Lõimivad peaga vastu müüri

Kaarel Tarand

Kui veel ülihapra julgeolekuga iseseisev Eesti seitse aastat tagasi oma esimest integratsiooniprogrammi ette valmistas, elasime siin mitmesuguste rahvusvaheliste organisatsioonide lakkamatu surve all. Ja meil polnud võimalik poliitilisel tasandil kuulutada, et need organisatsioonid esindavad külma sõja, mitte selle järgse ajastu reaalsust, et organisatsioonid ise ja nende soovitused on ajast ja arust. Tõsi, mitmed meie programmi koostajad polnud maailma muutumist ka ise veel hoomanud ja said selle eest ka õigustatud kriitika osaliseks (vt näiteks Tiit Kärner, Rahvuslikust identiteedist ja integratsioonist ab initio. – Sirp 15. IX 2000).

Paraku paistab, et Eesti integratsioonipoliitika programmeerijatele pole mõjunud kriitika ega ka märksa kaalukamad tõendid multi- või mitmekultuurilisuse ideoloogia pankroti kohta, tuntuim neist ehk kahe vägagi mitmekultuurilise reisijaskonnaga lennuki sisenemine ülisuure sümbolväärtusega kaksiktorni Manhattanil 11. IX 2001. Kui integraatorite silmad oleksid avanenud, siis ei peaks me Eestis seitse aastat tagasi räägitut jälle üle kordama ning ei leiaks uuest, valmivast integratsioonistrateegia aastateks 2008–2013 mõeldud tööversioonist ikka sedasama retoorilist tantsu rahvusvähemuste ja vähemusrahvuste ümber ning dogmaatilist panustamist mitmekultuurilisusele.

Kõigepealt natuke kriitikat rahvastikuministri aadressil, sest just tema egiidi all käib integratsiooniprogrammide väljatöötamine nagu ka vastavate uuringute rahastamine. Juba ministri kodulehe rahvusvähemuste avaküljelt selgub, et ministri büroos ei tehta selget vahet rahvusvähemuse ja vähemusrahvuse vahel, mis vähemasti Eesti seaduste kontekstis on ülioluline. Ministri juures allutatakse Eesti õigusaktide (eeskätt kultuurautonoomia seaduse) arusaam rahvusvähemustest Euroopa Nõukogu loodud vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni artiklitele. Muuseas, nimetatud mõistete täpsemast defineerimisest on, tõsi, vastandlikel eesmärkidel, ühtviisi huvitatud nii Eesti riigivõimu esindajad (vt Ilmar Tomusk, Integratsioonist vähemusrahvuste keeleõiguste kontekstis. – Õiguskeel 2005, nr 4) kui ka Eesti võimu huvidele siiamaani pigem vastu töötanud ja naaberriigi huve esindava Inimõiguste Teabekeskuse seltskond (Eesti rahvuspoliitika: vaade väljast, Tallinn 2007).

Uue strateegia tööversioonis, mida mitmekultuurilisuse mõiste punase niidina läbib, rõhutatakse – nii, nagu seda on ka president Ilves propageerinud – identiteedi alusena kodakondsust, ühtset riigitunnetust. Kuid sel juhul peaksime integratsiooni sihtrühmast kohe ligikaudu 100 000 Venemaa ja väikesel määral teiste riikide kodanikku maha lahutama ning vale oleks väide, et strateegiat kohaldatakse umbes 1/3 peale elanikkonnast. Neid, kes on valinud muu riigi kodakondsuse, ei saa ilmselt kuidagi ega kunagi Eesti riiklusega seostada ning kodanikkonda kuuluvaks ehk poliitilises mõttes eestlaseks lugeda (sealhulgas Eesti kodakondsusest vabaduse ajal loobunud etnilised eestlased). Võiks arvata, et ka juba täielikult integreerunutele pole uut programmi praegusel kujul vaja. Määratlemata kodakondsusega isikuid on meil veel pisut üle 100 000 ehk 8% elanikkonnast, hulk, mis viimaste aastate naturalisatsioonitempot ning kõige loomulikumaid ja lõplikumaid rahvastikusündmusi arvestades jõuab kümne aastaga nulli lähedale. Kahtlemata kahandaksid sellised täpsustused probleemi (ja selle lahendamiseks kuluva rahahulga) suurust mitu korda, sestap parem mõisteline segadus.

Ent olulisem kui eelöeldu on teema, mille tervisliku ülesvõtu integratsioonistrateegid ise provotseerisid. Nimelt üldist „meie-nemad” kuuluvuse selgitamist, milles esimeses järjekorras tuleb lahendada ikka küsimus, kes on eestlased, ja alles seejärel vaadata, kes üle jäävad ning kuidas neid grupeerida. Esimese ülesande lahendas Marek Tamm juba ära, jõudes oma essees „Kes on eestlane?” (Areen 24. X 2007) järeldusele, et „Eesti identiteet on põhiolemuselt keeleline”. Õige on ka Tamme seisukoht, et „keel on meie enesepildis märksa olulisem kui välised tunnused või ajalooline ühispärand. /—/ Lõppkokkuvõttes ongi Eesti Vabariik rajatud eesti keelele ja tema raison d’être selle keele hoidmine.” Olgu nägu pealegi nagu kirvesilm, kui eesti keelt räägid, oled eestlane.

See arusaam kätkeb endas võimalust ka meie, eestlaste kultuuriajalugu oluliselt süvendada. Millegipärast häbeneme (või tuleneb see ärkamisaja tõupuhtuse müüdist) me liiga paljudel puhkudel oma teatmeteosteski märkida, et üks või teine osaliselt või täielikult saksa, rootsi, prantsuse või poola verd ajalooline isik oleks eesti keelemees (Heinrich Stahl või Johann Hornung), eesti koolimees (Bengt Gottfried Forselius), eesti maadeuurija (Fabian Gottlieb Bellingshausen) jne. EE VI köites tituleeritakse Otto Wilhelm Masing küll eesti keele- ja kirjameheks, kuid rahvusliku alaväärsuskompleksi musternäidisena on vaba võrguentsüklopeedia pidanud vajalikuks halvustavalt rõhutada, et „tema isa oli eestlane, kuid abiellus aadlisoost sakslanna Anna Ludovica von Hildebrandtiga.”

Märgin seda võimalust, kuna muulaste seas üsna levinud vastuargument eesti kultuuri tundmaõppimisele on see, et eesti kultuur on nii õhuke, noor ja väike, eriti võrreldes „suure vene kultuuriga”. Seetõttu kuluvad Lomonossovist varasem luuletaja või teadlane marjaks ära nii turgutusena meie rahvuslikule eneseteadvusele kui ka teadmatusest eesti kultuuriloo alahindajate veenmiseks, selle näitamiseks, et siin on põline euroopa kultuuriruum. Seesama, mille hulka kuulumise kohta venelastelgi läbi viimaste aastasadade on hulk tõestuskäike leiutatud, kuid mis argikäitumises kuidagi omaks ei taha saada.

Eesti integratsiooninõunike arusaamade järgi on Marek Tamm mõistagi sügavalt eksinud. Rahvastikuministri tänavu tellitud uuringute kokkuvõttest võib lugeda: „Eestivenelased on kujunev kogukond, kelle poliitiline määratlus on eestlane ning etniline määratlus – eestivenelane. Paljud siinsed venelased ennast juba nii määratlevadki, sellesuunalist arengut tuleb nii moraalselt kui materiaalselt toetada.” (Lõimumine peale aprillikriisi: eksperthinnangute kokkuvõte, 2007.) Kui lihtne! Makskem aga selle eest, et kõik siinsed venelased õpiksid kooris ütlema: poliitiliselt olen eestlane, etniliselt eestivenelane. Ja kõik ongi korras. Pole sõnagi sellest, kas eestlased on ka nõus eesti keelt mitte valdavaid inimesi eestlaseks nimetama. Ega ei olegi, kuid selle vastiku teemaga ei taha uurijad rohkem tegelda kui vaid rõhutamaks, et eestlased peavad. Peavad leppima, alla andma, vastu tulema (Raivo Vetik: „Etnotsentrismi kasv ohustab riigi julgeolekut”). Aga sotsiaaluuringute peensusi halvasti jagavad eestlased ütlevad hoopis, et ei sammugi tagasi, õpi keel ära ja probleemi asemel oled võimalus ja kasu.

Eriti puudutab „meie” hulka pääsemine ainult keelevärava kaudu tänapäeval kõiki mitte-soomeugrilasi ja mitte-eurooplasi, sest eestlane kui soomeugrilane ja eurooplane aktsepteerib eestlaskonnast ulatuslikuma „meie” olemasolu keelehõimuna ja õhtumaise tsivilisatsioonina. Meie arvukamad vähemused, integratsioonistrateegia sihtmärgid, pole need ega teised, seega kõrgema astme „meiena” nad eestlastega erivahekorda ega ühe mütsi alla ei pääse. Ka mitte „nõukogude korra ühiste ohvritena”.

Kui riigivõim, sealhulgas rahvastikuminister ja tema teaduslikud ning poliitilised nõustajad jõuaksid samale järeldusele, jääks ära palju tühja tööd ja kulusid. Kuid on vastupidi, terve mõistuse vastaselt on eesti keele (õppimise, kasutamise jne) osa uues integratsioonistrateegias hoopis vähendatud. Selle vähenemise peab kompenseerima eestlaste „vastutulek” kõigile teistele, seega siis mingis ulatuses oma identiteedist loobumine. Vähe sellest, et see on vastuolus põhiseaduse sissejuhatuses öelduga, identiteedi nõrgenemine õõnestaks ju ilmselgelt ka rahvuslikku julgeolekut (mis hõlmab kõiki elanikke).

Selles kontekstis on otstarbekas meenutada, et vähemusrahvuste kaitse raamkonventsioon sisaldab peale kõigi nende artiklite, mida mõned kõrgeaulised inspektorid Eestile nina alla hõõruvad, ka artiklit 21: „Käesolevas raamkonventsioonis ei saa midagi tõlgendada õigusena osaleda tegevuses või sooritada tegu, mis on vastuolus rahvusvahelise õiguse põhiprintsiipidega ja eelkõige riikide suveräänse võrdsuse, territoriaalse terviklikkuse ja poliitilise sõltumatuse põhimõttega.” Ma loodan, et Eesti kohtud jaksavad sellele vettpidavale artiklile toetuda, kui põhjendavad oma otsust süüdistatavate Linteri, Klenski, Sirõki ja Reva kohtuasjas.

Mitmekultuurilisus võib mõnes immigrantide ühiskonnas ju isegi pärast sajandialguse vapustusi poliitiline norm olla (Kanada, Austraalia), kuid Euroopa julgemad ja põliselt paikse rahvaga riigid (Holland, Taani) lähevad teist teed. Hollandis läks selleks vaja filmirežissööri vereohvrit, Taanis Muhamedi karikatuure, et mitmekultuurilisuse pahupool välja tuleks. Mõttelise eksperimendina kujutlegem Taani karikatuuridega sarnast juhtumit Eestis. Ma ei tea, kas näiteks siinsel muulaskonnal või nõukogude rahval üleilmselt üldse on mõnd nii suurt pühadust, olgu usulist või muud, mille pilkamine vallandaks pimeda raevupurske. Aga oletame, et mõni püha väärtus siiski on, selline, mida me eesti kultuuripildis narriks peame. Sirp avaldab just selle püha nähtuse, tiblade jumala pilkamiseks karikatuuriseeria. Just tiblade ehk sovettide, sest ega integratsiooni takistuseks pole rahvuskuuluvus, vaid nõukogude mentaliteet.

Edasi pole küsimus selles, kas karikatuurid läksid üle hea maitse piiri või mitte. Küsimus on selles, kas pilapildid saavad olla õigustuseks Eesti saatkonna mahapõletamisele Moskvas, pommiähvardustele Sirbi toimetuse vastu, rahvusvahelistes organisatsioonides Eestit hukkamõistvatele deklaratsioonidele. Ja edasi juba Eesti reaktsioonis. Kas peaminister on nõus avalikult vabandust paluma? Kas kehtestatakse mingeid keelde või piiranguid sõnavabadusele? Tõenäoliselt mitte. Aga küllap võib kuulda mitmesuguste arvamusliidrite paanikahüüde, kuidas nüüd on kogu aastatepikkune ülesehitustöö hävitatud ja et „küll me nüüd Moskva käest saame”. Ehk: hakkame parem lömitama. Nii arvajatele on vist vähe meelde tuletatud juba tsiteeritud artiklit 21: riigi poliitilise sõltumatuse põhimõtte vastu minekut pole võimalik õigustada vähemusse kuulumisega või vähemuse õiguste kaitsega.

Kuidas see kaugeltki mitte äärmuslik näide paigutuks integratsioonistrateegiasse? Strateegia rõhuasetustes (ehk põhimõtetes) on kirjas: „Ühiskondlikus dialoogis on kõik Eestis toimivad kultuurid võrdsed. Suhetes riigiga on aga eesti kultuuri seisund vähemuskultuuride omast erinev, kuivõrd Eesti omariikluse üks eesmärke on tervikliku eesti kultuuriruumi säilitamine ja areng.” Jälle üks vastuoluline lause. Kui dialoogis ollakse võrdsed, siis võib reaalselt toimiv nõukogude kultuur minult nõuda võrdsust, see tähendab oma lagastava ja hävitava kultuurilise eripära arvestamist. Või kui mõne kultuuri eripära hulka peaks kuuluma veritasu, surmanuhtlus abielurikkumise eest vms, siis vastutasuks minu õiguse eest neid pilgata peaksid nemad saama õiguse oma eripärasid rakendada? Teiselt poolt aga, kui eesti kultuurile on suhetes riigiga mööndud eriseisund ja eesmärgiks on kultuuriruumi terviklikkuse säilitamine, siis kuidas seda saab teha, kui samal ajal sellesse ruumi väevõimuga mingit teist kultuuri sisse ehitatakse. Ühesõnaga, sinu kodu on püha, sinu korter puutumatu, aga ometi pead sa ühte tuppa korterivenelase võtma, nagu siinmail 200 aastat tagasigi kästi.

Lühidalt kokku võttes on uus integratsioonistrateegia liivale rajatud. Kui selle aluseks on tõdemus, et „assimilatsioon ei ole Eesti rahvuslik huvi”, siis on ju tegu läbi terve II aastatuhande meile edu ja/või ellujäämise kindlustanud strateegia mahakriipsutamise või lõpetamisega. Nii põhjalikku muutust etnose ellujäämisstrateegias ei saa ette võtta ainult mõne õpetlase soovunelma või tundmuse alusel. Ega vist võetagi, assimileerimine „põllul” käib jõudumööda, aga strateegiate surnuaed saab lihtsalt ühe uue haua kirjaga „Integratsioonistrateegia 2008–2013, sündinud 2007, surnud 2007”.