Lühiühendus

Märt Väljataga

Mõned mu sõbrad on poliitikud

Vahetevahel kurdetakse lehejuhtkirjades selle üle, et rahvas kaldub kõiki poliitikuid kurjategijateks pidama, ning seejärel asutakse õpetlikult selgitama, et sellise arvamuse levik on ohtlik ja päriselt ei ole asi nõnda hull. Kuid arusaam, et poliitikaga tegeldes minetab inimene olulise osa oma sündsustundest, tabab siiski asja olemust. See on karm eksistentsiaalne tõsiasi. Ainult et sellest ei saa paraku järeldada, nagu me saaksime elus ilma poliitikute ja poliitikata hakkama. Anarhistlik ühiskonnakord on kahjuks määratud jääma teoreetiliseks konstruktsiooniks, ehkki see konstruktsioon võib aidata tegelikkusest paremini aru saada.

Traditsioonilises ühiskonnas jagunevad inimesed kastidesse või seisustesse ja igal neist on oma eetika. See, mis on lubatud preestrile, pole lubatud valitsejale, ja vastupidi. Ometigi on kõigile selge, et preestri töö on kuidagi tähtsam. Demokraatlikus ühiskonnas on vahed ähmastunud ja seetõttu võivad ka poliitikud tahta, et neist peetaks lugu nagu preestritest. Õigem oleks nende ametit võrrelda pigem koerapüüdjate tööga ? see on paratamatult seotud kurjuse ja vägivallaga, muudest pahedest rääkimata. Laiem avalikkus peaks poliitikutesse seega suhtumagi nukra kaastundega ? kui inimestesse, kes toovad võib-olla isegi õilsa eesmärgi nimel ja meie kõigi huvides ohvriks teatud moraalsed voorused.

Max Weber kõneles 1917. aastal:  ?Kes poliitikaga ning eriti poliitika kui elukutsega tegeleda tahab, peab olema teadlik neist eetilistest paradoksidest ning oma vastutusest selle eest, mis temast endast nende surve all saada võib. Ta seob end saatanlike jõududega, mis varitsevad igas vägivallas.? Weber rõhutas seejuures, et oleks parem, kui poliitikale käe andnu vähemalt teadvustaks oma otsuste tagajärgi.

Meie aga näeme pidevalt, kuidas kaunishinged ? lauljannad ja näitlejannad, semiootikud ja pastorid ? astuvad erakonda, satuvad parlamenti, voolivad oma südametunnistuse parteijoonega vastavaks ja hakkavad otsustama teiste inimeste elu üle. Neist kujunevad professionaalide käes ?kasulikud idioodid? (kui kasutada Lenini fraasi), keda saab panna leheveergudel ja telekas vastasjõude ründama ja õigustamatut õigustama. Ja me ei suuda uskuda, kui kiiresti ja tõhusalt on need Weberi mainitud ?saatanlikud jõud? kaunishinge kallal oma töö teinud.

Poliitiku tööd nagu ka koerapüüdja tööd saab teha küll mitut moodi, näiteks eriti sadistlikult või hoopis ?tões ja vaimus? ehk siira veendumusega või resigneerunud künismiga jne. See töö võib ka pälvida meie mõistmise, kaastunde ja andestuse, kuid pretensioon üldisele imetlusele ja lugupidamisele ? nagu iseseisvuspäeva vastuvõtul ? oleks liiast.

Paar aastat tagasi ilmus eesti keeles Jüri Lippingu koostatud väärt antoloogia ?Kaasaegne poliitiline filosoofia?, milles Max Weberi kõrval analüüsib ka hiljuti surnud inglane Bernard Williams poliitikuametiks vajalikku moraalset karakterit. Ta pakub seal välja võimaliku argumentatsiooni, mis tõestab, et poliitikul peab leiduma kriminaalseid kalduvusi. Riiki on teatavasti määratletud ?õiguspärase vägivalla monopolina?. Ametlik vägivald on aga küllalt sarnane mitteametliku vägivallaga. Korralduse vägivallateoks tohiks anda ainult see, kes on valmis sama tegu ka ise sooritama. Williams ei ütle küll otse, kas ta oma argumendi eelduste ja järeldustega nõustub, kuid tema essee ?Poliitika ja moraalne iseloom? ei jäta kahtlust vähemalt selles, et inglid poliitikasse ei sobi. Muidugi on vähesed meie hulgast inglid, aga kindel on see, et ükski poliitik seda ei ole.

Seetõttu on eriti silmakirjalik nõuda, et poliitikud ei ületaks kiirust, ei sõidaks purjuspäi ega ropendaks. Niisuguse ameti pidajatele võiksid sellised väikesed üleastumised andestatavad olla. Kuid hoolikam peab olema siis, kui nad oma ?õiguspärase vägivalla monopoliga?, s. o inimeludega mõtlematult ümber hakkavad käima: saadavad sõdureid välismaale ja kehtestavad ?kuritegevusmõõdikuid?. Viimane idee on just nagu ilmalik versioon kalvinistlikust ideest, et igavesti neetute üldarv on juba ette fikseeritud. Kuid õige kalvinist peab olema valmis ka selleks, et Jumala viha tabab teda ennast.

 

 

P. S. Sõnaraamatu järgi tähendab ?mõõdik? ?(väikest) mõõteriista?. Justiitsministeeriumi newspeak?is tähistab see aga pigem ?normi?, ?kvooti?, ?näitajat? või ?eesmärki?. Keele korrumpeerimine kahjuks korruptsiooniseaduse alla ei käi.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming