Lääne ideaalid Venemaa tõlgenduses: ettevõtjate tootmine siirdeajal

Oksana Šmuljar Green

Venemaal tegutsevad lääne ettevõtted kohanduvad kohalike tavadega selmet järgida oma päritolumaa või rahvusvaheliste kompaniide standardeid. internet Uutmise-järgsel võimalusterohkel ajal lõi täiesti erilise nähtusena õitsele uut tüüpi ettevõtlus. Vaatlen järgnevas uutmise järellainetuse mõnda aspekti, mis osutusid üheaegselt kõige halvavamaks ning samas võimaldasid ja lõid erilist tüüpi ettevõtluse. Väidan, et ainuüksi majanduselu liberaliseerimine, eraomandi juurutamine ja ulatuslik erastamisprotsess Venemaal ei tekitanud lääne tüüpi kapitalistlikku majandust. Küsimus on, kas need toimingud saanukski seda teha?

Selle essee tulipunktis on uus majandusühiskond, mis ei ole enam allutatud Nõukogude riigile nagu enne 1985. aastat, kuid mis pole ka enamikus lääneriikides tuntud kapitalistlik ühiskond. Vasttekkinud majandusinstitutsioonid ja -tegelased ning äritüübid sündisid globaalse kapitalismi ja Venemaa majanduse vastasmõjus, ehkki eeldati, et viimane moondub neoliberaalse projekti embuses iseenesest kapitalistlikuks ühiskonnaks. Pealkirjas osutatud „ettevõtjate tootmine” hõlmab kaht teineteist toetavat protsessi: ettevõtjad loovad end ise ambitsioonidest ja püüdlustest tõugatuna, teiseks loovad ettevõtjaid ootused, kujutlused nii läänes kui Venemaal, ning ettevõtjaile esitatud nõudmised. Sageli usutakse, et ettevõtlus on võimalik ainult (kapitalistliku) turumajanduse keskkonnas  et ühiskonnale on see ainult kasulik  et ettevõtjad on erandlikud isiksused, keda kannab kapitalismi hoovus  et ettevõtlus on vaba valik, mitte vajadus.

 

Mugandatud ideed

Ilmselgelt oli 1990ndate lõpu Vene ühiskonnas esile kerkinud majandustegevus varem olemas, ainult teise nime all: teine majandus, kooperatiivid jne. Tänaseni on vaid vähestes hilisema ettevõtluse uuringutes võetud arvesse uue turumajanduse iseseisvaid, hea haridusega ja nooremaid esindajaid, kes on iseenesest juba turumajanduse saadus. Milline on ses toodangus lääne roll? Ma mõtlen siinkohal läänt kui kumulatiivset kuvandit, peegelduspunkti, mida paljud Venemaal ja Ida-Euroopas on kasutanud, et defineerida „teist”.

Barbara Czarniawska ja Bernard Joergese (1996) sõnastatud „ideede rände” metafoor tähendab, et ideed võivad oma teel käivitada muutusi, kuid tegelikkuses muudavad nad „tõlkimisprotsessi” käigus nii idee algatajat kui ka selle vastuvõtjaid. Lääne osalemist muutustes vaadeldes räägin ma just tõlkeprotsessist. See, mida me tänapäeval Vene ettevõtlusena näeme, kujutab endast tegelikult uutmise ajast riigis õitsele puhkenud rohkete ideede turu-, kapitalismi- ja ettevõtluskujutluste „tõlkimisahela” saadusi. Ideed polnud ei lääne ega vene omad. Need tõukusid kõige „lääneliku” imetlemisest, mis ei haaranud ainult reformimeelseid poliitikuid, vaid ka rohkesti tavalisi inimesi. Aja jooksul on mõned tegijad neid ideid mugandanud, muutnud ja manipuleerinud vähemalt samavõrra kui teised neid sisendasid ja kuulutasid.

Samasugune areng on Venemaa ajaloos kordunud mitmel korral. Nii ei saa me tõlke tulemusi, nagu meie neid tajume, omistada algideedele endile. Vastupidi, Venemaa ettevõtlusel praegu on 1990ndate siirdeprotsessidega sama palju ühist kui Vene impeeriumi suurkaupmeeste või nõukogude mänedžeridega. Tänapäeva ettevõtjaid on võimalik mõista vaid analüüsides, millised inimlikud, institutsionaalsed ja ideoloogilised eeldused mängu tulid mitmes laines Venemaal kanda kinnitanud ettevõtlustegevuse käivitumisel. Vaatleme lääne tegevuse kolme mõõdet Venemaa ümberkujundamisel: siirde diskursust, lääne investeeringuid ja eraettevõtluse käivitamist.

 

Siirde diskursus

1985. aastast ja eriti pärast 1989. aastat oli vaja mõista, mis siirderiikides üldse toimub. Seetõttu töötasidki lääne teadlaskond, konsultandid ja reformide pooldajad välja siirde paradigma, mille juured on sovetoloogias ja moderniseerimise teooriates. Selle paradigma tuumaks on tõdemus, et muutus on vältimatu, see peab olema kiire ja sirgjooneline sotsialismist turumajandusse ja demokraatiasse. Eesmärgi saavutamise meetoditeks olid šokiteraapia ja neoliberalismi teooria, mis rõhutas plaanimajanduse väljasuremist, riigi väljatõrjumist, majanduse domineerimist ühiskonna üle, heaolu allakäiku. Selline lähenemine leidis Nõukogude bloki riikide enamuselt positiivse vastuvõtu, kuna seal igatseti pigem paremat elu kui, vastupidi kõigile reeglitele, nõukogude elu. Paradigma põhiline kriitika toetub neljale sambale, mille sõnastasid 1999. aastal Michael Burrawoy ja Katherine Verdery. Nad väidavad, et majandussfääri puhtal kujul pole olemas. Siiret ei saa pidada ette defineerituks, vaid see on läbirääkimiste protsess. Siirdeprotsess ise pole ainult edasi-, vaid ka tagasiminek. Ida-Euroopa riikide võrdlemine lääneriikidega näitab neid kui puudega riike, lääneriigid aga kujutavad endast normi.

 

Lääne investeeringud Venemaa majandusse

Venemaale ja Ida-Euroopasse tehtud investeeringute poliitilised põhimõtted ei olnud ideoloogiliselt neutraalsed, vaid rajatud ideele, et need riigid ei pöördu kunagi tagasi oma sotsialistliku mineviku juurde. Investeeringute edukus sõltus sellest, kes neid vahendas ja kes oli saaja. Tegevusse kaasati suured institutsioonid nagu IMF ja Maailmapank laenuandjaina, samuti töötati välja eriprogrammid nagu TACIS, Intas, Tempus. Põhiosa investeeringutest saabus konsultantide vahendusel. Venemaal olid vahendajateks valitsuse liikmed, nn Chicago kutid (Jegor Gaidar, Anatoli Tšubais), kes juurutasid šokiteraapiat koos kiire erastamise, hindade vabastamise, eelarvete tasakaalustamisega jmt. Kasutati rohkesti poliitilist manipuleerimist, nagu näiteks Jeltsini 1996. aasta valimiskampaania puhul. Abiprotsessil polnud vähimatki läbipaistvust. Valdava osa finantsabist vahendas üksainus poliitiline klann vähimagi avaliku toetuse või järelevalveta. Privatiseerimise lõpptulemust Venemaal kirjeldatakse sageli kui müüti. Järelikult, lääne investeeringuid kasutati demokraatia juurutamiseks ebademokraatlike võtetega.

 

Uue erasektori loomine

1990ndate alguses eelistasid lääne partnerid põhiliselt ühisettevõtete (joint venture) loomist. Siiski oli see koostöö ebavõrdsel alusel, kus lääne osaks oli panustada raha, tehnoloogia ja oskusteabega, venelased aga hoolitsesid suhete eest ametivõimuga, korraldasid juhtimist jms. Ühisettevõtete ellujäämise protsent oli väga väike. Lääne algatused sihtisid teisest, illegaalsest majandusest erineva, uue ja stabiilse, uut tüüpi ettevõtlustavadega erasektori arendamist, kuid seda ülesannet oli Venemaa turumajanduse tingimusi arvesse võttes pea võimatu lahendada. Loodi hulgaliselt ettevõtlusfonde (põhiliselt Ameerika omi), et suunata toetus otse erasektorisse, samas kui ELi abi vahendati kohalike omavalitsuste kaudu.

Pahatihti ei mõistnud kohalik osapool, et laenud tuleb kunagi ka tagasi maksta. Eraettevõtete rahavajadus oli palju suurem kui laenupakkumine. Majanduslikult kõige tõhusam strateegia oli investeering hea tootlusega väiksemat sorti ettevõttesse, kuid selle asemel läks valdav osa rahast FDIna (välismaine otseinvesteering) suurettevõtetesse ja toorainetööstusse. Peale selle oli välismaiste otseinvesteeringute tase Venemaal teiste Ida-Euroopa riikidega võrreldes väga madal. Piirkondlikud erinevused FDI jaotuses on Venemaal tänaseni väga suur probleem, ehkki võib täheldada üksikuid positiivseid FDI kohalikule ettevõtlusele ülekandumise nähte. Lääne huvi arendada Venemaal ettevõtlust püsib endiselt kõrge. Ajakirja Economist viimase ülevaate (2007) järgi on ettevõtluskeskkond Venemaal sama soodne kui Hiinas või Indias, kuid endistviisi on probleemiks korruptsioon ja ebaefektiivne bürokraatia. Paljud Venemaal tegutsevad lääne ettevõtted kohanduvad kohalike tavadega selmet järgida oma päritolumaa või rahvusvaheliste kompaniide standardeid.

 

Kokkuvõtteks

Midagi lõplikku järeldada on veel vara, kuid võib osutada, et lääne kujutelm Venemaast kui „teisest” on tänaseks pikitud lääne mitmesuguste Venemaa kommunistlikust kapitalistlikuks muutmise osalusvormidega. Lääne institutsioonide kujundatud, rahastatud ja juurutatud reformiprotsess on osutunud millekski hoopis enamaks, kui seda alguses ette kujutati.

Siiret kapitalismi ei esitletud idaeurooplastele järgimiseks kui üht võimalikest, vaid kui ainuvõimalikku stsenaariumi. Samasugust loogikat nagu lääne eeltingimuste kehtestamisel võib täheldada ka siirdeprojekti finantseerimisel: vähene läbipaistvus ja ebademokraatlikud võtted. Niinimetatud vana erasektori toimimismehhanismidele väljakutset esitamata on lääne doonorid, eriti USA omad, juurutanud investeerimispoliitikat ettevõtlusfondide kaudu ja eelistanud otseinvesteeringuid suurettevõtetesse, minnes mööda kohalike omavalitsuste bürokraatlikust asjaajamisest. Seda soovimata on lääne rahaline toetus soosinud vana juhtimispraktika ja endiste juhtide võimulpüsimist, samal ajal ei pälvinud uut tüüpi juhtimine sugugi sama suurt tähelepanu. Ja nii pidigi, kui kasutada Janine R. Wedeli väljendit, see suhe paratamatult põhjustama mõlemal poolel „kokkupõrgete ja salakokkulepete müriaadi”.

 

Oksana Šmuljar Green on Göteborgi ülikooli uurija ja õppejõud. Ta on sündinud Ukrainas ja lõpetanud 1969. aastal Kiievi ülikooli sotsioloogina, omandanud ka kraadi sotsiaalteadustes Praha Kesk-Euroopa ülikoolis.

 

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming