Kuulab maad: Linnugripp Tartu – Tallinna maanteel

Aet Annist

  Sotsiaalteaduste klassik William I. Thomas on sõnastanud ühe inimühiskonna kesksematest printsiipidest: pole oluline, kas miski on tõeline või mitte – kui inimesed seda tõeliseks peavad, on tõeline ka nende reaktsioon. Ehk teisisõnu, reaalsus on teatud määral mõjutatud inimhinnangust: katusealusest, mis tundub sisse vajuvat, põgenevad inimesed paanikas. Thomase sententsi on igas suunas edasi arendatud. Üheks oluliseks täienduseks on, et lisaks inimeste reaalsele reaktsioonile on reaalne nende reaktsiooni tagajärg: paanikas rüseledes võib mõni end vigastada, rüsinas võib katuski ümber kukkuda.

Ent niisuguseid reaktsioone on võimalik teadlikult tekitada ja survegruppide huvides kasutada. Paaniline vastus oletatavale olukorrale või selle potentsiaalile on oma olemuselt püüd ette näha tulevikku. Kuid tulevik on suurelt jaolt üsna ennustamatu ning risk globaalsetes tingimustes suhteliselt kontrollimatu. Seetõttu saab vastuseid tundmatule tulevikule sotsiaalselt organiseerida väga mitmel moel ja rakendada nii poliitiliste kui majanduslike eesmärkide ette, mille kartjad hirmu jõul ellu viivad. Eesti on sattunud viimastel kuudel lähikontakti suisa kahe fenomeniga, mis näitlikustavad Thomase 1928. aastal sõnastatut ja selle laiendusi: linnugripihirm ja Tartu – Tallinna maantee kampaania.

Tarbimisühiskonnal paistab olevat lausa morbiidne igasesoonse viirusliku moehiti otsimise vajadus: möödunud talvel loovutas SARS moepoodiumid linnugripihirmule; varasemate aastate hirmufassongidest võiks meenutada näiteks ebolat, antraksihirmu ja Niiluse viirust. 1997. aastast on teada, et aeg-ajalt nakatuvad Aasia suurfarmide haigete lindudega lähikontaktis inimesed H5N1 tüüpi gripiviirusesse. Selle nähtuse tähelepanu fookusse tõusmine on 2005. aastast saanud globaalse paanikaepideemia mõõtmed. Just paanika on kaasa toonud palju suurema hulga gripijuhtumite põhjaliku uurimise. Kui varem jäi Aasia kanakasvatajate gripp tähelepanuta, on see nüüd hirmu valguses põhjalikult medikaliseeritud ja globaalsetesse laboritesse suunatud. Sel on aga mõju juhtumite hulga kasvule, mis on omakorda reaalne ja paanikat üha toitev tagajärg. Viiruse käitumisest seni märksa laiaulatuslikumad protsessid leiavadki aset, kui paanika on piisav, et selle alusel ressursse ümber suunata. Antud juhul väikestele, kuid tõelistena kujuteldavatele ohtudele, jättes kõrvale mastaapsed, nt malaaria, mis võtab igal aastal Aasias ligi 60 000 alla viieaastase lapse elu ja tapab isegi Euroopas üle 40 lapse. Ometi kulutasid USA võimud 3 miljardit dollarit ostmaks “Tamiflu”-nimelist ravimit, mille riiklikku kokkuostmist Maailma Tervishoiuorganisatsioon mingiks potentsiaalse linnugripipandeemia lahenduseks ei pea. Ent paanika on juba tükk aega nende kontrolli alt väljas. Konspiratsiooniteoreetikute rõõmuks on “Tamiflust” kasumit saava firma omanike hulgas ka Donald Rumsfeld, kes ühe netiavaruste vandenõuteoreetiku lustakal hinnangul on palganud näitlema enda huvides nii haiged kui linnud.

Olgugi paanika asemel tegemist lihtsalt igapäevase hirmuga, leiab Tartu – Tallinna maanteega seoses aset samasugune hirmust profiidilõikamine. Kartus liikluses osaleda on üsna arusaadav tunne – lõppeks hukkub Eestis liikluses tunduvalt rohkem inimesi kui mõrtsukate käe läbi. Kuid 7% liiklussurmade koormat kandva Tartu – Tallinna maantee surmateeks ristimisega luuakse tegelikkusele mitte vastav tõelisuse kujutelm ja taotletakse sellele reageerimise kaudu reaalsuse muutmist. Kui asi oleks inimeludes, peaks nõudma hoopis Narva – Tallinna maantee laiendamist: seal hukkus 2005. aastal 20 inimest. Või ei vura sel teel piisavalt palju valijaid? Ent enamasti saadakse liikluses surma mujal, mitte suurmaanteedel. Liikluses, kui mitte arvestada Tartu – Tallinna maanteed, hukkub igal aastal umbes 160 inimest, sh kümmekond last. Kuid ühe konkreetse hirmu reaalseteks toetusnumbriteks muutnud, on kampaania algatajad võimelised looma keskkonda, kus hirm – justkui poliitikaväline nähtus ja seega legitiimne vahend muutuste ellukutsumiseks – saab poliitilise jõu 15 miljardi kulutamiseks. Samal ajal pole millegagi tõestatud, et liiklusvoog neljarealisel maanteel vähendaks oluliselt liiklusriski. Kõigi liikluse ressursside suunamine 12 inimelu oletatavaks säästmiseks võib hoopis kaasa tuua liikluse olukorra üldise halvenemise. Aga küllap meil selleks ajaks on mõni uus kampaania võtta: näiteks igale valijale auto, et pääseda turvaliselt mööda grippi surevatest lindudest.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming