Kuulab maad: Koloniseerides ühist ruumi ehk Bomžik ja Kruuda

Aet Annist

  Suure sotsialistliku oktoobrirevolutsiooni kannul leidis aset üks iseäralik ruumiline staatuseuperpall. Peterburi aristokraatide luksuslikud apartemendid täitusid töölisperedega, kes kullaste tapeetide vahel ühiskorterielu sisse seadsid ja vastava korra ning harjumused kehtestasid. Proletariaadi diktatuur oli võitnud ja minevikule näidati koht kätte nii ideoloogiliselt kui esteetiliselt, nii hügieenis kui sisekujunduses. Veel 1970ndatel elati samasugustes ühikates, kus aristokraatiast polnud alles isegi mälestust ja tingimused ülimalt närused. Viimase riismena privaatsusest ja puhtusest oli kasitumatel peredel oma prill-laud, mille nad ühiskemmergusse suundudes kaasa kahmasid.

Mõned sotsiaalteadlased on nimetanud mitme pere poolt ühise ruumi jagamist, mille äärmuslikumaks vormiks võib elu ühiskorteris julgelt pidada, ka varjatud kodutuseks. Selline lähenemine peab kodu keskseks omaduseks privaatsust ja voli isiklikus ruumis segamatult tegutseda. Neil, kel oma elamispind, on sellised õigused tänases Eestis üldiselt igati kaitstud. Mitte kõigile pole sellest aga küll. Nende tahtmised valguvad üle isiklike valduste piiride ja tungivad sellesse ruumi, mis kokkuleppeliselt on ühine, riigi või kogukonna oma. Näiteid sellisest tegevusest  leidub kuhjaga, viimati Oliver Kruuda katse Pääsküla rabast isikliku maitse järgi parki kujundada. Hoolimata vastavast retoorikast ootab Kruuda vaevalt oma pargikesse ümberkaudset elanikkonda. Tegemist on põhijoontes iseenda voli laiendamise ehk ühise ruumi koloniseerimisega. Paljud omanikud, kelle maid läbivad ühised teed või kes peavad võimaldama juurdepääsu üldkasutatavatele objektidele, näiteks veekogudele, leiavad viise, kuidas teisi tõrjuda ja kõigi ruumi isiklikuna hoida. Mida rohkem raha, seda rahulikuma südamega võib ümbritsevat anastada.

Päris otseses korrelatsioonis raha võim ja toimejõud ühisele ruumile siiski ei ole. Seesama Tallinna serv, kus Kruuda palgatud väledad mootorsaed valivad välja puud, mis sobivad nende tööandja arvates rabaparki, pakub näite ka paadialuse mõjust ühiskasutatavusele, mis võib olla suuremgi kui rikkuril. Kruuda kodust jalutuskäigu kaugusele jääb Kauge tänava kodutute öömaja ja mõne aasta eest oli sama raba teises servas prügilaelanike asuala. Olgugi et bomžid ei lõika võsa ega raja parki, piisab sellest, kui nad aeg-ajalt metsa all istumas ja lõket tegemas käivad. Nende relvaks ruumi hõivamisel – kuigi see pole vahest nende eesmärk – on maine. Selle abiga tekib piirkond, mida ülejäänud elanikkond vältima kipub. Ühtlasi muutub sellega niisugune ruum justkui eikellegimaaks, mida võib lagastada, kuidas süda kutsub. Ja sedakaudu pole koloniseerija siiski kodutu, kes ei tooda isegi olmeprahti, rääkimata ehitusjäätmeist ja autokummidest. See autotäite kaupa prahti metsa alla kallutav seltskond on ontlik rahvas, läbilõige Eesti elanikkonnast ja isegi ettevõtteist, mis leiavad ametlikust lihtsama viisi jäätmetest vabanemiseks. Lõpptulemusena elimineerivad lagastajad, olgu lagastamise vormiks siis otsene rämps või looduse ümberkujundamine, selle ruumi ühiskasutatavuse ja jätavad metsa ja raba suurel määral hulkurite päralt. Paradoksaalsel moel annab just see suurema mõju omavolitsevale rikkurile: vastupanu selliseile katseile looduselt otsustavalt armuande ootamata tegutseda on piiratum, kuna neid, kes mitmel moel ära narritud piirkonna heaks midagi teha sooviksid, pole palju.

Kokkuvõttes mõjutab inimene nii sotsiaalse skaala ülemises kui alumises otsas ruumi, mida me peaksime jagama ülejäänud elusloodusega. Ühiskorteri või muu ühise ruumi jagamine arukalt ja kõiki osapooli respekteerides on säästlik ja arukas. Ent omas veendumuses, et kord juba inimeste valdusse läinud, nende poolt koloniseeritud aladel võib inimliik volilt laamendada, on inimene tegutsenud pigem Kruuda kui bomžina; pigem ühist ruumi ogaralt ümber kujundava kui sellest alalhoidlikult elatuva olesena. Oma liigi jäetud jälgedes käies arvame olevat õigustatud juba rikutut edasi rüvetada, ja nii üha väheneb väärtuslik ühine ruum. Loodus on luksus, mille vastutustundetu koloniseerimine jätab lõpuks kodutuks ka need, kes pealtnäha hiilguses elavad. Niisuguses keskkonnas ei ole enam kusagilt võtta privaatset prill-lauda, mis tooks reostatud ühisruumi räämasusse veidigi leevendust.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming