Leena Hietase juhtum

Kaarel Tarand

Kujutlegem, et USAs korrespondendina tegutsev ajakirjanik Neeme Raud avaldaks mõne suurema Eesti kirjastuse abil poliitilise pamfleti „Neegri vintsutused rassistlikus Texases” või „Onu Tomi onnike, 2008”, kus ta halastamatult paljastaks Ku Klux Klani karvase käe ning kotis pea Ameerika võimustruktuurides ja otsesõnu kuulutaks, et USA kodusõda pole veel lõppenud ega orjust tegelikult kaotatud. Sellest avaldaks oma kultuuriküljel nupukese ajaleht Postimees, kust sõnum maailma uudisagentuuridesse leviks ning juba samal päeval ründaksid autorit ning tema teost avaldustega Washington Posti ja New York Timesi võrgulehel senaatorid Hillary Clinton ja John McCain, Texase kuberner Rick Perry aga tembeldaks Raua täielikuks närukaelaks. Kujutleda võib, aga tegu on hästi ebarealistliku stsenaariumiga. Miks aga sama stsenaarium vähendatud kujul Eesti reaalsuses hõlpsasti käivitub? Kas üldse on mingit rohtu, mis natukenegi vähendaks eestlaste tundlikkust selle vastu, mida välismaalased meist arvavad, peale ajateguri, mis küllap lõpuks kõik haavad parandab ja tandrid tasandab? Võimalik, et seda rohtu pole, kuid siiski saab üht-teist teha, et meie haigus nii vägevalt välja ei paistaks nagu praegu. Ma ei arva, et kiirreageerijatelt tuleks alati ärevatel hetkedel sidevahendid lihtsalt ära võtta, ent kiirreaktsioonist hoidumist tasub infoühiskonnas igaühele õpetada ja igaühel õppida. Ikka, nagu vanastigi, et enne mõtle, siis ütle jne.

Mõtlema hakkamiseks on vaja leida mõned toetuspinda pakkuvad faktid. Globaalne võrk teeb infootsingud väga lihtsaks. Mis selgub? Küsimus ei ole Hietases, apartheidis ega Moskva kurjuses. Helsingis ilmunud pamflett „Eesti külm sõda” on puhas äri. Meid ei tohiks enam üllatada tõsiasi, et Soomeski valitseb vabaturumajandus, mis tähendab ka ettevõtete konkurentsi. Konkurents on küllalt tihe ka infoäris. Võib-olla tihedamgi kui meil. Kõik üritavad müüa, leida tooteid ja vaatenurki, mis publikut erutaksid. Soomlaste soojad tunded meie vastu on üldteada. Seetõttu pole positiivne uudis Eesti ja eestlaste kohta üldse mingi uudis. Negatiivne aga küll, sest ärritab, tekitab vastuvaidlemist. Kontrollitud värk (eriti ajalooraamatute peal).

Niisiis, kui kirjastus Tammi tuli välja teatega, et kavatseb taaselustada oma kunagi populaarse poliitilise publitsistika sarja (avalöögiks mai keskel ilmuv rahvaesindaja Heidi Hautala Venemaa-kriitiline pamflett „Venäjä-teesit”), oli ainult aja küsimus, mil konkurendid kirjastusäris reageerivad. WSOY otsustas läheneda küsimusele uuenduslikult ning tekitada integreeritud toote, see tähendab, tehakse koostööd ajakirjaga Apu, Radio Helsinki ja telekanali Nelonen uudistega. Millalgi peaksid paketile lisanduma võrguteenused. Kogu seeria kaubamärgiks on valitud „Barrikadi”, mis viitab provokatiivsusele.

Sarja toimetajad Harri Nykänen ja Jouni Tervo räägivad ajakirjas Apu, et Soomes upub palju olulisi teemasid ja eripäraseid vaateid üldiste uudistevoo alla ning lihtsalt hapneb ja et „Barrikadi” sarjal pole mingit ideoloogilist peajoont, tekstid, mis sarja pääsevad, ei ole toimetajate vaadetega kooskõlas. Peaasi on müügiedu.

Ühesõnaga, lihtne äri, mille vastu meie parimagi tahtmise juures ei saa (sest raamat+ajakiri+raadio+TV+veeb on päris tugev kombinatsioon). On üsna loogiline, et Eesti-teemalist arutelu Soomes tuleb alustada negatiivsest. Tallinna kildude aastapäev tundus hea teema, eriti, et Eestis leidus küllalt sündmuste kordumist ennustavaid hääli. Milline hea uudistefoon uue seeria avateosele. Kuid ega peale Hietase ühtki sapist valvekirjutajat, kes sirgjooneliselt kuulutaks, et eestlased on süüdi ja kõiges süüdi, soomlastel võtta polegi. Kõik teised ju mõistavad meid, on „kodustatud”, arvaks Hietanen. Seega loogiline, müügikaalutlusest lähtuv valik ja pakkumine. Ja oodatud tulemus. Autori marginaalsuse kompenseerib Eesti kõrgetasemeline reaktsioon ja meediakära, mis annab omakorda põhjuse Soomes kordusuudiseid teha.

Õigupoolest peaksime Eestis õnnelikud olema, et Soomeski leidub üks narr, kes nutab taga kommunistlikku ilmakorda. Sest tema abiga õnnestub üle pika aja ehk Soomes vennasrahvusluse-alast avalikku debatti pidada, leida uusi vennastumise teid lisaks neile, millele pandi alus 90, 80 ja 20 aastat tagasi. Sest, kas me siis polegi viimastel aastatel kurtnud Soome meedia aina kahaneva huvi üle Eesti vastu? Soome püsikorrespondentide hulga kahanemise üle Tallinnas? Ikka oleme. Nüüd lõpuks kerkib Eesti ehk infokaupmeeste ühistegevuse viljana jälle tähelepanu keskmesse. Ja väga hea, sest nii pääseb ehk ka mõni asjatundlik ja osav eesti autor suuremale turule oma tõde levitama.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming