Kuulab maad: Rahvaloendus, sõim ja pudulojused

Aet Annist

  Just sellistest komponentidest, riikliku surve, vaesuse ja lihtsuse sümboleist, koosnevad jõululoo dekoratsioonid. Lapsuke, kes sündis nendesse oludesse, püüdis sirgudes lunastada maailma sõnumi abil, mis mõistis hukka ülearuse kahmimise ja upsakuse ning hindas sedasama vaesust ning lihtsust.

Maailmal olid aga lunastuse vastuvõtmisega teised plaanid. Isegi kui Jeesuse varaseid jüngreid võiks pidada maise vara hüljanuteks, sai edu saavutanud kristlikust kirikust peatselt rikkuse ja kõrkuse kants. Koguni jõulupildist on välja roogitud olukorra tegelik kehvus koos sõnnikuaurude ning reisist vanunud ja tolmunud rõivastega. Uue kuninga sünniloo kitsikuse asemel pakub kristlus juba sajandeid estetiseeritud versiooni, kus nappusel suurt ruumi pole. Vaevalt püha perekond end kaanepildisündmuse tarvis kuidagi paremaks ehtis – sellega on tegelenud siiski hilisemad kunstnikud ja hingekarjased. Isegi kui väita, et pühadusel on estetiseeriv mõju, tähendab see, et meie esteetiline meel ei suuda tervikuna vastu võtta kuulutust, mis kristluses nii olulisel kohal. Kogu läkituse paremaks aktsepteerimiseks tuleb see ahvatlevamaks muuta, isegi kui selle eesmärgi jalgu jääb vaesuse õilsuse ning enesesalgamise ideaalsuse sõnum. Jõulud on Jeesukese asemel oma valdusse saanud hoopis kolm kavalat meest, kes kogu asja tulevast olemust ette nägid ja püha imiku ette esimesed jõulukingid laotasid – ja vaesus ning lihtsus on täna kaugel sellest, et olla jõulusõnumis olulisel kohal.

Kasinusel on viimase kahe aastatuhande jooksul üldse üsna kehvasti läinud. Vajadus vaesust neutraliseerida ja estetiseerida osutab, et seda peab kiivalt varjama ka igapäevaelus. Issanda loomaias tähendab see näiteks erinevate illusioonistrateegiate kasutamist, et hoida viletsuse ja puuduse tülgastavat muljet endast võimalikult kaugel. Selleks sooritatakse ühiskondlikule positsioonile vaatamata üle jõu käivaid ostusid või püütakse tarbimiskarussellis kas või näivalt osaleda. Marc Cooper (Pinochet and me: A chilean anti-memoir, Verso, London 2001, lk 85-86) kirjeldab, kuidas oma nina staatuseookeanis vee peal hoidmiseks tiirutavad keskklassi esindajad katoliikliku Tšiili supermarketites üksteise ees ringi, delikatessikuhi kärus – enne kassasse jõudmist aga poetavad hinnalised tooted ettevaatlikult kärust välja; või kuidas teel koolist koju kinnitavad vanemate hoolitsevad käed laste rõivastele kallite akadeemiliste institutsioonide märgid, et veenda võimalikke kõrvaltvaatajaid oma kõrges staatuses. Ei erine sellise näivuse loomises ka meie rikkamad ja vaesemad, kes oma igapäevases eneseparaadis püüavad jätta muljet võimest omada parimat ja hoiavad kokku selle pealt, mida nii lihtne väljapoole demonstreerida ei ole.

Sellest jääb aga väheks. Vaesust tuleb turumajanduses ka aktiivselt negatiivsena kujutada. Signaliseerides jõuliselt oma ostuvõimet, marginaliseerime me samaaegselt ostuvõimetut elanikkonda. Seda on võimalik teha väga demonstratiivselt. Äärmusliku vaesuse visuaalset pilti presenteeritakse sellistel väljanäitustel nagu näiteks kodutute pesupäev, mida jõuluaja lähenedes suure aplombiga korraldatakse ja televiisoris näidatakse. Tänase jõulusõnumi paradoks on selles, millise staatuse saab nõndaviisi vaesus ja vähenõudlikkus. Esiplaanile ei seata mitte rasketes tingimustes vastupidavaid inimesi kui kristliku elu sümboleid, vaid need, kes sümboolse jõuluheategevuse kaudu võivad leida veel ühe võimaluse enese, oma rikkuse ja sellest sigineva helduse presentatsiooniks. Kui aitajad ehk koos aidatavatega sauna läheksid või lausa neil selga küüriksid, oleks tegemist tõesti kristliku ettevõtmisega. Selle asemel on aga tegemist üritusega, kus vaesuse avalikustamisel tingimustes, kus kõigi peamine püüd on seda varjata, ignoreeritakse “aidatavate” häbitunnet.

Kuigi jõulupilt kolme targa ja nende kinkidega kuulutab tegelikult sõnumit, et kõige rikkam ja tähtsamgi painutab pea vaese ja väeti ees, osutab meie tänane praktika hoopis pika ja heategelikult parastava sõrmega neile, kes ei suuda end staatussümbolite ja tarbimise kaudu vaesuse räpase mõju käest päästa. Ligimese aitamine on kahtlemata osa kristlikust kuulutusest, ent seda tüüpi abi, millega puutume kokku jõuluaja jooksul, tundub Jeesuslapsukese eesmärgid lootusetult maha salgavat. Jõuluaegne pasunat puhuv heldus (vt Matt 6:2) tallab jalge alla olulise osa jõulusõnumist – vaeste osaks jääb aga vaid maine alandus ning sesoonse heategevuse mõrud ja harvad palukesed.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming