Legend Mart Laarist ja heinarõugud

Rootsis peavad kommuunid talusid üleval, et lastel oleks võimalus näha siga, lammast ja hobust ning juua värskelt lüpstud piima.

AIMAR VENTSEL

See oli umbes aastal 1991, kui ma sattusin Tartu ülikooli tudengite seltskonnaga Lüneburgi külastama. Ühes väikeses külas tegime peatuse ja kaasasolevad õppejõud rääkisid meile Saksa külaelust: enamik inimesi töötab lähimates linnades ning põlluharimisega tegeleb vaid kolm-neli perekonda, kes on rentinud ümberkaudseilt inimestelt maad.

Enne seda olin ma veetnud mitu nädalat Eestis Berliini Humboldti ülikooli tudengigrupi giidina. Tegemist oli põllumajandustudengitega, kes tulid Eestisse uurima siirdeühiskonna tegemisi. Lühidalt huvitas neid endiste kolhooside ja sovhooside lagunedes tekkinud erapõllumajandus. Ühel õhtul, olles terve päeva intervjueerinud ridamisi väiketalunikke, kes – emmates pilguga kolhoosi laudast saadud lehma – suure optimismiga vaatasid tulevikku äsja erastatud või siis tagasi saadud väikesel põllulapil, ütles sakslaste gruppi kureerinud Humboldti ülikooli agraarteaduste professor: „Sellisel pisikesel põllumajandusel pole tulevikku. Kõik need talunikud oma viie hektari põllu ja ühe lehmaga lähevad varsti pankrotti ning kaovad.“

Põllumajanduse vastu hakkasin huvi tundma alles hiljem, kui ma majandusantropoloogina hakkasin tegelema postsotsialistlike maade dekollektiviseerimisega. Dekollektiviseerimiseks nimetatakse teaduslikus žargoonis sotsialistlike suurmajandite lagunemist ja nende varemeist tekkinud erinevaid ettevõtteid, kooperatiividest kuni taastatud taludeni. Tol ajal lugesin ma sel teemal kohutavalt palju. Dekollektiviseerimine Bulgaarias, Slovakkias, Ungaris ja endistes liiduvabariikides toimus erinevalt. Bulgaarias näiteks muudeti ühismajandid kooperatiivideks, Tšehhis ja Slovakkias toimus omandi restitutsioon nagu Eestis, Ida-Saksas maid aga endistele omanikele ei tagastatud, vaid erastati ehk müüdi võileivahinna eest maha. Kõikides endistes sotsialistliku põllumajandusega riikides tekitas uuele majandussüsteemile üleminek muidugi hulgaliselt probleeme, aga nüüdseks, veerand sajandi möödudes on asjad laabunud. Tänapäeval on Venemaa praktiliselt ainuke endise idabloki riik, mille põllumajandus ei suuda oma elanikkonda ära toita, mistõttu Venemaa on koos Põhja-Koreaga vast ainukesed riigid maailmas, kus enamik elanikkonnast tarbib surrogaattoiduaineid.

Millalgi 2000ndate alguses, enne Eesti liitumist Euroopa Liiduga, käisin Berliinis kuulamas endise Saksa liitvabariigi Eesti saadiku ettekannet. Tol härrasmehel olid Eesti suhtes igatpidi positiivsed tunded, kogu ettekanne oli enam-vähem Liebeslied (armastuslaul) Eesti aadressil. Kuulajaskond koosnes enamasti Berliinis elavatest eestlastest ja neile selline lähenemine silmnähtavalt meeldis. Pärast oli küsimuste ja vastuste aeg ning inimene saalist esitas sellise küsimuse: „Aga miks Eesti valitsus ei aita oma põllumehi? Miks Euroopa Liit keelab seda teha?“ Endine saadik vastas kõhklemata: „Võib tunduda, et selline lähenemine on ebaõiglane, ent ma kinnitan teile, et Eesti põllumehed karastuvad sellises olukorras ning Euroopa Liitu astudes on nad ääretult konkurentsivõimelised.“ Mis vastab ka tõele. Eesti põllumajandus on üks Euroopa efektiivsematest, eriti käib see piimatootmise kohta.

Kõik on läinud

Ometi levib legend Mart Laarist kui Eesti põllumajanduse hävitajast, sellest ajast kuidas ja mismoodi Laar tegelikult Eesti põllumajandusele kabelimatsu pani kui ka rahvasuus ringlevaid ja justkui tema enda suust pärinevaid rohkeid ütlusi, mis selgelt demonstreerivad, kui põlglikult või suisa vihkavalt Laar Eesti talunikesse suhtuvat. Kusjuures, Laari kui põllumajanduse hävitaja lugu ei kao kuhugi, see justkui ootaks oma aega, et vajaduse korral jälle sotsiaalmeedias või ka ajaleheveergudel välja ilmuda. Näiteks juulikuus postitas tollane keskerakondlane ja praegune ekreiit Peeter Ernits Facebookis foto, kuidas ta Manilaiul heinakuhja teeb. Fotoga käis kaasas tekst, kus öeldi muu seas: „Piimapukid ees, kuhjad-rôugud järel – kôik on läinud.“  Ning rohkete ohkijate kommentaarides tõstatus jälle lugu sellest, kuidas Mart Laar Eesti põllumajanduse hävitas. Peale Laari kirumise avaldati seal veel lootust, et ühel hetkel tulevad väiketalud tagasi ja elu maal võtab pöörde paremuse poole, ning süüdistati läbi lillede valitsust selles, et heinapalli hinnad on seoses kuiva suvega liiga kõrged. Lõppesid kommentaarid muidugi kurva nendinguga, et maaelu on nüüdseks välja surnud.

Majandusinimesed on sarkasmiga pooleks väitnud, et Euroopa talumajandus on tegelikult maastiku dekoratsioon, mida peetakse üleval peamiselt linnade poolt genereeritud rahadest, et linnast välja sõitev inimene võiks nautida vaadet õitsvatele põldudele ja armsatele vissimuudele.

Goodfreephothos.com

Sellist tonaalsust ja samu argumente kohtab päris tihti ning peale sotsiaalmeedia – nagu ülalpool väidetud – teinekord ka n-ö ametlikus meedias. Ja kuna meist enamik kipub noid ammuseid ning kaugeid aegu unustama, siis ma kontakteerusin paari kolleegi ja sõbraga, kes olid tol ajal riigivalitsemise ning – reformimise lähedal ja otsustasin tolle aja sündmuste kohta esmaallikatest küsida. Peab ütlema, et majandus­inimeste mälu on fantastiline! Mind puistati üle arvude ja kuupäevade laviiniga ning selle informatsioonitulva seedimine võttis mul mitu päeva aega. Kuulates neid selgitusi ja jutustusi, tuli mulle hoopis pähe mõte, et enamik Eesti iseseisvuse algusaega ja selle poliitkuid kiruvaid inimesi tegelikult vist ise ka ei mäleta, kui segane aeg see oli. Üks riik – mis paistis ju tegelikult igavene – kukkus ehmatava kiirusega kokku. Kunagi varem polnud ju juhtunud et terve rida sotsialistlikke riike üritab samaaegselt loobuda sotsialismist, osa neist veel lagunevad mitmeks uueks riigiks ning kõik üritavad sotsialismi pärandist tekitada kapitalistlikku, demokraatlikku ja euroopalikku riiki. Kogemust, kuidas reformida sotsialistlikku majandust niimoodi, et sellest kiiremas korras saaks rikas ja hästitoimiv kapitalistlik majandus, polnud lihtsalt olemas.

Ma ise võisin Humboldti ülikooli tudengitega ringi sõites veenduda, et talude taasasutamine algas suhtelise eufooria ja optimismiga. Raske on öelda, kumb oli omandi restitutsioon rohkem, kas majanduslik või poliitiline samm. Akadeemilises kirjanduses on selle kohta hulgaliselt publikatsioone, mis analüüsivad erinevate sotsialistlike maade näitel küsimuse mõlemat poolt ja üritavad sellele ühest vastust anda. Lisaks vanade omandisuhete taastamisele Eestis ja mitmes muus riigis viidi terves endises sotsleeris läbi ka ulatuslik erastamise laine. Erastamisel oli kõige muu seas ka selline tagamõte, et riik lükkas hulga amortiseerunud elamisfondi ja muid ehitusi koos nende omamistest tulenevate kohustustega inimeste kaela. Nüüd pidid uued omanikud ise vaatama, kuidas nad oma elamised remonditud ja köetud saavad.

Ka ulatuslik endise sotsialistliku põllumajanduse erastamine kandis (kõige muu kõrval) sama tähendust. Kolhoos või sovhoos olid vanal ajal sellised asutused, mis tegelesid ka sotsiaal- ja kultuurisfääriga. Kolhoos ei pidanud ainult põldu ega kasvatanud loomi, vaid pidas üleval ka kohalikke bussiliine, ehitas ja remontis koole ning lasteaedu ja oli vastutav ka kohalikus rahvamajas toimuva kultuurielu eest. Kõik need funktsioonid anti suuresti nüüd nii Eestis kui mujalgi üle kohalikele omavalitsustele, kes varajaste 1990ndate majanduskaoses neist reeglina ka lahti ütlesid.

Kui nüüd tulla tagasi Mart Laari juurde, siis mitmed mu vestluskaaslased toonitasid, et siin panevad inimeste retrospektiivsed mälestused kõik ühte patta. Esiteks, isegi Laari valitsuse ajal ei otsustanud kõnealune isik üksinda midagi ja teiseks pannakse Laari süüks ka paljud otsused, mis tehti hoopis hiljem. Mida aga enamik kriitikuid kipub unustama, on see, et Eesti riik oli tol hetkel enam-vähem rahadeta. Eesti riigi reservfond oli mikroskoopiline mõnikümmend miljonit krooni, mille kohta üks minule asju selgitanud inimene ütles: „Tänapäeval keegi ei märkakski sellist summat!“ Kui ka keegi oleks tahtnud, siis lihtsalt poleks olnud vahendeid, et põllumajandust doteerida. Küll aga tehti Laari ajal poliitiline otsus mitte anda eeliseid väiketalunikele ega kodumaistele ettevõtjatele. Kui kahjulik just viimane olla võib, on suurepäraselt nähe SDV erastamisest: Saksamaal eelistati erastajana Lääne-Saksa ettevõtteid, kes sõna otseses mõttes kopikate eest ostsid kokku oma Ida-Saksa võistlejad ja panid need reeglina kinni.

Väiketalud on emotsionaalne teema ja seda eriti linnainimese jaoks. Mitte kusagil Euroopas ei ole linnainimesed reeglina põllumajanduse subventsioneerimise vastu ja põllumajandus on ainuke valdkond, millele raha andmisega on praktiliselt kõik linnainimesed – hoolimata oma poliitilistest vaadetest – väga kergesti nõus. Majandusinimesed on sarkasmiga pooleks väitnud, et Euroopa talumajandus on tegelikult maastiku dekoratsioon, mida peetakse üleval peamiselt linnade poolt genereeritud rahadest, et linnast välja sõitev inimene võiks nautida vaadet õitsvatele põldudele ja armsatele vissimuudele. Majanduslikus mõttes pole väiketalud aga elujõulised ja nii oli see juba enne teist ilmasõda. Kui on olemas mingi läbiv joon maailma ajaloos, siis see on tehnilise progressiga kaasas käiv tööriistade efektiivsuse suurenemine ja sellest johtuv järjest vähenev nõudlus tööjõu järele. Tööjõud ise muutub järjest kvalifitseeritumaks ja igasugused tööd järjest puhtamaks. Ka talutöö. Seega pidi juhtuma see, mis oli aset leidnud Lääne-Euroopas mitukümmend aastat varem – põllumajanduse konsolideerumine. Kui esimese Eesti vabariigi ajal olid popsikohad poolenisti majanduslikult mõttekad ja ka nõukogude ajal suisa vajalikud, et varustada ennast esmase toiduga ja teenida lisaraha piima ning aia- ja põllusaaduste müügiga, siis nüüd on teised ajad. Kurgi- ja sibulamüüki Leningradis meenutavad paljud nostalgiaga, ent enam pole see võimalik. Ka on kadunud ära suured ühismajandid, kes plaani täitmiseks eralehmapidajatelt piima ostsid. Seega on ära kadunud mitmed väikemaja­pidamise majandusliku eksisteerimise alused.

Süüdi on hea traktor

Mul on maal talunikust naaber. Ta valdused on 700 hektarit, mida kultiveerivad kaks ja pool inimest: naaber, tema poeg ja hooajaline abitööjõud. Tema enda väitel on 700 hektarit omaaegne kolhoosi osakond. Ma ei tea täpselt, kui palju inimesi töötas nõukogude ajal kolhoosi osakonnas, ent neid võis olla mitu tosinat. Nüüd on samal territooriumil vaid kolm töötajat. Mida teevad ülejäänud? Olemegi seal, millest kirjatükk algas. Ülejäänud töötavad siin-seal ja käputäis talunikke teeb vallas ära kogu põllumajanduse. Kas selles saab süüdistada Mart Laari? Tegelikult võib selles süüdistada hoopis John Deer’i, kelle traktoritel Eesti talunikud oma valdusi hooldavad. Või Claasi’i kombaine. See on protsess, mille nimi on mehhaniseerimine ja see protsess on totaalne.

Majandusteadlased on välja arvestanud, et kõige ökoloogilisem põllumajanduse vorm oleks kahe­hobusetalud. Tõsiasi on aga see, et keegi ei taha sellesse majandusvormi tagasi pöörduda. Nii ongi hingusele minemas ühte lehma pidav tädi Maali, kelle juures sai mummulise mannerguga piima järel käia, ja onu Artur, kes küla vahel oma logiseva vankriga lapsi sõidutas. Mul on sellest siiralt kahju, aga keegi meist ei suuda nõukogudeaegset külaelu tagasi tuua. Seega muutuvadki heinarõugud kurioosumiks ja kaovad, kui viimane tädi Maali loobub lehma pidamast. Ainuke viis kogu see taluidüll tagasi tuua, on teha nii nagu Rootsis, kus kommuunid peavad talusid üleval, et lastel oleks võimalus näha siga, lammast ja hobust ning juua värskelt lüpstud piima. Aga see oleks juba maastiku dekoratsioon.

PS! Meil puudub siiamaani ulatuslik analüütiline käsitlus Eesti dekollektiviseerimisest. Ja see on häbiasi, sest enamik endiseid sotsialismileeri maid võivad lauale lüüa päris mitu asist raamatut. Eesti puhul on ette näidata küll mitu regionaalsel materjalil põhinevat raamatut*, ent puudub kogu riiki käsitlev teos.

 

* Ilkka Alanen, Jouko Nikula, Helvi Poder, Rein Ruutsoo, Decollectivisation, Destruction and Disillusionment. A community study in Southern Estonia. Ashgate, Aldershot [etc] 2001.

Aet Annist, Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas. Arenguantropoloogiline uurimus. Tallinna Ülikooli Kirjastus, Tallinn 2011.

Sigrid Rausing. History, memory, and identity in post-Soviet Estonia: the end of a collectivefarm. Oxford University Press, Oxford 2004.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht