Lühiühendus

Märt Väljataga

Mõned mu sõbrad on poliitikud II  

Teisipäeval katkestas riigikogu Reformierakonna ettepanekul autoriõiguse seaduse muutmisettepaneku teise lugemise ehk sisuliselt kukutas ettepaneku läbi. Ettepaneku sisu seisnes selles, et autoritele makstavatele laenutushüvitistele kehtestataks ülempiir neli keskmist kuupalka ehk umbes 30 000 krooni. Ettepanek ise pärines algselt nn kodanikuühiskonnast ehk autorite orga­nisatsioonide esindajalt. Eesti kodanikuühiskonna arengukontseptsioongi ütleb, et seaduste vastuvõtmisel tuleb võtta kuulda nende ühiskonnagruppide arvamust, keda need seadused otseselt puudutavad.

Eelmisel aastal maksti laenutushüvitisi esmakordselt, jaotati miljon krooni ja kolmel autoril (kõik tõlkijad) küündis hüvitis üle 30 000 krooni ning kuuel autoril (sh paar kujundajat) üle 20 000 krooni. Sel aastal makstakse hüvitisteks kaks miljonit krooni, kuid hüvitise taotlejaid on ka ligi poole rohkem. Seega võib eeldada, et kõnealune seadusparandus ei riiva rohkem kui nelja-viie autori huve. Suurbritannias on näiteks laenutushüvitise ülempiir 6000 naela ning ilma selleta võiks mõne menuautori hüvitis küündida koguni 300 000 naelani. Ometi pole ülempiiri seal vaidlustatud.

Miks siis pühendasid Eesti valitsus ja riigikogu nii palju aega ja energiat, et läbi kukutada eelnõu, mille järgi saaksid neli-viis autorit pisut vähem raha ja ülejäänud pisut rohkem, eelnõu, mis reguleerib vaid paarisaja tuhande krooni ümberjagamist ning mis autorite esindajate meelest aitaks muuta süsteemi õiglasemaks? Kuuluvad ju hüvitise saajate nimekirja tippu ajaviitekirjanduse tõlkijad, halvemal juhul on nende tõlgitud raamatud koguni klassikateoste lühendatud ja lihtsustatud ümberjutustused, mida rahvaraamatukogud üldse soetada ei tohikski. Laenutushüvitissüsteem ei peaks ju olema üksnes formaalne majanduslik-juriidiline tööriist. Teatud ümberjagamismehhanism võimaldaks seda ka kultuuri toetamise tööriistana kasutada.

Riigikogu kõnepuldist väideti, nagu karistavat ülempiir eriti tublisid ja töökaid ja et seda on meelevaldne siduda keskmise palgaga. Muide, üks ülempiiri tõenäoliselt ületavatest tõlkijatest on ise sellise piiri kehtestamise heaks kiitnud (EPL 5. IV 2005). Mis meelevaldsusse puutub, siis samavõrd meelevaldne on kehtestada laenutushüvitiste kogusummaks kaks ja mitte näiteks 20 miljonit krooni ning määrata koefitsientideks kujundajale just 10% ja tõlkijale 50% laenutusühiku tasust.

Võibolla oli tegu valitsusesisese hõõrumisega? Kuigi ettepanek oli pälvinud ka eelmise kultuuriministri heakskiidu, on seda nüüd serveeritud tõendina praeguse ministri kommunismimeelsusest. Postimehe ?kultuuripidur? Andres Keil pühendas 25. mail eelnõu ründamiseks artikli, mis oli samavõrd kirglik kui asjatundmatu (näiteks pole tal aimu, et laenutuskorra eest tõlkijale makstav tasu on ka praegu poole väiksem algupärandi autorile makstavast tasust). Või oli põhjus ehk selles, et ettepanek jõudis riigikogu ette opositsiooni kuuluvate Katrin Saksa ja Tõnis Lukase suu läbi? Võib-olla.

Usun siiski, et asi on põhimõttelisem. Laenutushüvitise ülempiirist on tehtud juhtum, millega testida üldsuse meeleolu üks­kõik missuguse solidaarsusprintsiibi ja ümberjagamispõhimõtte suhtes. Riigikogu debatti jälgides tekkis mu peas just niisugune lühiühendus. Olin nimelt äsja lugenud ülevaadet selle kohta, kuidas USAs on osutunud võimalikuks see, mis paarkümmend aastat tagasi näis võimatu: pärandimaksu ärakaotamine (London Review of Books, 2. juuni 2005). Elanikkonna kõige rikkamat 2% riivav maks teenimata tulu pealt on minemas ajalukku. Sellele radikaalsele reformile üldsuse poolehoiu kindlustamiseks tehti pikka aega hästi koordineeritud propagandatööd: nt nimetati pärandimaks ajakirjanduskeeles ümber surmamaksuks. Väitlus muudeti põhimõtteliseks: mis siis, et see puudutab vaid kõige rikkamat 2%, asi on põhimõttes, tõmmati koguni paralleele pärandimaksu ja holokausti vahel. Pärandimaks sai eriti ebapopulaarseks vähemuste (neegrite ja homode) seas, sest seda portreteeriti kui üht lisaülekohut niigi tagakiusatutele.

Küllap meilgi lükati laenutushüvitise ülempiir tagasi põhimõtte pärast. Selles nähakse kehastumas ohtlikku solidaarsusprintsiipi, mida mõned jõud soovivad ära kaotada isegi tervishoiu- ja pensionisüsteemist. Ja ka selleks, et kunagi saaks minna tulumaksu ärakaotamisele, tuleb kõigepealt murendada solidaarsuse idee, näiteks nimetades seda kommunistlikuks.

Muide Eesti Panga presidendiks määrati hiljuti poliitik, kes 9. märtsi Postimehes avaldas tulumaksu ärakaotamisele poolehoidu sõnadega, mida kümmekond aastat tagasi oleks nimetatud lihtsalt ektremismiks: ?Bushi maksuideed on revolutsioonilised ja langevad kokku Reformierakonna ideoloogiaga. Presidendivõimuga USA-l on selliste ideede teostamiseks palju suuremad võimalused kui parlamentaarsel Eestil. Tulumaksust loobumise peamine eelis peitub selles, et inimestele jääb rohkem raha kätte, mis kannustab neid rohkem töötama, mis omakorda stimuleerib majanduskasvu. Väide, et vaesed jäävad maksude alandamisest kõrvale, on demagoogia. Igaüks võidab maksude kärpimisest vastavalt oma panusele. Kes teenib rohkem, see annab ka ühiskonnale suurema panuse.? Vot nii!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming