Lühike samm juudiviha teooriast praktikani

Kaarel Tarand

  Riigivõimu vaiksel mahitusel aina ksenofoobsem Venemaa ühiskond on taas võtnud sihikule juudid.

 

  Repro raamatust

 

Teisipäeval avaldas Rahvusvaheline Helsingi Inimõiguste Föderatsioon (International Helsinki Federation for Human Rights) järjekordse aastaaruande inimõiguste olukorrast OSCE liikmesriikides ehk Euroopa, Kesk-Aasia ja Põhja-Ameerika riikides. Venemaale pühendati pikas raportis 25 lehekülge karmi kriitikat, mis sai Moskvas juba valulise vastuvõtu osaliseks. Moskva reaktsiooni pilkasid isegi sealsed kohalikud ajalehed.

Lisaks juba rutiiniks muutunud, ent Venemaal arvessevõtmisele mitte kuuluvatele etteheidetele inimõiguste rikkumise kohta Tšetšeenias, valikulisele tsensuurile ja vägivallale meediakanalite kallal ning korruptsioonile ja seaduserikkumistele õiguskaitseorganites pühendati raportis seekord pikem lõik ka paisuvale vägivallale rassistlikul pinnal. Raportis märgitakse, et möödunud aasta jaanuarist oktoobrini fikseeriti Venemaal 252 vägivaldset rünnakut etnilise või rassiviha motiividel, nende käigus tapeti vähemalt 19 inimest. Periood ei hõlma veel tänavusuvist “proovipogrommi” Karjalas, ent selle julmuse ja võimude reaktsiooni järgi võib ennustada pigem rassiviha kasvu kui kahanemist meie idapiiri taga. Asi ei piirdu kaugeltki ainult rünnakutega “kaukaaslase väljanägemisega” inimeste vastu. Üsna aktiivselt soojendatakse üles ka Venemaal juba pika traditsiooniga juudiviha. Me võime eeldada, et üksikute vägivallajuhtumite ennetamiseks on korrumpeerunud miilits ja muud julgeolekuteenistused üsna võimetud. Kuid natukenegi intelligentsemat laadi ohtlikke tegevusi peaks riigivõim Moskvas kontrollida suutma. Eriti kui pidada silmas, et Venemaal kehtib täiesti moodne põhiseadus, mille artikkel 13 keelab igasuguse rassilisel, sotsiaalsel, rahvuslikul või usulisel alusel vaenuõhutamise.

Keset rõõmsat ja paljurahvuselist Moskva linna tegutseb tasakesi kirjastus Vitjaz. Muu hulgas annab see täiesti legaalne ettevõte välja raamatusarja “Vene patrioodi raamatukogu”. Sarjas pakutakse 25 raamatut ja brošüüri koguhinnaga 500 rubla, millele lisandub Venemaa piirides kojutoimetamine postikuluga 120 rubla neljakilose paki eest. Ma ei tea, mida oleks öelnud N Liidu esindajad Nürnbergi protsessil, kui neilt oleks toona küsitud, kuidas selline raamatusari saab ilmuda fašistide alistajate kodumaal. Nende raamatute autorid oleks aga tõenäoliselt kohe Hermann Göringi kõrvale süüpinki tõstetud. Komplekt on muljetavaldav, kui ainuüksi raamatu pealkirjade järgi otsustada. Vene “rahvuslased” varustatakse näiteks selliste teostega nagu I. Rodionovi “Juudi küsimuse lahendamine”, P. Paštšenko “Ei mingit halastust” jne, rääkimata siis Siioni protokollidest ja muust selle valdkonna klassikast, mis igas kultuurriigis minimaalselt põlu, kui mitte keelu alla pandud. Kes ei usu, võib kontrollida sarja olemasolu võrguaadressil http://www.peroun.webzone.ru/.

Sarja kuulub ka kellegi M. Tihhomirovi teos “Meie ja nemad”, mis kujutab endast detailset ja rohke fotomaterjaliga varustatud käsiraamatut, mille abil saab tuvastada ja eristada slaavlast (venelast) ja juuti. Iga Moskva raamatupoode külastav eestlanegi võib sellise raamatukese soetada ja pole kahtlust, et kellelegi Venemaa õiguskaitsjatest peab see samuti silma jäänud olema. Trükiasjade jälgimine ja kontrollimine on Venemaal kauane traditsioon. Juba krahv Benckendorff, kurikuulsa kolmanda osakonna looja, pööras tsensuurile trükiasjanduses suurt tähelepanu. Kas oleks alust oletada, et Venemaa võim on loobunud katsetest vaba sõna levikut piirata või saatnud laiali kirjasõnaga tegeleva järelevalveaparaadi? Ei mingisugust. Terve viimase kümnendi jooksul on süstemaatiliselt taga kiusatud nii ajakirjanikke kui meediaettevõtete omanikke. Tähelepanu on jagunud kõikjale. Kui “patrioodi kirjavarale” mitte, siis saab tegu olla ainult kremli vaikiva heakskiiduga neile hoiakutele, mida neis teostes propageeritakse.

Esimesel hetkel võib brošüüri lehitsedes isegi naer peale tulla, nii primitiivne ja naiivne on nii autori ideoloogia esitamise viis kui ka vorm. Kuid piisab vaid pisut minevikule mõtlemisest, kui naerust ei jää jälgegi. See, mida Venemaal isamaalisuse sildi all karistamatult saab propageerida, ei jää sentimeetritki alla Hitleri või Stalini kunagisele sõnulseletamatult õudsele praktikale. Et iga ümberjutustus on lahjendava loomuga, tsiteerin brošüüri sissejuhatavat sõnumit parem otse.

“Praegusel ajal kahjustab vene rahva etnilist eneseteadvust tugevasti massimeedia, mille on enda kätte haaranud üldinimlikke väärtusi propageerivad juudid. Kahetsusega tuleb konstateerida, et vene rahva laiad hulgad ei suuda täpselt määratleda, keda saab pidada venelaseks ja keda mitte. Veel kurvem on see, et isegi vene natsionalistide hulgas, kes vaieldamatult soovivad vene rahvast tema ellujäämisvõitluses aidata, ei olda üksmeelsel seisukohal antud küsimuses. Valus on tunnistada ka fakti, et need vähesed rahvusliku orientatsiooniga venelaste organisatsioonid, mis viimasel ajal on tekkinud, lubavad oma ridadesse igasuguseid inimesi, kes vaid õigeid loosungeid suudavad hääldada. Kõik see loob pinnase selleks, et natsionalistlike organisatsioonide ridadesse saavad tungida kõikvõimalikud juhuslikud inimesed, provokaatorid, aga ka teiste, sageli vaenulike etnoste esindajad. Mis tahes vene rahvusliku organisatsiooni tuuma võivad moodustada ainult vene etnose liikmed.

Samasuguseid tendentse võib täheldada ka perekondade moodustamisel. Perekonnal on ainult sel juhul šanss areneda täisväärtuslikuks, ainult siis võib seal õitseda rahu ja üksmeel, kui see rajatakse kahe hingelt ja verelt lähedase inimese liiduna.

Keda siis pidada venelaseks? Kas saab pidada venelaseks inimest, kes on küll poolenisti või veerandi jagu juut, kuid vannub, et on venelane? Vastus on ühemõtteliselt – ei! Sellised inimesed ei ole võimelised lõpuni mõistma rahvuslikku mentaliteeti ja selle tagajärjel ei suuda nad ega hakkagi tegutsema kooskõlas vene rahvuse huvidega. Organisatsioonides võib neid seetõttu rakendada ainult teisejärgulistel töödel (ja sedagi range kontrolli all!), aga vene perekondade loomise protsessist tuleb nad täielikult kõrvaldada.”

Selle jubeda sissejuhatuse järel minnakse otse “teemasse”, viiekümnel leheküljel analüüsitakse elemendi kaupa venelaste ja juutide pea osade erinevusi. Iga üksikosa, näiteks kõrvalesta ülaosa pöörde kuju, illustreerivad kolme “tüüpilise” venelase ja juudi pildid. Kõik näidisisikud fotodel on väljaande lõpus ka nimepidi nimetatud. Aga seda alles pärast väljaande praktilist ehk harjutuste osa. Harjutama peab loomulikult grupipiltidelt juudi äratundmist. Vale nina-, kõrva- või lõuakuju tõttu on häbipostis kasutatud ka tuntud välismaalasi Nicholas Cage’ist John Kerryni (mõlemal piklik kolbakuju) ja Laima Vaikulest (igemeid paljastav naeratus) Richard Gere’ini (hallisegused juuksed).

Pärast õppematerjali läbitöötamist võiks selle alusel kõhklematult tembeldada juudiks ka iga teise Eesti elaniku, tunnuste küllus seda võimaldaks. Ma õnneks ei kujuta ette, et kellelgi Eestis võiks nii haiget mõtet nagu teose “Meie ja nemad” ilmutamine üldse pähe tulla. Aga kui tulekski, ei jõuaks see päevagi levis olla. Moskvas aga saab. Kas oleks mõeldav siin avaldada valitsuse vaikival heakskiidul mõni “õppematerjal”, mille abil saaks väliste tunnuste järgi eristada eestlast (soomeugrilast) ja venelast (slaavlast)? Et siis praegugi vägivalla piiril balansseerivad vaimust vaesed vähetolerantsed tegelased saaksid lisaõhutust vägivallatsemiseks? Või tekiks koguni mõni ametlik erakond, mis lülitaks oma ametlikku programmi eesti-vene segaabielude keelustamise?

Eestis on terve hulk inimesi, kes arvavad, et heade majanduslike suhete nimel tasub Venemaa ebademokraatliku valitsemiskorralduse ning kõikvõimalike inimõiguste rikkumise suhtes silm kinni pigistada. Neid kuritegusid kaldutakse pisendama või õigustama umbes samas vaimus nagu N Liidu kompartei ja selle tugiorganisatsioonide juhitud kuritegusid Eestis. Mõnigi laulab kaasa Kremli retoorikale, mille järgi mõned pisieksimused on lihtsalt Venemaa areneva demokraatia eripära. Olen ka ise tihti kuulnud soovitusi saada üle “russofoobiast” ning suhtuda Venemaa tegelikkusesse mõistvalt ja positiivselt. Millesse peaksin ma mõistvalt suhtuma? Kas etniliste puhastuste propagandasse? Massimõrvadesse? Kas ma peaksin tõesti uskuma, et “Venemaa on muutunud” ja vene rahvuse päästmise nimel võibki ohvreid tuua, nagu propageerib täiesti ametlikul ehk riigiduuma tasandil liberaaldemokraatliku partei juht Vladimir Žirinovski?

Võib-olla oleks siis ehk õige uskuda, et Moskva keskvõimu ja siinse Vene saatkonna mahitusel ning ka rahastamise abil korraldatavad provokatsioonid (näiteks Tõnismäel) teenivad ainult siirast vene rahva päästmise eesmärki? Pole alust.

Ainus, mida ma näen, on see, et rassi- või klassivihale, rahvuslikule ja usulisele sallimatusele rajatud impeeriumi võimumudelid töötavad range järjepidevuse alusel. Eesti valitsus ja parlament ei ole jäänud ükskõikseks räige inimõiguste rikkumise suhtes Afganistanis, Bosnias või Iraagis. Me üritame tsiviliseeritud riikide hulka aidata Gruusiat ja Ukrainat. Ma ei ole kindel, kas Eesti riigil on jõudu tõhusa abi andmiseks ka suurele Venemaale, aga “topeltstandardeid” (mida Venemaa on alatasa ette heitnud Euroopa Liidu nn vanade liikmesmaade käitumisele Eesti ja Läti suhtes) ei saa me endale lubada. Kui me taunime inimõiguste rikkumist ja natslike vaadete esinemist ühes riigis, siis taunime seda kõigis. Kui mõistame hukka antisemitismi, siis igal pool, kus selle avastame. Venemaad võib kõhklusteta pidada riigiks, kus põhiseadusega keelatud teguviisid, nagu näiteks rahvuste vahel vaenu õhutamine, vohavad ametliku ja avaliku võimu ehk “peremeesrahva” vaikival heakskiidul. See võim oma hoiakuid ilma välise surveta ei muuda. Millest omakorda järelduvad lihtsad ülesanded Eesti valitsusele ja miks ka mitte delegatsioonile Euroopa parlamendis. Uskmatute Toomaste, keda Lääne-Euroopa intellektuaalide hulgas alati on leidunud, veenmiseks võin lahkesti oma eksemplari teosest “Meie ja nemad” tõendusmaterjalina kasutada anda. Sest vaikida ei tohi keegi, kel võimalus rääkida. Hiljem on võimalik ainult hukkunuid kokku lugeda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht