Lühiühendus

Märt Väljataga

Silmakirjaoskus  

Silmakirjalikkus on demokraatlikust poliitikast niivõrd lahutamatu, et seda polekski nagu õige sarjata. Professionaalne poliitik peab päris sageli ütlema üht ja mõtlema teist või jätma pool tõde enda teada. Silmakirjalikkuse sarjamine võib mõnikord iseloomustada hoopis poliitilist ebaküpsust või olla koguni veel üks silmakirjalikkuse vorme. Me ju peaksime teadma, et poliitikud ei suuda parimagi tahtmise korral tulla toime kogu selle akrobaatikaga, mida me neilt vastutasuks oma hääle eest nõuame. Ja kui me tahame seejuures, et nad kõikidest oma lubadustest kinni peaksid ja käiksid oma sõnade järgi, siis see süvendaks eelkõige künismi. Silmakirjakriitika võib muutuda maskide vastastikuse maharebimise lõputuks mänguks. 

Teoreetiliselt peaks demokraatia olema valitsemisviis, milles me anname palju võimu üle oma esindajatele, kusjuures vastutasuks on meile antud ametlikud võimalused valitsejate kahtlustamiseks ja umbusaldamiseks. Seetõttu peaksimegi harjuma poliitikute lubaduste ja nende täitmise mõningase vastuoluga ning veelgi enam nende era- ja avaliku elu lahknemisega. Vastasel korral jääks poliitika lihtsalt küünikute või fanaatiliste puritaanide mängumaaks.

Et poliitikutele on garanteeritud keskmisest märksa suuremad sissetulekud, siis on näiteks personaalset silmakirjasüüdistust alati hõlbus kasutada vasakpoolsete poliitikute vastu. See on käepärane ka idealistlike ürituste eestkõnelejate vastu. Siiski tundub, et sissetulekute võrdsustamise eest seisva kõrgepalgalise rahvaesindaja süüdistamine silmakirjalikkuses oleks alatum kui kritiseerida näiteks neid  poliitikuid, kes kuulutavad religioossete väärtuste tähtsust ise kirikusse kuulumata. Idealistlik silmakirjalikkus tundub hullem kui materialistlik ning isiklik silmakirjalikkus võiks olla sallitavam kui institutsionaalne. (Seda eristust on viimasel ajal rõhutanud briti poliitikauurijad Dennis Thomson ja David Runciman.)

Institutsionaalne või struktuurne silmakirjalikkus seisneb mingi institutsiooni avaliku eesmärgi ja tegeliku funktsiooni või toimimise lahknevuses. Üheks näiteks võiks ehk olla Eesti valimissüsteem, milles hääled lähevad parteinimekirjadele, kuid rahvale jääb mulje, et hääletatakse kindla inimese poolt. Veelgi paremaid näiteid aga võib tuua kõikvõimalikest akrediteerimistest, atesteerimistest, evalveerimistest ning arengu- ja reformikavadest. Võtame näiteks nüüdseks maha maetud kava kaotada koolidesse sisseastumiskatsed ja muuta neisse pääsemine elukohajärgseks. Iseenesest kaunis ja õiglane idee. Kuid vaevalt see eesmärgile vastavat tulemust annaks, sest näiteks Tallinnas väljendab elanikkonna geograafiline paiknevus ju päris hästi nende majanduslikku järge ning selle reformi mõju väljenduks peamiselt kinnisvarahindade tõusus heade koolide läheduses. (Probleem oli ka selles, et keegi ei julgenud haridusministeeriumis võtta endale vastutust selle eest, et anda juhtnööre, mida peaks koolijuht tegema, kui tema piirkonnas on kooli tahtjaid liiga vähe või liiga palju.)

Eesti hakkas läänemaailmaga integreeruma 1990. aastatel, mil seal valitsev silmakirjalikkuse nivoo ehk ?poliitiline korrektsus? oli vahest kõigi aegade haripunktis. Rahvuslikud või etnilised küsimused olid surutud poliitika alateadvusse, pealispinnal valitsesid internatsionalistlikud loosungid. Poliitika oli asendunud moraliseerimisega. Eesti poliitikute integreerumine avaldus niisiis esmajoones kiiruses, millega nad õppisid kuuldavale tooma õigeid häälitsusi. Ja igas sfääris juhtub vahetevahel nii, et silmakirjalik mask kasvab vähehaaval pärisnäoga kokku, nii et nende eristamine kaotab mõtte. (Näiteks küsimus, kas sa armastad Schönbergi ?päriselt? või teed vastavas seltskonnas silmakirjalikult näo, et tema muusika sulle meeldib, on suhteliselt viljatu.)

Selles mõttes on Eesti poliitikas silmakirjalikkust olnud veel suhteliselt vähe. Näiteks ei ole Reformierakond kunagi kuulutanud, et ta peab vaeste abistamist või ebavõrdsuse leevendamist oma põhimureks, Isamaaliit pole teeselnud, et talle siinsete venelaste käekäik korda läheks jne. Kui umbes kümne aasta eest saabusid Eestisse kurdi põgenikud, kuulutas peaminister Mart Laar lapsesuise julmusega, et nende jalgealune tuleb kuumaks kütta. Seda ausat deklaratsiooni oli ebameeldiv kuulata, kuigi immigratsiooni kasvu soovib ka Euroopas kõigest väga väike protsent inimesi.

Ma ei tea, kui siiras oli Andrus Ansip, kui ta 8. mail palus vabandust, et mõned eestlased osalesid holokaustis. Aga seda oli liigutav kuulata. Seda, et Reformierakond on oma uues programmis otsustanud korraga ka sotsiaalseks hakata, on samuti ilus lugeda, kuid sel puhul kaaluvad kon­junkturismikahtlustused juba lootuse üles. Meenutatagu Lilienbachi värsse: ?Hunt muudab karva,/ kuid ära arva,/ et teguviis/ tal muutub siis./Uss vana naha/ küll ajab maha,/ kuid teiseks see,/ ei teda tee.?

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming