Lühiühendus:“Ohtlik kergemeelsus”

M? V?ataga

 

Inglise ajaloolane Harold James on raamatus “A German Identity, 1770 – 1990” (1989) täheldanud, et viimase paari sajandi jooksul on saksa identeet läbinud kaks tsüklit, milles kultuuriline arusaam identiteedist asendus poliitilisega ning seejärel majanduslikuga. Lihtsustatult öeldes kulges XX sajandi identiteeditsükkel Thomas Mannist Adolf Hitleri ja Ludwig Erhardini. Kui kombineerida need kolm elusfääri (kultuur, poliitika ja majandus) veel Euroopa kolme suurrahva mentaliteediga, siis saame huvitavaid permutatsioone. XIX sajandil, vähemalt selle algupoolel, nähti Saksamaal eelkõige spekulatiivse ja luulelise vaimu kantsi, Prantsuse elu seostus poliitikaga ja Inglise oma äriga. Aastakese eest aga arutles Slavoj Žižek (LRB, 2. IX 2004), et praegusel ajal vaevab Prantsusmaa end peamiselt kultuuriidentiteedi (multikulturalismi, amerikaniseerumise) küsimustega, brittide mureks on poliitika (võimu detsentraliseerimine, suhtumine ELi) ning sakslastel stagneerunud majandus. Samas aimas ta ette uut pööret selles rattas, nii et britid hakkavad tundma rõõmu oma kultuurilisest edust, prantslased majandusest ja sakslased poliitikast.

1980ndate lõpu rahvuslik ärkamine Eestis seostus algul keele ja kultuuriga või vähemalt maskeeris end kultuuriküsimuste taha. Aga kui Rein Taagepera tollal USA televisioonis väitis, et eestlaste nõudmised on ennekõike kultuurilist laadi, pälvis ta ametlike väliseesti ringkondade, näiteks Aarand Roosi pahameele. Ja õige pea nihkuski Eesti elu keskpunkt poliitikasse, kuni 1990ndate keskpaiku hakkas eestlase identiteet ja eneseuhkus seostuma hoopis lugudega stabiilsest kroonist ja majandusedust. Poliitika ja majanduse domineerimine ühiskonnaelus paneb aga kultuurigi vaatama läbi poliitika või majanduse prillide: võib-olla polnud 80ndate lõpu keele- ja kultuurialased nõudmised midagi muud kui kõrvaletõrjutud eliidi poliitiliste ja majandushuvide väljendused? Muidugi, samas poleks võimatu ka vaatepunkt, millest poliitikat nähtaks hoopis esteetilises võtmes – näiteks komsomolivuntside ja nahkpintsakute konkurentsina habemete ja kampsunite vastu.

Kas tsükkel, kus kultuurilised eesmärgid asenduvad varem või hiljem poliitilistega, on paratamatu? Ma ei usu, et see XXI sajandil enam tingimata nii käiks. Kuid paistab, et just seda kardavad need, kes lähevad närvi lõunaeesti kultuuriliikumist jälgides – teadagi, algul nõuavad võrokesed omakeelset kooliharidust, varsti aga juba oma parlamenti ja raha. Küüniline pilk aimab kultuuriliikumiste tagant alati kitsaste ringkondade majanduslikke või võimueesmärke. Paremal juhul olevat tegu lihtsalt “ohtliku kergemeelsusega”, nagu ütleb Enn Soosaar (PM 4. VIII 2005).

Viimasest, lõunaeesti-teemalisest Vikerkaarest ajendatuna kirjutab Soosaar, et levitatav lõunaeesti kirjakeel on kunstlik rivaal eesti keelele ning killustab inim- ja finantsressurssi. Jätkem kõrvale tõsiasi, et vormilt analoogilisi argumente on XIX ja XX sajandil kasutanud nii baltlased kui venestajad eestikeelse kultuuri arendajate vastu ning küllap teevad seda ka venelased praegu mari aktivistide vastu. Mööngem, et ühiskonnasituatsioonid on kordumatud ja seega argumenteerimisviis, mis eesti rahvusliku ärkamise puhul oli paha, võiks põhimõtteliselt mõnes teises olukorras ehk õigustatud olla. Aga on ta seda?

Soosaar ei süüdista lõunaeesti keelelisi äratajaid küll teadlikus poliitilises vaenutegevuses, vaid kõigest ohtlikus kergemeelsuses. “Inim- ja finantsressursi killustamine” peaks ilmselt viitama, nagu toimuks Võru Instituudi tegevuse toetamine eesti keele edendamise arvelt või nagu meelitaks võru kirjakeel enda poole liiga palju kirjanduslikke talente, mistõttu eesti keel kaotab suure hulga tulevasi Tuglaseid, Gailiteid ja Kangroid. C’mon – ega seda ometi tõsiselt mõelda?  

Pealtnäha tõsisemalt võetav on “kunstlikkuse” etteheide: “Tolle nn võru keelega ei taaselustata hääbunud lõunaeesti kirjakeelt (mis toetus tartu murdele) ega hoita elus võrokeste kõnepruuki. Tegemist on uue keele keetmisega.” Kuid igasuguse kirjakeele loomine on paratamatult uue keele keetmine. Seejuures aga on kirjakeel kõnepruugi elushoidmiseks tänapäeval hädavajalik. Mõnele keelepruugile ainult suulise kasutussfääri ettekirjutamine tähendab selle väljasuremisele määramist.

Keelelise kunstlikkuse ja loomulikkuse piirid on ajaloos vahelduvad. Kirjakeel tundub kirjaoskamatule alati tehislik. Ja igasuguse kultuurilise ja keelelise tegevuse kohta võib väita, et see pole piisavalt spontaanne, vaid kunstlik, kulukas ja rahvahulkade vajadustele võõras. Selle asemel peaksime siiski rõõmustada, et praegust lõunaeesti kultuuri- ja keeleliikumist jälgides on meil haruldane, otsekui laboratoorne võimalus elada kaasa millegi uue sünnile ja saada samas kujukalt aimu sellest, milliste väliste ja sisemiste raskuste otsa pidid põrkama need XIX sajandi tegelased, kes püüdsid köögikeelest vormida kirjanduskeelt.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming