Lühiühendus

Märt Väljataga

Kahtlustamiskultuur

Mida te vastaksite, kui teile helistab rahvaküsitleja ja tahab teada, keda te kõige rohkem usaldate: kas valitsust või parteisid, piirivalvet või linnavalitsust? Arvatavasti te valetaksite, et vabandust, mul keeb supp üle või tuleb lennuki peale tõtata, ning lõpetate kõne. Mõni inimene siiski nii soravalt valetada ei oska ja nende vastuste põhjal me saamegi kord aastas teada, et institutsioonide usaldusväärsuse edetabelit juhib näiteks piirivalve ja viimaseid kohti jagavad valitsus koos ajalehtedega.

Huvitav, mitmendal kohal oleks selles reas nn kultuurisfäär? Seda poleks küll päris korrektne muude ühiskonna- ja riigiinstitutsioonidega ühele pulgale seada, aga ega küsitlused ole kunagi loogilise järjekindlusega silma paistnud. Küllap jääksid kultuuriinimesed kusagile piirivalve ja ajalehtede vahele. 

Kultuuriga on see häda, et siin ei saa otsuseid langetada väga selgelt kirjas ja läbipaistvate kriteeriumide alusel: korraldada alati vähempakkumisi, konkursse, lähtuda ?sooritusnäitajatest?, auditist, aruandlusest jne. Ning teisalt ei saa jätta kõiki asju ka turu, s.o publiku otsustada. See aga ei mahu pähe ühelt poolt kultuuriautsaideritele, kes ei hakkagi iial mõistma, miks auhindu saab näiteks üks ja mitte teine, ning teisalt ka mitte ametnikele, kelle pea on täis juhtimisteooria viimast sõna. Mõlemad haistavad kultuurisfääri subjektiivsuses ja meelevaldsuses korruptsiooniohtu.

Kuid selle, mis jääb kultuurisfääril puudu läbipaistvuses, teeb ta loodetavasti tasa heade tavadega. Põhimõtteliselt võiks nii olla ka poliitikas ja avalikus teenistuses. Paraku on neis valdkondades heade tavadega lood kehvemad. Võib-olla 15 aastat tagasi võidi veel unistada, et Eestis tekib tugeva ametiauga professionaalne ja poliitiliselt sõltumatu riigiametnike klass. Asjad on arenemas teisiti. Viimastel aastatel on käinud väga jõuline avalike ametite erakondlik mehitamine, mis meenutab klassikalist trofeede või saagi süsteemi XIX sajandi USAs, kui valimised võitnud partei vahetas välja kõik ametnikud kuni kirjakandjateni. Iga erakond püüab eluspüsimiseks oma toetajatele mingeid hüvesid anda ja end jõudumööda avalikesse ametitesse sügavuti sisse süüa, et niimoodi ennast kindlustada võimalike ikaldusaastate vastu. Ja tundub, et seda ühishüvele hukatuslikku protsessi on peaaegu võimatu peatada.

Teisalt võib valitsus ka ise kõikvõimalike aruandlus- ja läbipaistvusnõuetega õõnestada usaldust avaliku sektori, näiteks koolide vastu. Võiks ju ehk eeldada, et õpetajad moodustavad erinevalt valitsusametnikest piisavalt pikkade traditsioonidega professiooni, nii et neil on kujunenud välja oma ametiau, ametipädevus, kohusetunne, autoriteet jne. Nn avaliku teenuse puhul ei kehti printsiip caveat emptor ehk ostja vastutab. Nn haridus- või tervishoiuteenuse tarbija peab paraku usaldama ?pakkuja? pädevust. Ja viimast ei määra ära turg, vaid sisemine regulatsioon ja ametieetika. Kui nüüd aga ministeeriumid koormavad koolid ja ülikoolid üle atesteerimise, auditeerimise, aruandluse, järelevalve ja tulemuslikkuse nõuetega, siis see tekitab institutsionaalset silmakirjalikkust ja bluffi. Siingi on oma nõiaring: selleks, et institutsioone, nt koole, usaldada, peaksime neist võimalikult palju teadma, kuid mida rohkem me neist teame, seda rohkem me kaldume neid umbusaldama. Püüd muuta institutsioonid läbipaistvamaks ja seega usaldusväärsemaks süvendab silmakirjalikkust ning see omakorda kahtlustamiskultuuri. Mõistagi ei taha ma väita, nagu oleks pime usaldus parem kui informeeritud umbusk. Kuid mõtlemist väärib siiski see, et eelmine valitsus ei kukkunud niivõrd selle pärast, et usaldus tema vastu oleks langenud ? see oli niikuinii madal. Valitsus kukkus selle pärast, et lakkas ise usaldamast oma ametnikke (?mõõdikute? skandaal) ja õpetajaid (haridusreformi kavad). Mis puutub katkijäänud haridusreformi, siis on raske vabaneda muljest, nagu ajendanuks seda lihtsalt nende ideoloogide kirg, kellel valusad koolimälestused alles liiga värsked. Mis aga puutub ?mõõdikute? skandaali, siis on küsimus selles, kes peaks valvama valvureid. Ametnike usaldatavust kontrollivad riigistruktuurid ise pole ju osutunud kuigi usaldusväärseteks: riigikontrolli ja kaitsepolitsei töö on ju viimasel ajal kulgenud kõrvulukustava ämbrikolina saatel.

Bertolt Brecht kirjutas 1954. aastal luuletuse ?Lahendus?: ?Pärast 17. juuli ülestõusu/ laskis Kirjanike Liidu sekretär/ jagada Stalini alleel lendlehti,/ milles oli kirjas, et rahvas/ on kaotanud valitsuse usalduse/ ja võib selle tagasi võita/ ainult kahekordse tööga. Kas/ poleks siis lihtsam, kui valitsus/ saadaks rahva laiali/ ja valiks uue?? Meil läks esialgu teisiti. Ühes me võime aga ka uut valitsust kindlalt usaldada: ükskord ta kaotab usaldatavuse niikuinii.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming