Lühiühendus

Märt Väljataga

Seisusekohasus ja loomisikud  

1914. aasta lõpul, kui maailmasõda oli juba mitu kuud kestnud, vallandus eesti kirjarahva hulgas sõnasõda selle üle, kuidas kirjanik võiks saada seisusekohast sissetulekut. 16. detsembri Postimehes kurtis keegi Kirjanduse sõber (Gustav Suits?): ?Meie kirjandus ei anna enne täielisi kunsti õisi, kui meie kirjanduslikud olud nii võrd paranevad, et meie kirjanikud end ainsa kirjandusliku tööga saavad endile oma seisusekohase majandusliku ja seltskondliku seisukorra luua. Missuguses kauges tulevikus aga tuleb see aeg??

Juba 20. detsembri artiklis ?Kas võib Eesti kirjanik ainsa kirjandusliku tööga oma seisusekohase sissetuleku saada?? püüab Johannes Aavik tõestada, et see pole sugugi võimatu. ?Seisusekohaseks? äraelamiseks kuluvat kirjanikul 2000 rubla aastas. Selleks tuleb tal avaldada romaan (honorar 1000 rubla), näidend (500 rbl), kriitiline teos (200 rbl), 120 rbl eest arvustusi ja 80 rbl eest juhukirjutisi. Puudujääv 100 rbl tuleks veel auhindadest. Andekas kirjanik peaks suutma kirjutada päevas 4 trükilehekülge ja nõnda saab ta romaani valmis 80 päevaga, näidendi peale ei kulu üle 50 päeva, esseede kogu valmib 20 päevaga. Aastatoodangu plaan täitub maksimaalselt 200 päevaga. ?Seega jääb kirjanikule aastas tervega 164 päeva (üle 5 kuu) üle, mida ta võib tarvitada oma lõbustamiseks, reisimiseks, tervise kosutamiseks, oma perekondlikkudeks asjadeks jne?. Aavik lõpetab sõnadega: ?Kui [kirjanik] seltskonna silmis tahab veel enam imponeerida ja austatud olla ja sellepärast autosid ja toredaid villasid ihaldab, siis peab ta muidugi lisarahaallikaid nõutama, mida temal kui seltskonnas liikuval, lugupeetud, korralikul inimesel mitte raske ei saa olema muretseda suurte laenude tegemise või ? mis veelgi kindlam ? rikka naese võtmise vahendil, mis vahendid ta elutarga mehena ? sest kirjanik ei tarvitse just ebapraktiline unistaja olla ? ei jäta tarvitamata.?  

Selle kirjutise mõistmiseks oleks tarvilik teada, et üldjuhul oli Aavikul huumorimeelt veel vähem kui tervet oidu. Niisiis ei maksa teda siin teadlikus naljategemises kahtlustada. Aaviku mõttekäikude peale võtsid omakorda sõna Vilde, Tammsaare, Rumor, G. E. Luiga jt, enamasti selleks, et tema arvestused ümber lükata.

Mida aga tähendas 1914. aastal 2000 rubla? John Reed esitab raamatus ?10 päeva, mis vapustasid maailma? mõned andmed: töölise aastapalk oli 1914. augusti seisuga umbes 800 rubla, kingapaar maksis 12 rbl, ülikond 40 rbl, kummikud 2.50 rbl, ämber bensiini 1.70 rbl, leivapäts 2 kop jne.

Näib, et arutelu võtmesõnaks oli ?seisusekohasus? ? kirjanik tahtis olla ?standesgemäss?. Võib-olla peeti veel 1914. aastalgi silmas Balti provintsides eksisteerinud nn literaadiseisust, kuhu loeti kõik mitteaadlikust haritlased: pastorid, arstid, juristid, õppejõud, insenerid, isegi metsaülemad. Igal juhul väidab Vilde, et ka 2000 rublast aastas kirjanikule ei piisa. Seisusekohase elu kohustus viis hilisemalgi ajal nii mõnegi eesti kirjaniku rahahätta. Et tunda end võrdselt kõrgemate riigiametnike või juristide seas ning esindada väärikalt oma riiki ja rahvast, pidi kirjanik korraldama lõunasööke, pidama teenijaid, üürima suuri kortereid jne.

Tänapäeval enam seisusi ei ole ja riigi esinduskirjanik võib olla just nii vaene, nagu süda kutsub ? seltskondlikku läbikäimist see suurt ei sega. Selleks, et kirjanik siiski riigile oma viletusega häbi ei teeks, võeti vastu ?Loovisikute ja loomeliitude seadus? ehk lühidalt loomisiku seadus. Selles kohustub riik maksma loomeliitudele aastas iga liikme kohta 1/5 keskmise kuupalga suuruse summa. Liit võib sellest jagada oma vabakutselistele liikmetele pooleaastast miinimumpalgalist ?loometoetust? tingimusel, et toetatavad sel ajal mitte kui midagi legaalselt ei teeni. Kvalifitseeruvaid loomisikuid ? kes kohe sentigi ei teeni ega toetusi ei saa ? on kõigis liitudes vähe, kuid õnneks on liidul riigitoetust võimalik maksta oma liikmetele ka lihtsalt niisama stipendiumideks, ilma ?loometoetusega? kaasnevate bürokraatlike nõudmisteta. Vastutasuks riigitoetuse eest peab loomeliit hakkama pidama arvestust oma liikmete loodud teoste üle. Kirjanike liidul oleks võita aastas ligikaudu 300 000 krooni (neto) riigitoetust, mida ära jagada, kuid selle hinnaks on oht ?kinniriigistuda? ? muutuda peaaegu et riigiasutuseks. Liidud seisavad lähikuudel päris keerulise dilemma ees: kas võtta see kingitus vastu või mitte, kas taotleda kultuuriministeeriumilt loomeliiduna tunnustamist või ei? Mõjuvaid argumente oleks mõlema valiku kasuks.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming