Lehm elutoas

EVI ARUJÄRV

Oli kord selline asi nagu NSV Liidu Rahvamajanduse Saavutuste Näitus. Käisin seal, nägin rohkesti butafooriat: makette, plakateid, graafikuid ja postamente. Surnud kraami sees jättis mulle sügava mulje üks konkreetne lehm, keda eksponeeriti luksuslikes VIP-tingimustes, võiks öelda, et lausa elutoas. Muidugi ei olnud too vipilehm tavaline, vaid eriline ? nõukogude rahvamajanduse õitsengu sümbol. Õilis loom kehastas ideed ja üldist olukorda. Samas ikkagi ju lihtlabane lehm ainult. See pisut madaldas õitsenguideed. Kokkuvõttes ? sürrealistlik elamus. Ka soolaleiva-rituaaliga nõukogude kultuurifestivalid olid erilised, kehastasid nõukogude rahvaste sõprust ja kultuuride õitsengut. Nagu ka galakontserdid tähtpäevade puhul. Metropolist pärit vene interpreetide või kuulsate teatrite külaskäigud seisid kõrgprofessionaalsusega propagandast kuidagi juba kõrgemal, kuid isandkultuuri hõngu oli siingi. Ja nii edasi. Üheksakümnendatel tekkis illusioon, et kroonukultuur on loojas. Aga viimasel ajal tuleb tunne, et jälle on lehm elutoas: et väikeste asjade sees on midagi ülemat; et mahukas ja eriline kultuuriks nimetatud nähtus sisaldab jälle midagi iseendastki suuremat.

Euroliitumise auks lüüakse kultuuriputkasid ja telke üles. Väljamaal pakutakse inimestele eesti moosi ja musta leiba. Kohapeal jagatakse euronänni: kilekotte, voldikuid ja kommi. Putkad-telgid tavalised, aga sisu eriline. Toimub kontserte ja tsirkuseetendusi. Erutusest õhetav poetess loeb eestlastele taanikeelset luuletust. Tipporkester, keda muidu naljalt kätte ei saaks, tuleb kohale. Propagandistlik, angaþeeritud kultuur? Kõlab pahasti. Ilmselt on viga mõtteviisis. Tuleb viga üles leida. Mis on õige mõtteviis? Kuidas eristada head uut propagandat vanast pahelisest? Traditsioon pakub kaht võimalust. Võib mõelda tüpoloogiliselt, võrrelda ja rühmitada elunähtusi mingite tunnuste ja funktsioonide alusel. Tüpoloogiline mõtteviis on erapooletu ja isegi teaduslik. Tunnuste alusel liigitamine ju ei väljenda isiklikku suhtumist, vaid üksnes tõde.

Mis me näeme? Leib ja moos, õlu ja kilekotid, festival ja kultuuriprogramm. Nagu muiste nii tänagi lähenetakse kõhu kaudu. Õllelaud ja osadus vaimus. Tüpoloogiliselt justkui pole vahet, kas euro- või mingi muu propaganda. Funktsioon ja vahendid, leib ja tsirkus on samad. Aga sisuliselt viib tüpoloogiline lähenemine kahjurliku, kanapimeda järelduseni. Ei saa ju ometi samastada Seda ja Toda propagandat. Järelikult tuleb lähtuda olemusest. Olemusfilosoofia ütleb, et ei maksa uskuda, mida silm näeb ja kõrv kuuleb. Kui väljast ongi asjad sarnased, siis seestpoolt võivad need erineda. Sest olemus ehk mingi asja või nähtuse püsiv ja igavene loomus peidab ja varjab ennast. Olemusel pole midagi pistmist mingite tühiste tunnuste või funktsioonidega. Olemuses kõnelevad Hea ja Kuri. Ja loomulikult annab varjatud olemus end kätte ainult kõige väärikamatele, pühendunud isikutele, ekspertidele, arvamusliidritele ja rahvaste isadele.

Paistab, et olemusfilosoofia juhib meid õigele teele ka euroasjus. Võime ju sellele tuginedes rahunenult öelda, et kuigi pealtpoolt tuttav, on europropaganda olemuselt hea, ei sisalda allutamist ja vallutamist, vaid üksnes valgustust. Olemusfilosoofia annab piiramatult võimalusi näha asjade häid külgi. Ülim näide: lääne kultuuri eksport metsikusse lõuna- ja idakaarde. Pealtnäha karm ja kole: pommirahe, tsiviilisikute tapmine, seksuaalperverssused. Tüpoloogiliselt ? tavaline okupatsioonisõda ja verepulm. Aga me teame, et olemuselt on tegu püha üritusega, demokraatia ja kultuuri levitamisega. Lausa kahju, et üldiselt olemusfilosoofia ei sobi uude aega. Põhjus on, et selles peituvad ohtlikud jõud: Hea ja Kurjaga, kui need lahti lasta, ei ole nalja. Ja vastupidi, hoopis tüpoloogiline lähenemine aitab ära hoida mitmesuguseid kraaklusi ja vastasseise. Põhjus lihtne: tüpoloogia fikseerib erinevusi ja sarnasusi, kuid ei rõhuta hierarhiaid. Kõik liigitatud asjad ja nähtused on sisse soolatud ja konserveeritud, ühte ritta või süsteemi asetatud ? nagu herbaarium, kataloog või muuseum. Selline museaalne olukord teeb isegi olemusfilosoofiast mürgitatud rahvuskultuuri mõiste ohutuks. Paadunud kasuerakondki on selle mõjul lahkesti valmis näiteks rahvatantsijaid toetama. Tantsigu, aga väljaspool Head ja Kurja.

Paraku ei selgu ikkagi, mis on õigem ? kas olemusest lähtuv või tüpoloogiline mõtlemine? Kisub sinnapoole, et olulisim on paindlikkus. Kui tahad lepitust ja kodurahu, siis mõtle tüpoloogiliselt, liigita ja fragmenteeri. Kui tahad, et inimesed õigeid otsuseid teeksid, räägi olemusest, Heast ja Kurjast. Siis võid lehma elutuppa tuua ja telke püstitada ? need ei ole tavalised, vaid erilised. Esimene võte on hea avaliku arvamuse argipäeval, teine murranguhetkedel. Aga küllap iga spin doctor teab niigi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming