Lühiühendus:

Märt Väljataga

Moralistlikke mõtisklusi

 

XVII sajandi prantsuse moralisti La Rochefoucault? kõige kuulsam maksiim ütleb: ?Meie voorused ei ole midagi muud kui hästi varjatud pahed.? See napp lause sisaldab kogu moodsa inimkäsituse tuuma, seda ?kahtlustuse hermeneutikat?, mida on põhjalikumalt käsitlenud hiljuti surnud filosoof Paul Ricoeur. See tähendab, et inimeste sõnad ja teod ei ole kunagi nõnda healoomulised, nagu esmapilgul paistavad, vaid neis avalduvad peidetud ajed, võimutahe, klassihuvid jne. Igasugune tõlgendamine ja mõistmine on sel juhul ühtlasi maskide maharebimine, demüstifitseerimine ja lõpuks ehk ka demüstifitseerimise demüstifitseerimine.  

See on näiteks üpris ilmne kultuuris: pärast peibutava pealispinna põgusat kratsimist ilmuvad üksteise järel reas välja kõik seitse surmapattu. Nagu ütleb üks Nabokovi romaanikangelasest luuletaja: ?Ilma Uhkuse, Himuruse ja Laiskuseta poleks luuletki kunagi sündinud.? Lisaks mainitud kolmele kuuluvad põhipattude nomenklatuuri teatavasti veel ahnus, kadedus, liigsöömine ja viha. ?Laiskus? on õigupoolest mugandus ?akeediast?, mille tabavam tõlge oleks pigem ?igavus? või ?tüdimus?. Baudelaire kujutab tüdimust kui meie suurimat pahet, kes, piip suus ja pisar silmis, seab püsti tapalavasid. Liigsöömise seost kultuurisaavutustega võib olla suhteliselt raske tabada, niisiis võiks selle asendada edevusega. Et aga selline traditsiooniline pahedeseitsmik tundub liiga lopsakas ja ebasüstemaatiline, siis on seda püütud korrastada ja lihtsustada.

Võib-olla piisaks kogu inimliku motivatsiooni seletamiseks kõigest neljast himust: au-, raha-, võimuahnus ja suguhimu? Sotsioloogilises ?argoonis vastaks siis neile kultuurilis-sotsiaalne, majanduslik, poliitiline ja seksuaalne kapital. Ja kogu inimolu taanduks vahetustehingutele selles nelinurgas. Üks vahetab oma kultuurilis-sotsiaalset kapitali seksuaalse vastu, teine majanduslikku kapitali poliitilise vastu jne. Selles süsteemis esineb paraku veel tõkkeid kapitali vaba liikumise ees: ega muidu olekski põhjust kõnelda neljast kapitalitüübist ühe asemel. Näiteks paljast rikkusest kirjandusliku tunnustuse ostmiseks päriselt ei piisa. Multimiljonärid, kes ostavad endale orkestri, mida dirigeerida, jäävad kultuuriüldsuse silmis narriks. Päratult rikas ja juhtumisi ka imeandekas ameerika luuletaja James Merrill ei avaldanud ühtegi oma raamatut oma kulu ja kirjadega.

Ka meie kirjanduskriitika on juba õppinud ettevaatlikult kasutama Bourdieu? nime ning rääkima ?kaanoni konstrueerimisest? jms. Ometigi ollakse veel suhteliselt häbelikud, et kogu kultuuri võimu-, raha- ja suguhimu terminites küüniliselt mõtestada. Aga võib-olla lihtsalt tajutakse omakasupüüdlikult, et niiviisi tehes õõnestataks lisaks kirjandusele ka kriitika enda jalgealust ehk põletataks asjatult kultuurilist kapitali, mida annaks osavamalt investeerida. Kuid neid, kellel midagi kaotada pole ja kelle põhipaheks on kadedus, selline ettevaatlikkus ei kammitse.

Majandusteaduse põhivool on seevastu ammuilma lähtunud La Rochefoucault? maksiimist, väites, et avalikud hüved tulenevad privaatsetest pahedest. Meie edevus, ahnus ja tüdimus (ehk vaheldusiha) panevad aluse tootmisele ja tööhõivele. Omakasu motiveerivat isegi kõige altruistlikumaid või idealistlikumaid tegusid. Miljonär, kes rajab haigla või kooli, on lihtsalt avaliku imetluse peal väljas. Näljahädaliste abistajat motiveerib soov parandada oma enesetunnet. Isegi oma eluga riskimist teiste päästmiseks saab seletada sellega, et päästja samastub ideaalidega, mida ta peab oma elust tähtsamaks, ning seega on tema tähtsaimad huvid nende ideaalidega identsed. Niisiis, ka märtrid lähtuvat omakasust.

Millised on aga need voorused, mis meie pahesid varjavad? Enamasti eristatakse nelja klassikalist põhivoorust: õiglus, mõistlikkus, vaprus ja mõõdukus. Aga keegi pole keelanud neile lisamast ka näiteks suuremeelsust, tagasihoidlikkust, sõbralikkust, ausust jne. Arvatavasti ausus, tõearmastus ongi see voorus, mis paneb meid muude vooruste tagant hästi varjatud pahesid otsima. Kuid vooruste niisugune äraseletamine võib need pikemas perspektiivis ka ära hävitada. On ju vaesemehe aususel ka üks teine nimi ? küünilisus. Mõlemad on hea rohi kõrkuse, edevuse ning ennasttäis suurte sõnade vastu. Kuid iga rohi liiga suures annuses on mürk. Ah, kuidas küll neil vahet teha!

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming