Kuulab maad: Hulkuri elu ja kodutu surm

Aet Annist

  Esimese vabariigi ajal oli suur osa politseinikke loomakaitseseltsis. Üks nende sagedasemaid loomadest kliente oli hobune, linnatänavatel voorimehe, maal põllumehe töövahend, kellega põrmugi alati hästi ümber ei käidud. Avaliku elu loomana oli nii hobune ise kui tema kohtlemine kõigi silme all, lihtsam oli rikkumisi märgata ja sekkuda. Ühtlasi oli hobuse ja temasse suhtumise eksponeeritus ka hea õppelava kodanikkonnale, kes võisid seda iga päev jälgida ja politsei sekkumisest õppust võtta. Nõrgema – isegi kui ta on suurem – kaitseks astuvad ikka välja kaastundlikud, ligimesearmastajad ja hoolijad, keda leidub igas ajas ja ühiskonnas. Ent selleks, et headus saaks jõulisemaks kui ükskõiksuse ja hoolimatuse tuim võim, peab seda kaasaegses maailmas toetama mõni institutsioon, veel parem, seadusesilm, mis pandud esindama ühiskonna helgemaid omadusi. Ilma sellise institutsionaalse eestkosteta jääb headus tihti hätta.

Ajapikku on ka uues Eestis nõrgemate toeks siginenud organisatsioone ja ühendusi ning paragrahv ja selle rakendajadki on otsustavamalt loomade kaitseks välja astunud. Ometi tekitab mõnedes ontlikes kodanikes pahameelt, et ressursse ja energiat kulutatakse lojuste kaitsele, kuni meil jagub veel tänavalapsi ja kodutuid. Sellises pahameeles peitub veendumus headuse kui hüve piiratusest, ligimesearmastuse konstantsest hulgast, mida ühte kohta suunates teise enam ei jagu. Kahtlustan, et asi on hoopis vastupidi: luues headuse ja hoolivuse fooni ükskõik millise väeti või tagakiusatu abistamisega, suurendame tõenäosust, et headusest saab norm, see kosub, võtab võimust ja takistab inimeste ja loomade tragöödiate kujunemist juba eos.

Mullistused ühiskonnas panevad proovile inimeste ja institutsioonide võime õnnetustele reageerida ja vahel on loomade lootus suuremgi kui inimesel, kelle häda saab hõlpsamini tema enda süüks kuulutada ja keda aidata on palju raskem. Sellest kõneleb järgmine eluline lugu, mis algab 1990. aastate teisest poolest. Neil aastail Eestist lahkunud Vene ohvitseri pere jättis maha puudlisarnase koera, kes päevade kaupa ühe Mustamäe rõdu all lamas ja tasa nutta tihkus. Samas majas elas üksildane, pisut joodikupoolne mees Šaša. Šaša võttis viimaks koera endale ja pani talle nimeks Brodjaga (Hulkur). Aeg läks ja mees käis tasapisi alla, kuni sattus petturite peale, kes ta korteri ärastasid. Koer ja mees jäid kodutuks ning kakerdasid tuttavate juures öid veeta, kuni enam keegi neile peavarju ei pakkunud. Selle aja jooksul olla Šaša tahtnud end ära tappa, kuna keegi aga Brodjagale uut kodu ei pakkunud, jäi ka enesetapp sooritamata.

Möödunud talveks olid mees ja koer jõudnud ringiga tagasi sinna, kust nende sõprus alguse sai: nad elasid ühe Mustamäe rõdu all kahe madratsi vahel, kaks sooja keret kõrvu. Kuid Šašal oli joomisest ja armetust elust tervis läbi. Ühe tõvehoo ajal püüti teda koerast lahutada ja haiglasse viia. Mees aga klammerdus Brodjaga rihma nagu viimase eluniidi külge ja ütles: see on minu ainus, minu viimane sõber. Sellal kui Šašat raviti, sattus Brodjaga koerte varjupaika. Kliinikust välja saanuna Brodjagat mitte eest leides murdus mees täielikult. Lootuse ja elu mõtte kaotanud, vaakus Šaša varsti hinge. Ümberkaudsed elanikud, kes lugu teadsid, leidsid sõnatus üksmeeles, et mehe päästmiseks polnud midagi teha. Nüüd oli vaja päästa koer. Brodjaga pärast pommitati varjupaika lõputute kõnedega, ähvardati ja anuti, et kahenädalast eluspidamise tähtaega pikendada. Tema kuulutus pandi lehte ja talle helistati Eesti eri paigust.

Sellal kui koerapäästmisoperatsioon käima lükati, suri sõbra kaotusest põrmustatud mees nimetuna kusagil haiglasopis. Brodjaga ootas aga oma saatuse hargnemist vaibakese ja õuekesega puuris. Viimaks riputati Brodjaga puuri külge silt “Soome” – ja tema riiulikesse paigutati sinine europass. Loo moraal ei ole mitte, et headus, mis Brodjaga sõbrad, loomade varjupaik ja soomlastest heasüdamed koerale jagasid, võeti ära Šašalt. Kui mitte iga muutuste hammasrattaist kistud inimese päästmiseks ei jagu institutsioone, siis on seda teistel inimestel tänapäeval teha palju raskem kui looma abistamiseks, kellele näiteks kodu pakkumine on seotud vähemate komplikatsioonidega kui inimese tänavalt üleskorjamine. Kuid tegemist ei olnudki valikuga mehe ja koera vahel. Tegemist oli võimalusega osagi headust reaalseks abiks kanaliseerida, et see nõndamoodi õilmitseda saaks. Mida hoolivam on ühiskond, mida enam headusest ükskõik milliste elusolendite vastu leiab tunnustust, seda enam seda headust kokku saab.

Ent kõige liigutavam monument olendite vastastikusele headusele oli Šaša ja Brodjaga sümbiootiline suhe.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming