Kust tulevad rassistid?

Silver Sillak

Nii mõnigi meist on ilmselt suure üllatusega avastanud oma sõbra, kolleegi või pereliikme juures omadusi, millest neil aimugi polnud, enne kui nood järsku ägedalt ja valjuhäälselt kellegi vastu sõna võtma hakkasid.

Nii mõnigi meist on ilmselt suure üllatusega avastanud oma sõbra, kolleegi või pereliikme juures omadusi, millest neil aimugi polnud, enne kui nood järsku ägedalt ja valjuhäälselt kellegi vastu sõna võtma hakkasid.

CC / Wikipedia

Viimasel ajal on Eesti ühiskonda järgemööda lõhestanud mitu ideoloogilist konflikti. Eelmisel aastal lahknesid arvamused teravalt kooseluseaduse osas, tänavu aga suhtumises teistest maailmajagudest Euroopasse saabuvatesse pagulastesse. Paljud inimesed on pidanud üllatuma ning mõned lausa häbi tundma, et nende kaasmaalaste seas on järsku esile kerkinud suur hulk rassiste.

Kultuurisotsioloog Ann Swidler kirjutab raamatus „Kultuur ja sotsiaalne käitumine“, et rahulikul ja stabiilsel ajal on kultuur tihedalt integreeritud igapäevategevusega, moodustades n-ö ideelis-instrumentaalse keskkonna või raamistiku, mille piires inimesed tegutsevad. Ühiskondlike muutuste perioodil, olukorras, kus süsteemi stabiilsus on häiritud välise muutuja tõttu ja tuleb vastu võtta otsus, kuidas edasi minna, tõusevad aga esile ideoloogilised huvid. Muidu üsna pragmaatilises Eestis kuuleme hoopis teistsuguse tooniga arvamusi ja avaldusi, kui harjunud oleme. Loeme, kuidas meile surutakse valitsuse kaudu peale Euroopast Liidust pärit võõrast „vasakliberaalset“ ideoloogiat, mille eest meie kristlikku kultuuripärandit kaitsta tuleb. Teiselt poolt (Sven Mikser, Rait Maruste) kutsutakse üles võitlusele „paremäärmuslike“ jõude esindava „rassismi“ vastu. Suurepärane näide arvamusruumi ideologiseerimisest on uue termini „vihakõne“ jõudmine argikäibesse, millega kiputakse kohati liigselt sildistama teatud ideoloogia vastast käitumist.

Kultuur, mis varem toimis ühiskondlike gruppide (kristlased, rahvuslased) igapäevategevuse taustana, on kriitilisel hetkel omandanud hoopis ägedama väljendusvormi ja saanud inimeste tegevuse keskseks eesmärgiks. Nii mõnigi meist on ilmselt suure üllatusega avastanud oma sõbra, kolleegi või pereliikme juures omadusi, millest neil aimugi polnud, enne kui nood järsku ägedalt ja valjuhäälselt kellegi vastu sõna võtma hakkasid. Endine Euroopa parlamendi saadik, kelle rassistlikud märkused olid seni jäänud ööklubi seinte vahele, leidis ammuminetatud umbluudoktriini jutlustamises äkitselt kogu oma eksistentsi mõtte. Unustatud rahvalaulik pälvis taas kord masside imetluse, juhtides oma kollasel motorolleril rongkäiku Saksamaa saatkonna eest Toompeale. Armastatud endine telenägu ja humorist tegi ootamatu otsuse etendada üht oma kuulsatest paroodiasketšidest elus, nimetades tumedanahalisi pagulasi „murjaniteks“ ja „metslasteks“.

Pierre Bourdieu’ arvates on staatusühiskonnas sotsialiseerumisel omandatud püsiv kognitiivne raamistik ehk habitus see, mis seletab kõige paremini inimeste mõtteid, hoiakuid ja valikuid. Põllumehe peres üles kasvanud lapsel on teoreetiliselt kõik eeldused saavutada edu nii põllumeeste seltskonnas lävimisel kui ka omaenda talu pidamisel, vajamata seejuures teadmisi kirjandusest või kunstist. Niiviisi genereeritakse ühiskonnas staatuskultuuri aina uuesti. Kõige üldisemalt võib eristada kahte ideaaltüüpilist staatuskultuuri, mida sel moel pidevalt taastoodetakse. Ühte neist kuuluvad pigem kindla geograafilise asukohaga seotud grupid, keda ühendavad emotsionaalselt intensiivsed interaktsioonilised rituaalid ja konkreetne sümboolika à la tõrvikumarsid Tallinna vanalinnas.*

Teise liikmeskond koosneb lõdvemalt ja vähem emotsionaalselt seotud kosmopoliitilistest võrgustikest, keda ühendavad abstraktsemad, universaalsemad põhimõtted. Sellesse kultuuri võib liigitada Y-põlvkonna noored, keda liidavad euroopalikud sotsiaalliberaalsed väärtused. Staatuskultuuri alalhoidmisel nii lokaalsete kui ka globaalse kultuuri puhul on võtmetähtsusega sotsialiseerumise kanal meedia. Madalama ühiskondliku staatusega grupid eelistavad tarbida kohalikku omakeelset kultuuri, kõrgema staatusega eliit eelistab ingliskeelset globaalkultuuri. Eestiski kõnetavad pigem madalama staatusega gruppe väljaanded Õhtuleht ja Pealinn, mille veergudelt võib lugeda konspiratiivseid jt peavoolumeedias kajastamata arvamusi; nende jälgedes astub SAPTK vastavatud meediaportaal Objektiiv. Noored maailmakodanikud seevastu saavad oma päevauudised pigem sellistest väljaannetest nagu Economist, Guardian või Al Jazeera.

Habitus esindab just seda harjumuslikku ja tihti teadvustamata kultuurilist raamistikku, mille piires me tegutseme. Ka kokkupuutel uue ja tundmatuga kujunevad hoiakud ja käitumine tihti n-ö automaatselt kultuurilise kapitali baasil, mitte mingist teadvustatud aatest kantuna. Nii hipsterid kui ka rullnokad peavad common sense’iks seda, mida nad on kuulnud räägitavat oma seltskonnas, kas sõprade ringis, perekonnas, koolis või tööl. Alles hiljuti on sotsiaalse praktika teoreetikud hakanud mõistma, et inimeste harjumusliku mõtte- ja käitumisviisi muutmiseks ei piisa ainult ratsionaalse argumendi jõust või oma sõnumi kampaania korras levitamisest. Veelgi keerulisem väljakutse on muuta peale kultuuri harjumusraamistiku tähenduses ka kultuuri väärtuskogumite tähenduses.

Siin peitub oht sattuda libedale jääle, kuna teatud liiki sõnavabaduse vastu väljaastumist on juba tajutud võõra ideoloogia pealesurumisena. Pealegi ei ole monokultuursuse ihalus mitte pluralistliku liberaaldemokraatliku riigi, vaid mõne muu režiimi tunnus. Tuleb loota, et arusaamine, miks ja kuidas on tekkinud minu suhtes ideoloogilise „teise“ arvamused ja hoiakud, aitab teha efektiivsemaks dialoogi ning sillutada teed teineteisemõistmise või vähemalt ühisosa leidmise poole.

* P. Bourdieu, Distinction: a social critique of the judgement of taste. Cambridge (Mass.): Harvard University Press, 1984.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming