Kuuskümmend aastat Kadrioru kastanite all

Kairi Toomet

 

Eduard Vilde muuseum 1946 – 2006

 

vilde muuseumi arhiiv

 

Vaid mõned aastad pärast Eduard Vilde surma (1933) algatati ajakirjanduses julge idee asutada kirjaniku mälestuseks memoriaalmuuseum. Üheks idee autoriks oli Vilde hea tuttav Johannes Vares-Barbarus. Mõttega haakus kohe ka kirjaniku lesk, 66aastane Linda Vilde, kes pakkus muuseumi asupaigaks Vildede viimast ühist korterit Kadriorus Kastellaanimajas Koidula 34 (nüüdne Roheline aas 3).

Keerulise aja tõttu ei leidnud julge idee esialgu isegi kultuuritegelaste seas poolehoidu. Alles 1945. aasta suvel saadi luba asuda tegema eeltöid Eduard Vilde nimelise muuseumi organiseerimiseks. Peamiseks organisaatoriks sai kirjandusteadlane Karl Mihkla (oli muuseumi esimene direktor aastatel 1946 – 1951), kes uuris ja kogus Vilde elulugu puudutavat materjali ja käis isegi Moskvas tutvumas vene kirjandusklassikute muuseumide väljapanekutega. Need olid tol ajal väga modernsed ja neist sai kõiksugu teadmisi ühe kaasaegse ekspositsiooni kohta. Loomulikult kinkis Linda Vilde muuseumile kogu säilinud mööbli, kirjaniku kirjavahetuse, dokumendid jpm. Tema ja Vilde õe Auguste Landbergi juhendamisel kujundati muuseumi interjöör sellisena, nagu see oli kirjaniku eluajal. Linda Vilde pani akende ette ka kardinad ja täitis vaasid lilledega, just nagu oli seda teinud paarkümmend aastat tagasi oma kodus.

Muuseum avati pidulikult 1946. aasta 29. augustil. See oli kultuurimaastikul suursündmus. Kõik nimekad kirjandus- ja kultuuritegelased ning ajakirjandus olid kohal. See oli Eestis teine suurkirjanikule pühendatud memoriaalmuuseumi avamine  (esimene oli Kreutzwaldi muuseum Võrus). Esimestel aastatel  kuulus muuseumile vaid maja esimene korrus, kus lisaks ekspositsiooniruumidele oli ka väike ruum direktorile ja teadustöötajale.

Esialgu oli muuseumijuhtkonna suurimaks mureks, kuidas suurendada fonde, kes ja kuidas kogub suulisi mälestusi Vilde kaasaegsetelt ja kuidas rohkem külastajaid kohale kutsuda.

Õnneks kandis suulise pärandi kogumine vilja. Üles kirjutati mitmekümne kultuuritegelase ja Vildega seotud isiku mälestused kokkupuudetest Vildega. See on tänini Vilde muuseumi arhiivfondi kandev osa. Küll on aga läbi aegade olnud muuseumide üks suuremaid eesmärke külastatavuse suurendamine. Nii ka 50-60 aastat tagasi!

Karl Mihkla meenutab oma mälestustes: “Otsustasime igas kuus korraldada muuseumis ettekande- ja vestluskoosolekuid E. Vilde elust ja tema loomingust. Neil koosolekuil esinesid lühikõnedega Linda Vilde ja Karl Mihkla. Kirjaniku abikaasa tavaliselt jutustas oma mälestustest, kuidas ta Vildega tutvus, välismaal rändas ja teda loomingulisele teele virgutas. Koosolekupäevadel käis muuseumis tavaliselt külastajaid mitu korda rohkem kui muudel päevadel.”

1952. aastal pandi külastajate arvu tõstmiseks Tallinna piires üles sada muuseumi reklaamplakatit. Järgmisel aastal viidi läbi lausa üle-eestiline reklaamikampaania, mille käigus levitati suuremates linnades 200 plakatit tekstiga: Sõites Tallinna, ärge unustage külastamast Eduard Vilde korter-muuseumi. Nii suurt reklaamikampaaniat suudab täna Eesti muuseumimaastikul ilmselt  vaid Kumu teha.

1954. aastast sai muuseumi direktoriks kirjandusteadlane Elem Treier. Algas ligi viiskümmend aastat kestnud legendaarne “Treieri ajastu”, mille jooksul saavutas muuseum oma populaarsuse tipu. Direktor Treierist on igal temaga koos töötanud inimesel kuhjaga lugusid pajatada.

Vilde muuseumi aastaplaanide raamatus tuhnides jäi mulje, et kõige suurem muudatuste aeg on olnud 60ndad aastad. Juba kümnendi alguses alustati suurejooneliste Eduard Vilde 100. sünnipäeva tähistavate ürituste kavandamist ja organiseerimist. 1965. aastaks pidi valmis saama nüüdseks juba kahel korrusel paiknev ülevaatlik uhke ekspositsioon, korraldati konverentse, kirjandusüritusi ja väljasõite kogu Eestis. Muuseumi külastatavus oli tõusnud üle 11 000 inimese aastas, mis oli enneolematu. Muuseum ja Vilde olid nõukogudeaegse kirjanduskäsitluse järgi  ääretult populaarsed.

Kogu selle menu taustal oli aga muuseumi direktor hädas kaadrivoolavuse pärast. Vähese palga tõttu (50 rbl kuus) vahetusid tihti teadustöötajad, mistõttu muuseumi sisuline töö kannatas kõvasti. Arvatavasti oli kogu selle töökoormuse all puudus ka lisatööjõust.

1970. aastate alguses asutati naabrusesse A. H. Tammsaare muuseum, mis liideti juriidiliselt Vilde majaga. Ühismuuseum oli 80ndatel ülimenukate näituste toimumise paigaks, külalisi käis kõikjalt üle maailma. Külalisteraamatus on sissekandeid teiste seas vietnami, hiina, jaapani, hispaania jt keeltes. Kümnendi keskpaigaks oli muuseumi külastanud ligi pool miljonit inimest. Aastas külastas maja  üle 30 000 inimese. Sellist taset ei ole muuseum hilisematel aastatel enam saavutanud.

1990. aastad algasid muuseumile pikka aega väldanud kapitaalremondiga. Kuna aga raha oli vähe, hakkasid tööd venima ja muuseum vajus unustusse. Aastaid seisis maja kõrge rohu sees, luugid suletud. Fassaadi pruun kulunud värv peletas inimesi lausa eemale. Maja oli muutunud tondilossiks Kadrioru serval. Alles 1995. aastal hakkas lootuskiir vaikselt paistma. Teisel korrusel avati Kastellaanimaja galerii, kus esimeseks näituseks sai ”Kolm karpi Kadrioru ajaloolisi plaane”. Näituse aluseks oli remondi käigus juhuslikult pööningult leitud materjal, mis sisaldas ainulaadseid Kadrioru pargi hoonestuse kavandeid XVIII sajandi lõpust.

Lõpuks sai ka fassaad uue näo. 1995. aastal avastas Elem Treier, et esialgne Kastellaanimaja värv võis olla roosa. See oli muidugi uus ja julge väljaütlemine, sest eksperdid olid kümmekond aastat varem laboratoorsete värviuuringute käigus leidnud, et fassaadi algne toon oli sinepikarva. Värvimõistatuse aitas lahendada vihm, mis oli lahti leotanud peasissepääsu kõrval varasemaid värve. Roosat tooni võis arvata ka tänu baltisaksa kunstniku Gehlhaari kahvatute toonidega litografeeritud teosest, kus kujutatud Kastellaani elamut 1850ndate aastate paiku. Maja võõbatigi roosaks.

2004. aasta suvel muudeti Vilde muuseum Tallinna Linnamuuseumi filiaaliks. Tänu sellele on suurenenud finantsilised võimalused ja juurde on tulnud hulga professionaalseid nõuandjaid.

Täna on filiaalis 10 töötajat, muuseumis toimub erinevas eas inimestele kirjandus- ja kultuuriüritusi, muuseumi unikaalsetes kogudes on arvel ligi 10 000 museaali, alustatud on rariteetsemate museaalide digiteerimist. Lähiaja suurim eesmärk on leida vastused küsimustele, kuidas oleks tänapäeva inimesele võimalik tutvustada eelmise sajandi eesti üht mõjukamat ja viljakamat kirjaniku, milliseid kaasaegseid museoloogilisi võtteid selleks rakendada ja milliseid mitte. Peamine on säilitada kirjanduskesksus ja mitte muutuda kõike pakkuvaks kultuurimajaks. Usun, et härra Vilde 145. sünnipäevaks on muuseum taas täiel rinnal oma missiooni täitmas, külastatavus on tõusnud, maja on kaasaegne nii ekspositsiooni kui rariteetsete kogude hoiutingimuste poolest. Mis peamine, noored kirjanduse tudengid on ringiga taas jõudnud Vilde juurde…

 

Kairi Toomet on muuseumi juhataja alates 2005. aastast.