Lühiühendus:

M? V?ataga

Lahkub pikkamööda suvi ...

1989. aasta augustis avaldas Vikerkaar avaluuletusena Pedro Krusteni värsid: Lahkub pikkamööda suvi,/ Aeg see lendab nagu tuvi,/ Kannab ära rannalt kära,/ Ujujad ja päiksesära – jne, jne veel kolmteist rida. Kui aga keegi viitsis ridade algustähed ülalt alla kokku lugeda, sai ta tulemuseks: LAKU PERSET, TSENSOR.

Luuletus oli algselt ilmunud 1933. aasta 17. augusti Rahvalehes ning reageeris eeltsensuuri kehtestamisele Jaan Tõnissoni valitsuse poolt tollase põhiseaduskriisi tingimustes. Viiskümmend kuus aastat hiljem Rein Kruusi soovitusel nende suvelõpusalmide taastrükkimisega tähistas Vikerkaar vabanemist Glavliti ametliku järelevalve alt. Tõsi küll, peaaegu aasta otsa oli tsensuuri järelevalve olnud niigi ainult formaalne. Ja 1989. aasta augustis polnud tegelikult enam otsest vajadust säärase  krüpteerimise järele – küllap võinuks akrostihhoni esitähed siis ka vasakult paremale välja kirjutada. Tormiliste poliitiliste sündmuste keerises olid nii tsensorid kui ka nn lai lugejaskond minetanud oma kunagise kinnismõttelise, lausa paranoilise võime ja soovi ridade vahelt tähendusi otsida, ning nõnda jäigi luuletuse taastrükk üldsuse tähelepanuta. Seevastu kaks-kolm aastat varem oleks säärane publikatsioon tekitanud nii põnevaid tagajärgi, et sellest saaks praegu kirjutada sama pakse raamatuid nagu 40 kirja loost. Siit siis lihtne moraal: igal asjal on oma aeg. Kui Andrus Rõugu sini-must-valge akrostihhoni publikatsioon 1981. aasta septembri Loomingus oli peaaegu et tõsiselt heroiline tegu, siis Pedro Krusteni värsside taastrükk jäi lihtsalt väikeseks siseringinaljaks.  

Võtkem üks teine näide. 1991. aasta sügisel tsensuurist ja Nõukogude Liidust vabanenud Tartus avaldas üks tollase trükivabaduse õiekesi, kultuurileht Kostabi noorautor Lauris Toometi manifesti “Meie võitlus“. Parodeerides tollaste põhiseaduseelnõude, kodanike komiteede manifestide ja vohavate erakonnaprogrammide stiili, kuulutas see: “Lähtudes teadmisest, et Eesti yhiskond elab läbi sygavat vaimset ning eetilist kriisi, mis on tingitud demokraatlikust riigikorrast, rahvusliku maailmavaate, usu ja kultuuri hylgamisest ning ristiusu pealetungist kõigil elualadel. /…/ Et demokraatlik riik surub oma käsutuses olevate sunnivahenditega maha inimestevahelise loomuliku suhtlemise, kaasa arvatud veritasu, enesetapp ning sõjad /…/ Ning soovides päästa meile pyhasid väärtusi, peavad maausulised vajalikuks alustada tegevust Eesti algupärase, soomeugri kultuuri ning põhiliste inimvabaduste kaitsmiseks ning kutsuvad kõiki eetiliselt mõtlevaid inimesi endiga yhinema.” Ja edasi kuulutatakse seal muuhulgas: “Lihtsaim ning yhtlasi ainuke kindel viis vabaneda mingist mõtteviisist on selle kandjate fyysiline hävitamine. Seepärast hakkab meie peamine taktika olema relvastatud terror.”

Meenutagem, et see oli karnevaliaeg kogu Eesti ühiskonnas, mil tegutsesid kuningriiklased, orjanduslik partei, kirjandusrühm Hirohall, presidendiks kandideerisid Miina Hint ja Uuno Ruus, silma paistsid Jüri Toomepuu ja Jüri Lina ning kaitseliitlased plaanisid Toompea vallutamist ja Eesti Kongressi istungeil võis saalis kokku lugeda vähemalt tosina isemoodi mundrit. Tänaseks on toonane karnevalisuvi ammu minevikku jäänud ning huumorivaesed ja ülipüüdlikud sipelgad kutsuvad tollaseid ritsikaid korrale. Sõnad, mida absurdsest ajastukontekstist välja kiskudes annab tõlgendada kui üleskutseid terrorismile, on nende autorile toonud kaasa kriminaalasja, kuigi pole veenvalt suudetud näidata, nagu oleksid need endast kujutanud siirast üleskutset, nagu oleks neid ka keegi tõsiselt võtnud või et need oleksid kellelegi kahju teinud. Tollane väike siseringinali tekitab tänase terrorismihirmu tõsimeelses kontekstis peaaegu et sõnavabadusmärtri.

See tsensuurijuhtum tundub eriti kohatu, kui arvestada seda tohutut tööpõldu, kuhu võiks tsenseerimiskire õigustatult suunata. Heitkem vaid pilk sellele anonüümsele möginale, mis ilmub iga päev ajalehtede anonüümsetes võrgukommentaarides. Meie juhtivad ajalehed on selles mõttes vist küllaltki ainulaadsed, et nad niisuguseid kommentaare võimaldavad. Asja teeb hulluks just nimelt anonüümsus. Selline praktika annab anonüümkirjadele just nagu mingi legitiimsuse, n-ö neljanda võimu sanktsioneeringu. Ja sellega on raske harjuda inimesel, keda on lapsest peale õpetatud, et anonüümkirju ei loeta, rääkimata nende kirjutamisest. Niisiis, kui Postimees, Eesti Päevaleht või isegi Sirp ei suuda tagada võrgukommentaatorite esinemist nende õigete nimede all, peaksid nad võrgukommentaaride avaldamise lõpetama. Ajalehes kirjutajana võin ma küll leppida, et mu tekstid riputatakse luba küsimata võrku üles. Kuid seda, et need satuvad seal anonüümse kommenteerimise alla, on mul seaduslik õigus keelata.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming