Lõuna-Osseetia ja Eesti sündroomidest

Toomas Alatalu

Poliitika on täis paradokse: Venemaa karistas Gruusiat eeskätt NATOsse pürgimise ehk USA käpa alla mineku üritamise eest, Gruusiat  kaitsma ja Venemaad nahutama hakkas aga hoopiski Euroopa Liit. Mõistagi on mõlemad organisatsioonid väljas ühiste väärtuste eest, ent ikkagi… Samas on raske loota, et Moskva kuuletub ELi ja Sarkozy soovidele, sest Prantsuse presidenti (Saksa kantslerit jt) on juba korduvalt alt veetud ja mis see üks kord veel teeb. Taas väge täis Kreml teab hästi, et Euroopast pole talle vastast, Ameerika president on aga mängust väljas ja USA välispoliitika selge pilkealune, kuniks Valgesse Majja ilmub uus mees. Nii teevadki venelased veel mitu kuud mida tahavad. Pealegi olid nad selleks enesenäitamiseks ja väljaelamiseks valmistunud aastaid ehk siis kogu selle aja, kui Ida- ja Kagu-Euroopa riigid üksteise järel liitusid Euroopa Liidu ja NATOga. Venemaa jaoks oli see üks suur taganemine ning ühtäkki oli tal võimalus ka ise peale tungida ning kogunenud viha ja alandus vähemalt purustamisse välja valada. Gruusia armee kolkimine jäi ära, sest too algul taganes, pärast lihtsalt kadus eest ära. Nii läkski vabakslastud energia mujale: kui NATO nii väga tahab Gruusiat, siis saagu ta kärbitud ja purustatud Gruusia! Niisuguse võimaluse avanemine Venemaale jääb ilmselt kaua mõistatuseks, sest mööngem, Kreml oli tunniks hästi valmistunud nii sõjaliselt kui ka propagandistlikult, Gruusia ilmselgelt mitte. Venemaa enda soliidsed eksperdid kinnitavad kui ühest suust, et nii suure arvu meeste, soomukite ja tankide ilmumine 8. augustil Roki tunnelist lõunasse eeldas mitmepäevast liikumist, nagu ka meredessant Phothis. Venemaa segadust ja ligadi-logadi asjaajamist tundes on ikka üllatav küll, kuidas filmilindile jäi väidetav grusiinide öine Gradi-tuli Tshinvalis, millele ilmtingimata lükitakse otsa valges tehtud kaadrid purustatud tänavatest ja kohale saabunud „päästjatest” Vene sõdurite näol. Pluss Putini-Medvedevi täpsed määratlused „genotsiid”, „agressioon”, „rahule sundimine” jne – kas need sündisid n-ö käigult või oli tehtud hoolikas eeltöö? Etteruttavalt, Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvuse tunnustamise päeval avas portaal Regnum.ru vastavatemaalise portaali seotult Kosovoga, kuhu riputati üles materjalid alates veebruarist 2005. Ka minu igapäevased ülestähendused kinnitavad, et organiseeritud kampaania „Kui teie annate Kosovole iseseisvuse, siis meie võlgu ei jää”, algas sealkandis…

 

Alustaja jääb selgusetuks

Täpsemini väljendudes  oli Gruusia augustiks 2008 valmis oma vägede sisseviimiseks Lõuna-Osseetiasse, sest Vene vägede/„rahuvalvajate” väljaviimine Gruusiast oli – erinevalt Moldovast – pidev protsess (Ahhalkhalakhist ja Bathumist olid nad juba lahkunud). Miks ettevõetust sõda sai ja kes esimesena tulistas, jääb kauaks selgusetuks, sest Moskva kinnitustest hoolimata on ebanormaalne mõelda, et väike riik läks suure riigi armeele kallale. Pigem oli tegu hästi lavastatud provokatsiooniga ja näiteks NSVL-Soome sõja puhul läks 30 aastat, enne kui ka Moskva hakkas rääkima, et korraldas ise kallaletungi Mainila piiripunktile. Võib pidada tunnuslikuks juhtunu kiiret kõrvutamist kuulsa Talvesõjaga, kus väike hakkas kõvasti vastu ja nurjas sellega peamise (mida kinnitab Kremli pidev kurtmine) – nukuvalitsuse paikapaneku Thbilisis. Abhaasia tuli Kremli päevakorda selgelt hiljem ehk siis, kui minimaalne variant A asendati maksimumvariandiga B.

Konks on selles, et Saakašvili aktiivsus ja pinge üleskruvimine (oma valitsuste paikapanek Tshinvali taga ja Kodori kurus) sundis tegutsema suurriigid, kes olid juba 2003. aastal end kuulutanud Gruusia sõpradeks (USA, Inglismaa, Prantsusmaa, Saksamaa + Venemaa). Nii ilmuski juulis välja Steinmeieri plaan Abhaasia kriisi lahendamiseks, mida Saksa välisminister käis tutvustamas isegi Abhaasias. Nagu lugeja märkab, ei puudutanud see Lõuna-Osseetiat. Õpetaja Laur soovitas teatavasti rahulduda ka pooliku ettevõtmisega, ent poliitikas kehtivad teised mängureeglid. Lõuna-Osseetia mainimata jätmine oli nii või teisiti märguanne, et suurriigid ei võta seda kanti tõsiselt omapoolse pingutamise mõttes. Thbilisis mõeldi ilmselt teisiti: miks mitte pingutada ise põhimõtete pärast seal, kus teiste huvi on vähene, kuna mäng pole küünlaid väärt.

Poliitika paradokside juurde tagasi tulles pole „iseseisvat Lõuna-Osseetiat” just kerge ette kujutada ja pole ka juhus, et võitjad räägivadki juba Lõuna-Osseetia ühendamisest Põhja-Osseetiaga. See tähendaks Venemaa territoriaalset laienemist, millega muu maailm ei nõustu. Ometi ei tekkinud kisa, kui Moskva kirjutas 18. augustil Lõuna-Osseetia oma riigieelarve objektiks!? Lõuna-Osseetia puhul on tegu sõna otseses mõttes tunnelitaguse kuruga, millel nüüd, pärast sõda, uus sein ees. Tupik mis tupik. Kui siiani oli osseetide tuluallikaks andami võtmine kaupadelt (veinid, viinamarjad, mandariinid), siis nüüd on sellel lõpp ja kuniks püsib sein, võivad kõik kaubavood suunduda kergemini läbitavatele trassidele suunaga läände.

Lõuna-Osseetia väljajäämine suurriikide päevakorrast tuletas meelde nn Korea sündroomi. Nimelt jättis USA president Truman oma 1950. aasta läkituses sõbralikest ja toetatud riikidest rääkides mainimata Lõuna-Korea ja levinud arvamuse kohaselt teinud Põhja-Korea just sellest järelduse, et on aeg see jõuga ühendada. Raske öelda, kas Lääs taipas või ei taibanud Lõuna-Osseetia sündroomi tekitamist enne, kui kuri karjas oli. Moskva aga mõikas ruttu, kuhu Saakašvili tähelepanu juhiti: pole juhus, et kui aasta algul räägiti lennukitest Abhaasia taevas, siis selge vahelejäämine ja omaksvõtt tuli ikkagi suvel Lõuna-Osseetia taevas.

Soovis Kreml seda või mitte, kuid Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvuse tunnustamisega n-ö vastukaaluks Kosovole tegi ta ise selge vahe sisse: Gruusia osade iseseisvumisele panid ju aluse nendele aladele jäetud Nõukogude/Vene armee väeosad, kes asusid konfliktiolukorras selgelt separatistide poolele. See tuletab paratamatult meelde Teise maailmasõja eelset aega: algul surutakse nõrgematele peale baasid, siis pannakse ametisse sobiv valitsus. Kosovo puhul pole ju millestki taolisest võimalik rääkida, sest NATO väed (baasid) ilmusid sinna alles pärast seda, kui albaanlased olid korduvalt iseseisvuse poolt hääletanud, korraldanud mitmed valimised jne. Miks Kosovo iseseisvumisega viivitati, on omaette küsimus. Kuna eespool sai viidatud, millal Kreml hakkas süstemaatiliselt tegutsema, siis tasub meenutada, et NATO-EL ühe arusaadava, kuid rumalavõitu konstruktsiooni, Serbia+Kosovo+Montenegro liitriigi lõpp saabus muud maailma edukalt lüpsnud (Saksa mark ja euro!) Montenegro uhke lahkulöömisega 2006. aastal, mil sama õiguse pidanuks saama Kosovo. Paraku andsid Palestiina parlamendi valimised Läänele ootamatu tulemuse (järelikult oli sealt edastatud info vale!) ning algas venitamine uue moslemiriigi loomisega. See andis ka aega Vene propagandamasinale kõik hoolikalt süsteemi panna.

 

Meedia saavutused

Fakt on see, et kui enne 8. augustit oli Eestis täis selgus Gruusia suhtes – kõik läheb õiges suunas, sest meie mehed on seal ametis jne – siis 8. augustil kippus jääma mulje, et midagi pole selge. Sõjad ehmatavad alati, eriti kui on tegu lähedase riigiga. Vene propagandamasina mõjul puhkenud kriis toimuvasse suhtumises tulenes siiski Eesti poliitmaastiku enda ammusest lõhkiolekust suhtumises Venemaasse. Oli küll teada, et septembris 2002 kuulutas Siim Kallas Reformierakonna USA poolel olevaks ja detsembris 2004 (igal juhul pärast Eesti liitumist NATO ja ELiga) sõlmis Keskerakond koostöölepingu Venemaa valitseva parteiga (kes, muide, sõlmib sääraseid lepinguid vaid valitsevate parteidega!), ent neist asjust räägiti vaid aeg-ajalt. Aeg-ajalt kähmeldi ka riigikogus Aserbaidžaani ja Valgevenesse suhtumise pärast, ent nüüd oli käes sõda ja tuli võtta hoiak Venemaa agressiooni suhtes. Nagu ikka sõdade puhul, taanduvad kõik vahepealsed hoiakud – kui hästi ka need pole formuleeritud – must-valgele skaalale: oled kas Gruusia poolt või Venemaa poolt. Suurem osa Eesti valitsusladvikust end ka selgelt määratles. Ometi jagub neidki, kes esindavad eht eestlaslikku sündroomi – ei liha ega kala. Igal juhul oli huvitav lugeda (EPL 30. VIII) Venemaal käinud vallavanema juttu: „Hoolimata sellest, et ajakirjanikud püüdsid huvi tunda ka meie poliitilise meelsuse ja Gruusia sündmuste vastu, jäime siiski apoliitiliseks, rõhutades kultuuri tähtsust”. Pehmelt öeldes Idas seda ka meilt oodatakse. Ja kuni me nii käitume, ei maksa ka imestada Lääne kõhklusi Venemaa õigustamatu jõupoliitika korral – kui juba Moskva lähinaabrid nii arvavad, siis…

Vene-Gruusia sõda (ja mitte konflikt!) tuletas valusalt meelde veel ühe tahu meie ajakirjanike tegevuses, milleks on lihtsalt väljendudes riigi saladuste väljalobisemine. Kui enamikus riikides kehtib riigi julgeolekuga seotud probleemide avaliku käsitlemise osas ametlik keeld või tabu, siis meil on sääraste asjade suure kella külge panek vaat et kangelastegu ja midagi kohustuslikku. Tuleb meelde kümne aasta tagune lugu, kui üks ajaleht oli „õnnelik” kogu maailma teavitamise üle sellest, et Eesti välisluures on kuus inimest. Hommikul vastu tulnud välisriigi suursaadik ütles siis muiates: „Ei käigi tööl, loen teie ajalehti.” Nüüd said samasuguseks tõmbenumbriks Gruusiasse siirdunud Eesti vabatahtlike riietus ja Punase Risti embleemi kasutamine. Nii mõnigi mees võiks meenutada, kuidas kasutati kiirabiautosid Läti ja Leedu poliitikutega suhtlemiseks 1991. aasta kriitilistel päevadel. Ka Colombia pantvangide vabastamiseks kasutati Punase Risti embleemi, millest sai number mitu kuud hiljem – ja tuli ka ametlik vabandus. See, et eestlased Punase Risti märgi all üritasid Gorisse pääseda hetkel, mil välismaalaste seal viibimine oli kõige olulisem, sattus aga süüdistusena Eesti ajalehtedesse veel enne, kui omad oli konfliktikoldest lahkunud!? See nüüd küll pole saavutus, seltsimehed ajakirjanikud!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming