Kuulab maad: Maks riigile või tüli naabrile?

Aet Annist

  Juhan Kivirähk osutab laupäevases Päevalehes värskele Eesti inimarengu aruandele tuginedes, et Eesti inimese ellusuhtumine on endiselt individualistlik, vaatamata teatavatele kurakätt liikuvatele tendentsidele. Individualismi nähakse enamasti olevat vastasseisus sotsiaalse solidaarsusega. Eriti selgelt väljendub see võrdluses meie põhja- ja kirdepoolsete naabritega. Kui novembrikuises Silja saagas põrkasid kokku ametiühingutega polsterdatud Rootsi töökeskkond ja isekas Eesti ärimaailm, näis see tõestavat, et vähemalt osale eesti majanduseliidist pole skandinaavialik üksteisesse suhtumine mingi väärtus. Tööandjate Keskliidu hiljutine manifest omalt poolt reedab, et suisa lõviosa Eesti edukaid sooviks põhjamaisest ühiskonnamudelist liikuda võimalikult kaugele. Tänaseks sellise eliidi abiga üles ehitunud Eestit võib tõesti pidada kardinaalselt Rootsist erinevaks ühiskonnaks. Sotsiaaldemokraatlike Põhjamaade heaolu rajaneb ühishuvide arvestamisel, heaolu Eesti moodi on aga praktikas mõeldud neile, kelle varandus seda võimaldab. Rikkuse ümberjagamine on siin nii ajaloolise kui majanduspoliitilise põlu all. Neid, kes sooviksid tõmmata paralleele Põhjala heaolulise solidaarsuse ja nõukogudeaegse individualismi pärssiva keskkonna vahele, jätkub ja see muudab sotsiaalse suunaga poliitilised põhimõtted peletavaks. Põhjamaade sotsiaaldemokraatiat peetakse totalitarismikogemuse puudumisest põhjustatud reliktiks, soovi tugeva riigi järele aga nende pärusmaaks, kes pole suutnud uutes tingimustes hakkama saada ja ihalevad kollektiivset “vaeste võrdsust”.

Kuid ons individualism ja solidaarsus siiski nii vastandlikud nähtused? Möödunud aastal avaldatud Lars Trägårdhi ja Henrik Berggreni teos “Är svensken människa?” (“Kas rootslased on inimesed?”) veenab lugejat, et rootslased on hüperindividualistid. Sotsiaalteadlastest autorite arvates tuleneb aga just sellest nende vajadus tugeva riigi ning solidaarse ühiskonna järele. Trägårdh ja Berggren osutavad, et see nimelt  maksimeerib, mitte ei kammitse indiviidi vabadust. Lepe rootslase ja tema riigi vahel vabastab muudest sõltuvussuhetest, sealhulgas paljudest perekondlikest ja tutvuskohustustest. Delegeerides elukorralduse indiviidiülesele riigile, kas või loobudes selleks arvestatavast osast palgast, saab rootslane rahuldada oma vajaduse sõltumatuse järele kaaskodanikest.

Postsotsialistliku eestlase elukorraldusideaal ei erine sellest kuigivõrd. Individualism, mis mõnede ärimeeste tasemel väljendub nihilismis ühiste vajaduste suhtes, peegeldub suure osa ülejäänute puhul soovimatuses korraldada ühiselu omavaheliste sõltuvussuhete kaudu. Sellise suhtumise näiteks on ebamugavustunne ligimesele võlgujäämise ja tülitegemise ees. Pigem jäetakse mõned asjad päris ripakile ja korraldamata kui ollakse nõus pideva vastastikuse abi ja suhtluse kohustusega, olgu selleks siis külateede liivatamine ühisel jõul, kui omavalitsusest asja pole, või naabriga kokkuleppe saavutamine ühiselt mõnd masinat kasutada. Eestlase nagu rootslasegi “käsi peseb kätt”-printsiip käib eelistatavalt vaid kahe isikliku käe kohta. Ühiskonnas, kus tugevad sõltuvussuhted ideaaliks, pole keeruline lasteaedade ja vanadekodude asemel sugulaste ja tuttavate ehk vastastikuste tugivõrgustike abi kasutada. Kui aga soov suurema osa naabrite või sugulastega iga päev doominot taguda ja muresid jagada ning lahendada on võõras, peab selliseid teenuseid osutama mingi muu struktuur. Rootslase kogemus osutab, et kõige kindlamini ja usaldusväärsemalt saab seda teha riik. Eestlanegi annaks meeleldi lahenduste pakkumise üle riigile või omavalitsusele, selle asemel et oma individualismi alla surudes kogukondlikult tegutseda.

Ometi on ühise elu korraldamiseks vajalik individualistide teatav suutlikkus üheskoos tegutseda, näiteks ametiühingutesse koonduda või vähemalt sarnaste valikute kaudu poliitilist reaalsust mõjutada. Heaolu tagab Rootsis just see, et ühiskond koosneb individualistidest, kes on siiski piisavalt lõimitud suutmaks ühiseid huvisid väljendada. Postsotsialistlikud individualistid on osutunud hoopis haavatavamalt üksteisest eraldatuks. Heaolutus pealegi suurendab soovimatust lävida. Kuigi Trägårdh ja Berggren tunnistavad ka rootslaste individualismi teatavat traagikat – ingmarbergmanlikku üksildust ja võõrandumist, on see hoopis teisest puust probleemipundar kui ennpantlik hoolimatus ja ülbus teiste indiviidide vastu ja ülejäänute ajalooline umbusk pealtnäha kollektivistlike valikute suhtes.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming