Kust tulevad Eesti juristid

Kui hästi on Eesti õigusteadlased pärast baltisakslaste ja Vene võimu lahkumist hakkama saanud?

LAURI MÄLKSOO

Eesti õigusteaduse ja õigushariduse ajalugu on paljuski katkestuste ajalugu. Vaevalt jõudis üks akadeemiliste juristide põlvkond midagi üles ehitada, kui uus riigivõim või ühiskondlik-poliitiline formatsioon tehtu osaliselt minema pühkis ja uues meeles ning enamasti ka keeles oma arusaama õigusteadusest ja -haridusest teostama hakkas. Oleme olnud piiririigiks ja päris oma riigi puudumisel piirialaks, mis on vältimatult peegeldunud ka siinses õigusteaduses, sest õigusteadus on paratamatult ideoloogia ja poliitikaga kokku puutuv distsipliin. Samal ajal muudab asukoht piiririigina Eesti õigusteaduse ajaloo mingis mõttes Euroopa keskmisest ka põnevamaks, kuigi kohati paratamatult traagilisekski.

Seni pikimaks järjepidevuse perioodiks oli XIX sajandi saksakeelne Venemaa keiserliku Dorpati ülikooli õigusteaduskond – selle ajani, kui süsteemne venestamine 1880. aastatel Balti erikorda sisse lõikas. Dorpati ajal joonistus välja ülikooli ajalooline roll Euroopas: olla läänekristluse kujundatud ala idapoolseimaks teadusülikooliks. Õigusteaduses väljendus see selles, et paljuski just Dorpati juuraprofessorid uurisid toonase Euroopas juhtiva saksakeelse teadusmaailma kontekstis Vene õigust tema ajaloolises jm eripäras. Dorpati õigusteadus oli tugev Vene õigusmaailma tõlkimises Saksa/Euroopa maailmale ja mingil määral kindlasti ka vastupidi. Selles mõttes olid Dorpati teaduslikult huvitavaimad õigusprofessorid ikka ka, kui tänapäevast terminit teisiti kasutada, Venemaast arusaajad, Russlandversteher.

Paraku tänapäeva ingliskeelne teadusmaailm ei mäleta eriti saksakeelse Dorpati kuulsusrikast ajalugu ja saavutusi õigusteaduses. Kuigi Dorpati ülikool on neli aastat vanem kuulsast Harvardi ülikoolist USAs, ei ole „Tartu law“ rahvusvaheliselt kaugeltki (veel?) nii tuntud akadeemiline bränd kui ta mitme ajaloolise katkestuseta olla võinuks. Dorpati õigusteaduskonna omaaegne kuulsus Euroopas on tuhmunud nagu burši endine hiilgus. Asi algab juba ülikooli nimest endast. Olen mitmel korral pidanud vestluses tunnistama, kuidas Tartu ülikooli nimi kipub lääne õigusteadlastel esialgu minema segamini Soome Turku nimega … Hiljutine Eesti õigusteaduse välismaine siht­evalveerimine jõudis järeldusele, et Tartu ülikooli õigusteaduskonna püüdlused profileerida end rahvusvaheliselt muu hulgas Vene õiguse teadusliku uurimise keskusena on küll tähelepanuväärsed, ent samal ajal pole TÜ õigusteaduskonna puhul veel tegemist „maailma juhtiva“ uurimiskeskusega vastavas teadmisvaldkonnas.1 See oli XIX sajandil, Dorpati ajal, kahtlemata teisiti, mistõttu tuleb meelde Nietzsche õhkamine, kui ta elu lõpus meelehaigena korraks justkui selgines ja üht juhuslikku raamatut käes hoides oma põetajale ütles: „Aga ka mina kirjutasin kunagi suuri raamatuid!“

Peeter Järvelaiu hiljuti ilmunud raamat Eesti õigusteaduse ja õigushariduse ajaloost on meenutus sellest, et ka TÜ õigusteaduskonnas on kirjutatud suuri raamatuid. Tegemist on loodetavasti mitte Järvelaiu kogu elutööga, ent siiski tõenäoliselt olulise osaga tema elutööst. Juba 1990. aastal kaitses Järvelaid TÜs oma kandidaadikraadi (tänapäeva mõttes doktorikraadi) TÜ õigusteaduskonna ajaloost XIX sajandil. Kes 1990. aastate keskpaigas Järvelaiu käe all Tartus Eesti õigusajalugu õppis, nagu näiteks siinkirjutaja, see mäletab hästi, et juba siis pulbitses ta oma loengutes ja seminarides kõigist nendest nimedest ja teemadest, millest praegune raamat räägib. Teisisõnu: see raamat on üldistus ja kokkuvõte, mis autoris on küpsenud mitukümmend aastat. Kuna Eesti õigusteaduse ajalugu on tänapäeval kirjutatuna 95% ulatuses Tartu ülikooli õigusteaduskonna ajalugu, siis endise, kuid mitte enam praeguse TÜ juuraprofessorina on Järvelaiul ehk ka kujunenud vajalik distants oma uurimisobjekti suhtes – vähemalt selles osas, mis puudutab aega enne 1970. aastate teist poolt, s.t aega, mil Järvelaid sündmustele ise kaasaegseks sai. Kujunenud distants Emajõe alma mater’i suhtes laseb tal teha mõningaid valusaid ajaloolisi tähelepanekuid, mida Tartu enda juuraprofessoril võib olla kohati psühholoogiliselt raskem teha.

Seda raamatut on Eestis vaja, sest ta täidab meie vaimukultuuris olulise tühimiku. See ajalugu oli seni kirjutamata – ent nüüd on see kirjutatud. Eesti juristidel on hõlpsam eesmärke seada ja rahvusvaheliselt edu saavutada, saades veelgi teadlikumaks meie distsipliini arenguloost kodumaal. Teatud probleemide ja olukordade kordumine ja edasikandumine üle aja, mis Järvelaiu raamatust hästi välja tuleb, pakub juristidele kindlasti ka ahhaa-efekti ja äratundmisrõõmu. Ent eeldan, et Järvelaiu raamat pakub huvi ka mittejuristidele – näiteks neile, kes huvituvad poliitikast ja ideoloogiate kujunemisest ning üldse Eesti vaimuloost. Leian, et raamat või vähemalt need osad, mis puudutavad TÜ õigusteaduse vanemat ajalugu, tuleks edaspidi tõlkida ka inglise keelde, et meie õigusteaduse ajalugu oleks ka üleilmastumise tingimustes külalistele ja võimalikele välisõppuritele ette näidata.

Järvelaiu raamatu keskne kangelane on Eesti õigusteadlane kui inimene. Lugeja ees rulluvad lahti isiksused, nendevahelised suhted ja intriigid, anekdoodid ja eluloolised vihjed. Kahtlemata ongi huvitav võtta teatavaks Järvelaiu vahendatud kuulujuttu selle kohta, mis asjaoludel võidi 1941. aastal tappa õigusteaduses teedrajava monograafia „Õiguskord“ (1939) autor Artur-Tõeleid Kliimann (lk 130), millise lakoonilise sedeliga päästis Jüri Uluots Johannes Mälli Saksa vangilaagrist (lk 131) või et TRÜ rektor Feodor Klement ja õigusajaloolane Leo Leesment vahetasid omavahel kirjamarke (lk 151). Õõvastav on teada saada, et stalinismi aastatel kujunes TRÜ õigusteaduskonnas hirmuatmosfäär, kus inimesed käitusid sagedasti põhimõttel „kui sa ei ründa oma alluvaid ja teisi kolleege, siis satud ise ohtu“ (lk 144).

Kõige mõtlemapanevam on Järvelaiu kriitika teoreetilise lähenemise nõrkuse kohta Eesti õigusteaduses XX sajandil, vähemalt pärast Vene tsaaririigi kokkuvarisemist. Nii annab Järvelaid näiteks Nõukogude perioodi lõpukümnendite TRÜ õigusteaduse kohta hävitava hinnangu: „Kokkupuuted välismaailmaga jäid vaadeldaval perioodil napiks. [—] Tuleb tunnistada, et TRÜ õigusteaduskond oli aastatel 1970–1988 äärmiselt enesekeskne. [—] … hoiduti igasugusest koostööst ülikooli sees. Õigusteadlased elasid justkui omaette maailmas, kus ei sunnitud kedagi eriliselt pingutama ega end kellegagi võrdlema. [—] Kui professor Juhan Vaabel kritiseeris teravalt Teise maailmasõja eelse Tartu Ülikooli õigusteaduskonna õppejõudude teadustööd, siis TRÜ õigusteaduskond hoidis seda ajaloolist järjepidevust üleval.“ (lk 177) Edasi räägib Järvelaid TRÜ õigusteaduskonna kontekstis „väljaulatuva naelapea teooriast“, kus tema definitsiooni kohaselt tuleb iga keskmisest erineva (väljaulatuva) naelapea pihta nii kaua lüüa, kuni see enam teiste hulgast esile ei tüki. (lk 179) Need on karmid tähelepanekud ja vaevalt et nad kõigile TRÜ vanema põlvkonna õigusteadlastele liigselt meeldida saavad. Ent meie iseseisvumise taastamise järgne TÜ õigusteaduskond on paratamatult vaimselt ka sellest ajast pärit, mida Järvelaid niiviisi iseloomustab.

Nüüd aga ka raamatu peamisest puudusest. Kohati liigne keskendumine inimestele ja teadlastevahelistele suhetele on mõneti saavutatud õigusteaduse probleemide sisusse ja konteksti süvenemise arvelt. Kogu õigusteaduse ajaloo kirjutamine ongi selles mõttes hiigeltöö, et vähestel on õnnestunud korraga olla ekspert näiteks rahvusvahelises õiguses, eraõiguses ja karistusõiguses. Üldistuse hinnaks on teatud pinnapealsus õigusteaduse sisulistes küsimustes. Kui näiteid tuua, siis saame küll teada, et näiteks Artur Tõeleid-Kliimanni „Õiguskord“ (1939) on oluline õigusteoreetiline raamat, ent peale selle, et see monograafia oli kirjutatud eesti keeles, ei saa me teada sisulisi põhjendusi, miks see raamat oli omas ajas või peaks jätkuvalt olema meile sisult tähtis. Samuti kaldub Järvelaid kohati mütologiseerivatesse liialdustesse – näiteks pidades Friedrich Martensit esimeseks eesti soost õigusteadlaseks – vaatamata sellele et Peterburi professor Martens ei kirjutanud oma venekeelsetes päevikutes tegelikult ridagi Eestist. Samas TÜ baltisaksa õigusteadlased, nagu Oswald Schmidt, keda Järvelaid peab oma käsitluse kontekstis sakslasteks tähenduses ’mitte-eestlased’, sidusid kogu oma elu ja loomingu Eestiga. Kes siis ikkagi olid selles olukorras tegelikult (õiged) Eesti (või eesti) õigusteadlased?

Mõneti liialdatud on nii Martensi kui ka Ilmar Tammelo ideede rolli ÜRO Rahvusvahelise Kohtu tuumarelvade õiguspärasusele nõuandva otsuse kontekstis (lk 137). Peale selle on veidi lohakalt vormistatud Järvelaiu raamatu kirjanduse loetelu – kui tekstis endas tehakse sõlmpunktides juttu näiteks Christoph Christian von Dabelow’ (1768–1830) ja Margus Laidre teatud tõlgendustest, siis kasutatud kirjanduse loetelust lugeja vastavaid originaalallikaid ei leia. Mõnes kohas on lõivu makstud klišeedele – näiteks kuidas ikkagi saab August Bulmerincqi (1822–1890) edu rahvusvahelise õiguse teadlasena selgitada Järvelaiu hinnang, et ta sai tegutseda „just temale soodsas ajas“? (lk 78).

Järvelaiu raamat räägib meile muu hulgas sellest, kui olulist ajaloolist rolli Eesti õigusteaduse kujunemises on mänginud baltisaksa õigusteadlased ja Vene impeerium. 1918. aastal võtsid eestlased neilt mõlemalt võimu üle ja niiviisi sündis Eesti oma rahvuslik õigusteadus. See oluline ajalooline projekt, mis oli mahasurutud olekus Nõukogude okupatsiooni (Vene impeeriumi reinkarnatsiooni) perioodil, jätkub alates 1991. aastast. Muidugi, pärast ELiga liitumist 2004. aastal on „puhta“ Eesti õiguse roll omakorda taas vähenenud. TÜ on jälle läänemaailma idapoolseim ülikool, kus arutletakse selle üle, kui palju peaksime õpetama ja uurima inglise, kui palju eesti keeles.

Järvelaiu raamatut lugedes tundus mulle, et üks peamisi küsimusi, mis teda tegelikult vaevab – kuigi ta seda nii otseselt ei väljenda – on: kui hästi on Eesti õigusteadlased pärast baltisakslaste ja Vene võimu lahkumist hakkama saanud? Kas oleme meile jäetud pärandit hästi hoidnud või selle hooletusse jätnud? Millegipärast jäi mulle Järvelaiu kaasahaaravat raamatut lugedes mulje, et Eesti ala õigusteadus on liikunud, nagu vanade kreeklaste mütoloogias, allakäiguteljel kuldaeg – hõbedane aeg – pronksaeg. Järvelaid näib tajuvat XIX sajandi baltisaksa õigusteadlasi suurtena, ent 1990. aastate Eesti rahvusliku õiguskorra valdkondade taastajad ja kommenteerijaid – Paul Varul, Jaan Sootak jt – justkui neist ajalooliselt vähem olulistena. Sellise hinnangu andmiseks ei ole aeg veel küps. Üks vastuseid Järvelaiu esitatud küsimusele „millal saab eestlasest jurist Harvardi, Pariisi, Berliini või Pekingi ülikooli õigusteaduskonna professoriks?“ (lk 213) võib paradoksaalselt olla: mitte siis, kui ta tegeleb olulisel määral Eesti õigusega või muretseb juristina liigselt Eesti saatuse pärast.

1990. aastatel toimus Eesti õigusteaduses ja -hariduses oluline muutus – nimelt senise ainsa TÜ õigusteaduskonna kõrval hakati õigusharidust pakkuma mitmes kõrgkoolis. Juba tsiteeritud välismaine sihtevalveerimine jõudis aga 2015. aastal järeldusele, et üle kahe juuraülikooli väikesesse ja kahaneva rahvaarvuga Eestisse mahtuda ei saa.2 (Praegu on neid kolm: peale nii Tartus kui ka Tallinnas juriste õpetavale TÜ uuemate tegijatena ka TLÜ ja TTÜ.) Seega Eesti õigusteaduse ja-hariduse ajalugu pole veel kaugeltki valmis. Bunge ja Bulmerincq, Hermelin ja Hrabar, Reutz ja Rebane, Uluots ja Uustal on oma põnevad jäljed järelpõlvele maha jätnud. Praegustele ja tulevastele Eesti õigusteadlastele jäävad sisse tallata juba uued rajad.

1 Vt Estonian Research Agency/Eesti Teadusagentuur, Evaluation of Research in Law in Estonia 2009–2014, Evaluation Report No 6/2015, http://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:250584, lk 13.

2 Sealsamas, lk 9 jm.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming