tugevam, madal on nõrgem. Kuid ta lisab tähtsa täpsustuse: ta ütleb, et see määratlus kehtib ainult teatud tingimustes. Need tingimused on väljaloetavad näiteks järgnevast: „Igal loomal [—] on instinktiivne püüdlus soodsate tingimuste optimumi poole, mille korral ta saab oma jõu täielikult käiku lasta ning jõuab oma võimutunde maksimumini; iga loom jälestab sama instinktiivselt ja peene vaistuga [—] mis tahes rahurikkujaid ja takistusi, mis on või võiksid olla tal ees sellel teel optimumile (ma ei räägi: mitte tema teest ‘õnnele’, vaid tema teest võimule, tegudele, kõige võimsamale tegutsemisele ja enamasti tegelikult tema teest õnnetusele).” (lk 126) Niisiis, tervislik olukord, mille Nietzsche aluseks võtab, on selline, kus osaliste tegevus on suunatud enesejaatusele, oma eripäraste võimete suurimal määral realiseerimisele.

Tingimusi, mil valitseb ennastunustav, eksimishirmust ja halvast südametunnistusest vaba tegutsemine, vääristabki ta üle kõige. Neid olendeid, kes sellistes tingimustes peale jäävad, nimetab ta tugevaks. Kuid see on alles loo algus. Põhihuvi langeb Nietzschel sellele, mis juhtub edaspidi – salavimmast kantud moonutustele, mille käigus madalamad väärtused võimule pääsevad ja inimese vaimseks, huvitavaks muudavad. Paratamatult ei saa see juhtuda teisiti kui lahutades tugevamad oma teojõust: toimimist ei iseloomusta siis enam enesejaatuse, vaid teiseeituse taktikad. „Kui oletada, et kõik see on tõsi, mida praegu ‘tõena’ usutakse, nimelt et igasuguse kultuuri mõte olevatki kiskjast nimega ‘inimene’ välja aretada taltsas ja tsiviliseeritud loom, koduloom, siis peaks kõiki neid reaktsiooni- ja salavimmainstinkte, mille abil on kõik need õilsad sood ühes nende ideaalidega lõpuks häbisse saadetud ja alistatud, kahtlemata kultuuri tegelikeks tööriistadeks pidama. [—] [Aga õieti on] need ‘kultuuri tööriistad’ inimesele häbiks ja pigem ‘kultuurile’ langev kahtlustus, vastuargument ‘kultuurile üldse’!“ (lk 42)

Kui jätkata võrdlust Hegeliga, siis ilmnevad fundamentaalsed erinevused. Ühele on tähtis eneseteadvus, ego, absoluutne vaim, teisele instinktiivne tegutsemine ja aktiivne unustamine (eksimishirmuta tegutsemise eeltingimus), kehalisus, tervis ja rõõm. Üks rõhutab tunnustusvajadust, teine hoolimatust autoriteetide arvamusest. Nietzschele esindab Hegel maailma, milles madalamad väärtused on võimule pääsenud.

Kuid äkki just see ongi meile vajalikum maailm? Kui on tõsi, et „tugevad püüdlevad sama loomuliku paratamatusega üksteisest eemale nagu nõrgad üksteise poole“; kui tugevad kogunevad tõesti ainult „üksikisiku südametunnistuse suure vastuseisu saatel“ ja nõrgad „just sellest kogunemisest heameelt tundes“ (lk 166), siis ehk ongi nüüdisajal, mil konstruktiivse rohujuuretasandi ühistegevuse järele on sedavõrd suur vajadus, õigem joonduda nõrkadest väärtustest?

Nietzsche mulle

Selle küsimuse soovin siinkohal lahtiseks jätta, piirdudes vaid tähelepanu juhtimisega tõigale, et ilma Nietzschele omase mõtteraamistuseta ei oleks võimalik seda küsimust esitada. Vastata oskan vaid üksjagu lihtsamale ja isiklikumale küsimusele: mida Nietzsche mõtlemine mulle tähendab? Kas seda mulle on vaja? Jah, mulle on tema mõtlemist väga vaja. Just sellepärast, et elu meie ümber survestab meid üha umb­isikulisemaks, üha killustunumaks ja samal ajal kaasajooksvamaks, on minu silmis suur väärtus tekstil, mis tuletab meelde iseärase, ennastjaatava tegutsemise ja sellesse kätketud vastupanu väärtust. Nii mõjub Nietzsche lugemine nagu hügieenikuur, mida oleks tark regulaarselt läbida, näiteks igakevadiselt, kui teistel on paastuaeg. Võib-olla ei vasta see eriti ajastu vaimule, võib-olla ei aita teab mis hästi olukorraga kohaneda. Aga kes ütles, et kohanemine on teab mis tark taktika? Nii või naa ei ole filosoofi asi ajastu vaimu südamesse võtta, veel vähem seda kuulutada.

Mingis mõttes mõjub Nietzsche nüüdisajal aegunud võõrkehana. Ta ründab kristlust – aga kas praegusel ajal ei mõju see maaslamaja löömisena? Ta visandab preestri füsioloogilis-psühholoogilise profiili – aga kes on praegusel ajal anakronistlikum ja süütum kui preestri kuju?

Siiski, vähemalt mulle tundub Nietzsche nüüdisaegsem kui ükski meist, elavatest. Isegi kui ta ülistas tugevust, tundis ta huvi nõrkuse vastu ja töötas välja mooduseid meile omasema umbisikulise maailma mõtestamiseks. Tema loodud mõttekujunditel ja tegelaskujudel on laiem üldistusjõud. Olgugi et preestreid kohtame harva, ei ole neile iseloomulik strateegia – tundeliialduse, afektiivsuse kaudu tuimastamine – kuhugi kadunud. Pigem on elu keerukusest ja ebaõiglusest valu tundvaid inimesi aina juurde tulnud ja ühes sellega ka inimesi, kelle ametiks on valu tuimastamine (mitte kustutus, mitte ravi, vaid just tuimastus). Nii võib öelda, et teisenenud näoga preestreid kohtame praegu pea igal sammul. Seda mõtet laiendades tekib küsimus: kas ei saa isikulisel kujul preestrite kõrval rääkida ka umbisikulisest preestrist, poliitika ja (sotsiaal)meedia ümber ehitatud preester-süsteemist, mis järjekindlalt tundeliialduse kaudu meid ühtaegu ärritab ja tuimastab? Kui nii, siis on Nietzsche mõtlemine nüüdki meil asjakohane.

***

Kõik varasemalt eesti keelde tõlgitud Nietzsche teosed on kahtlemata olulised, kuid tema mõtlemise sügavamaks mõistmiseks ühel või teisel moel puudulikud. „Tragöödia sünnist“, oma esimesest teosest, ütles ta hiljem olulistes aspektides lahti. „Zarathustra“ on sedavõrd kujundlik ja mõistatusrohke, et lubab elava kujutlusvõimega lugejal sealt välja lugeda igasuguseid pompoosseid fantaasiaid. Antikristlane murrab ammu avatud uksest vahest liigse käreduse ja entusiasmiga sisse. „Ecce homo“ on oma väljendustes sedavõrd provokatiivne ja särav, et teeb raskeks afektilademete vahelt sisuni pääsemise.

Selles mõttes täidab „Moraali genealoogiast“ olulise lünga eestikeelsete Nietzsche-tõlgete seas: nüüd on meil olemas ka tippvormis kainet Nietzschet. Andres Luure ja toimetaja Tiiu Relve koostöös valminud tõlkest oskan vaid ülivõrdes rääkida: tekst on täpne, leidlike mõistevastetega, lausa suurepäraselt loetav. Soovitan seda kõhklematult kõikidele nendele peaaegu-lehmadele, kellest Nietzsche oma traktaadi sissejuhatuses nii hästi räägib: „Et lugemist kunstina harrastada, on ennekõike tarvis teha üht, mis just tänapäeval on kõige enam unustatud [—] ja milleks peaks olema peaaegu lehm, mitte moodne inimene: on tarvis mäletseda …“ (lk 17) Jääb vaid soovida, et sääraseid lehmi meie mail aina rohkem ringi toimetaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar