Lähiajaloo terminoloogiast teaduses ja tavakeeles

Aive Mandel

25. septembril peeti Eesti Ajaloomuuseumi ning Tartu ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi korraldatud lähiajaloo mõistete teemaline seminar. Eesmärgiks oli täpsustada ja korrastada seda mõistelist aparatuuri, mida meie lähiajaloolased iga päev kasutavad. Vaadeldi seitset peamiselt Nõukogude aega puudutavat sõna: „genotsiid”, „Nõukogude”, „nomenklatuur”, „vastupanu”, „metsavendlus”, „repressioon” ja „Gulag”. Need sõnad on  loomulikult kasutusel palju laiemalt kui ajalooalane teaduskirjandus: lähiminevik on kõne all nii poliitikas kui ajakirjanduses, sellega on seotud inimeste isiklikud mälestused, samuti kohtupraktika. Nii laia kasutajaskonna puhul on raske paika panna autoriteeti, kellele mõistete piiritlemisel tugineda. Üheks soovituseks võiks olla ettevaatlikkus mõistete puhul, millel on juriidiline dimensioon või mille tegelik ajalooline tähendus pole kasutajale päris selge. 

Ühtse terminoloogilise joone hoidmine on probleemiks ka ajaloolaste endi seas. Toomas Hiio käsitletud mõistel „genotsiid” on konkreetne juriidiline tähendus ja see on defineeritud mitmetes rahvusvahelistes konventsioonides, kuid selle ümber käivad ka poliitilised võitlused. Ajaloolase kutse-eetika nõuab väga suurt ettevaatust igasugusel kohtumõistmisel, ent isegi nii mõnegi viimastel aastatel ilmunud raamatu pealkirjas peegeldub kergekäeline  suhtumine sellesse põhimõttesse. Ajaloolasele on see erialase tõsiseltvõetavuse küsimus, rõhutab Hiio, lisaks aga on aegumatule kuriteole viitava juriidilise termini põhjendamatu kasutamine tõlgendatav laimuna. „Gulagist” kõnelenud Peeter Kaasik juhtis tähelepanu selle mõiste erinevatele kirjakujudele: „GULAG”, „GULag,” „Gulag” ja „gulag”. Esimesed kaks tähistavad konkreetse ametiasutuse nimetust ja nende kasutamisel peaks  olema tähelepanelik: kui väita, et keegi saadeti GULAGi, siis tähendaks see, et ta saadeti Laagrite Peavalitsusse, mitte kinnipidamiskohta. Kaks viimast kirjapilti on kasutatavad NSVLi vangilaagrite süsteemi üldnimetusena.

Kaasik soovitab neil, kes nõukogudeaegsete institutsioonide virvarris ei orienteeru, piirduda üldisemate mõistetega nagu näiteks lihtsalt (vangi)laager. Näiteks ajakirjanduses on aga spetsiifilise tähendusega mõisted „Gulag” ja „genotsiid” muutunud kohati lihtsalt mis tahes negatiivsete nähtuste üldtähistajateks: loomakaitsjad räägivad karusloomade vastasest genotsiidist, Gulagideks aga nimetatakse kõikvõimalikke kinnipidamisasutusi nii NSVLi piires kui ka väljaspool.

„Nomenklatuuri” sisu avas Olev Liivik. Kitsamas tähenduses oli nomenklatuuri puhul tegemist (salajase) nimekirjaga tähtsamate ametikohtade, nende täitmist kontrollisid  parteiorganid. Levinud on aga selle termini kasutamine poliitilise eliidi või privilegeeritud klassi tähistamiseks nõukogude ühiskonnas. Liivik soovitab jääda selle mõiste kasutamisel siiski võimalikult kitsa, formaaljuriidilise tähenduse juurde, kuna laiema tõlgendusega seostub mitmeid küsitavusi: kui vallakomitee nomenklatuuri kuulus näiteks kauplusejuhataja ametikoht, siis on sel puhul poliitilisest eliidist rääkimine liiast. Privileege ei nautinud  Nõukogude süsteemis aga mitte ainult nomenklatuursetel ametikohtadel töötanud, vaid ka näiteks kirjanikud ja sportlased. Mõistet „repressioon” käsitlenud Aivar Niglas keskendus konkreetsemalt poliitilisele repressioonile ja sellega seotud õigusvastasele repressioonile.

„Poliitilise repressiooni” üldkasutatav definitsioon seni puudub. Niglas osutab, et poliitilisuse asemel on võimalik lähtuda repressiooni õiguspärasusest, mille on võtnud  rehabiliteerimise aluseks tänased EV seadused. Repressiooni õigusvastasus võiks tuleneda lisaks omaaegsete ettekirjutuste rikkumisele näiteks ka sellest, et mõned NSVLis kehtinud normid ise ei olnud õiguspärased. Sellisena on vaadeldav omavolilise töökohalt lahkumise kriminaliseerimine 1940. aastal: ülemäärase karmuse tõttu said kriminaalkurjategijad väga suurest hulgast tavalistest inimestest. Arvesse tuleb ka võimalus lugeda õigusvastaseks olukorrad,  kus karistuse määranud justiitsasutuste töötajatel puudus vajalik erialane ettevalmistus. Näiteks 1935. aastal oli NSVLis 84,6% rahvakohtunikest algharidusega. Termini „Nõukogude” puhul lähtus Indrek Paavle selle kahest väga erinevast tähendusest. Nõukogude aja eelsest perioodist pärineb sisult apoliitiline „nõukogu”, Nõukogude ajal hakkas see sõna tähistama dekoratiivset pseudoriigivõimuorganit, mille nimetusest omakorda tulenes hulgaliselt ajastuomaseid mõisteid. Potentsiaalse probleemina nimetas Paavle, et noorema põlvkonna silmis võib see termin hakata taastuma oma esialgses loomulikus tähenduses, seostudes näiteks pigem Euroopa Nõukogu või teiste tänapäevaste institutsioonidega. Sellisel juhul oleks mõistelist segadust võimalik vältida, kasutades senisest rohkem sovet-tüvelisi sõnu nagu „sovetiseerima”, „sovetiaeg” jne. 

Vajadust ühtse rahvusvahelise terminoloogia järele rõhutas Olaf Mertelsmann, kes kõneles „vastupanust”. Mertelsmann jagab inimeste reageeringud vaenuliku režiimi suhtes erinevatesse kategooriatesse, samal ajal rõhutades, et alati ei ole siiski võimalik inimest mõnda kindlasse rühma (vastupanu liige, dissident, kollaborant jne) paigutada, kuna vastavalt muutuvatele oludele võis inimene liikuda erinevate kategooriate vahel. Samuti  on hägused piirid vabadusvõitluse, banditismi ja terrorismi vahel. Siingi esineb suundumus nimetada vastupanuks kõikvõimalikke erinevaid nähtusi. Kategooriaid saab piiritleda, lähtudes näiteks tegevuse motiividest ja legaalsusest. Aktiivse (relvastatud) vastupanu eesmärgiks on kukutada senine režiim, see eeldab ka aktiivseid võimuvastaseid tegusid ning on seetõttu illegaalne. Passiivsel vastupanul võidakse kasutada nii legaalseid kui illegaalseid vahendeid  (maksude maksmata jätmine). Nende kõrval rõhutab Mertelsmann, et dissidentlus pole käsitletav vastupanuna, kuna dissidendid valisid teadlikult kehtiva korra kohaselt seaduslikke võitlusvahendeid.

Pearu Kuusk avas sõna „metsavendlus” ajaloolist tähendust ning kujunemislugu: nagu nõukogud, olid ka metsavennad olemas juba Teise maailmasõja eelses Eestis, nii tähistati eri põhjustel metsa varjunud talupoegi. Sõja  käigus jäid aegamööda kõrvale teised, paralleelselt kasutusel olnud sõnad (võsavennad, metsamehed, partisanid jt), ja metsavendlus omandas spetsiifilise tähenduse, hõlmates nõukogude võimu eest metsa varjunud inimesi, antud juhul sõltumata sellest, kas nad osutasid aktiivset relvastatud vastupanu või mitte. Keeruline on „metsavendluse” sisu avamine just välismaalastele, mistõttu näiteks „metsavendade” sõnasõnalise tõlkimise asemel  on kasutatud „partisaniliikumise”-mõistet, mis vääriks Pearu Kuuse sõnul julgemat tarvitamist ka eestikeelsetes tekstides. Keel iseenesest on teadupärast väga raskesti piiritletav ja suunatav. Tõsiteaduslikul ajalookirjutusel on keelekasutusele ainult marginaalne ning pikaldane mõju, hoopis kergemini reageerib keel massimeedia, populaarteaduse või ilukirjanduse eeskujudele. Seminaril edastatud ajaloolaste soovitused nii kolleegidele  kui ülejäänutele tulenevad aga suuresti lihtsalt tervest mõistusest: mitte devalveerida iseenda tõsiseltvõetavust ja terminite tähendust nende liiga kergekäelise kasutamisega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming