Kust aumehed tulevad?

Kaarel Tarand

Briti kolmekordne peaminister ilmasõdade-vahelisel ajal Sir Stanley Baldwin vastanud kord, kui talt küsiti, mitu aastat ta koolis on käinud, et kokku 60 aastat. “Mu vanaisa käis koolis 20 aastat, isa 20 aastat ja mina ise samuti 20 aastat.” See on isiksuse, see tähendab potentsiaalse juhi kujunemise universaalne retsept. Eestlastel oli oma riiki ja Tartu Ülikooli rajades ligi 90 aastat tagasi lootus, et kolme inimpõlve pärast on meilgi võtta need 60 kooliaastaga naised-mehed, kes suudavad hundist erineda ka headest ja normaalsetest oludest raskematel aegadel. See lootus läks juba 20 aastat hiljem suures osas luhta. Mu vanaema mälestustes on kirjas lõik, kuidas Õpetatud Eesti Seltsi 100. aastapäeval (1938) üks rootsi teadlane professor Harri Moorale öelnud: “Otse imetlusväärsed on need saavutused, mida teie, eestlased, olete oma iseseisvuse nii lühikese ajaga majanduslikul ja kultuurilisel alal saavutanud. Milleni teie pole veel jõudnud, on juhtivate isiksuste kujunemine – see nõuab rohkem aega.” Sedasama sõnumit on täis meie vastu nende vara konfiskeerimisest hoolimata heasoovlikeks jäänud eestisakslaste mälestused, aga sellele osutab ka neutraalne kõrvaltvaataja, Vabadussõjas vabatahtlikuna osalenud rootsi ajakirjanik Carl Mothander oma raamatus “Parunid, eestlased ja enamlased” (Ilmamaa, 1997).

Aga siis lõigati järjepidevus enne selle teket läbi ja (vaatamata paberitest või statistikast nähtuvale kõrghariduse massilisusele nõukogude okupatsiooni ajal) Eesti ühiskonnal tuli pärast iseseisvuse taastamist juhtivate isiksuste kujundamist peaaegu nullist alustada.

Praegu õpib Eesti kõrgemates õppeasutustes (millest ülikoolid on küll ainult üksikud) korraga mitu korda rohkem inimesi kui õppis Eesti Vabariigi Tartu Ülikoolis iseseisvuse esimese 20 aasta jooksul kokku. See loob Sir Baldwini imerohu rakendumiseks Eestis head eeldused – nii umbes 40 aasta pärast. Seni tõdegem erilise kahetsuseta, sest nutt siin ei aita, et juhtivaid isiksusi on ja saab ka lähitulevikus olema väga napilt. Tõenäosus, et nad pääsevad demokraatlike protseduuride kaudu ka juhtivatele kohtadele, on samuti väike, sest neid väheseid ei tunta niisama lihtsalt ära.

Aga ka aastakümnete pärast saame rõõmustada oma vaimse aristokraatia (kes loomulikult ei jahi välist tunnustust ega materiaalseid privileege) arvukuse üle tingimusel, et meie praegustes vabades ülikoolides korraldatakse elu ja töö õige plaani järgi. Õige ja pikaajaline plaan pole mingil juhul kopeeritav ka neist kultuuridest, mida argikõnes nimetame “arenenud ühiskondadeks”. Ka seal ollakse ekslikud. Bologna auväärseimas akadeemilises templis mõned aastad tagasi õhinal kokku lepitud Euroopa ülikoolihariduse uuenduskuur tundub praeguseks juba läbi kukkunud olevat. Vähemasti Eestis tekitas kiirustamine kokku lepitud 3+2 aastat õppimise rakendamisel hulgaliselt probleeme. Konkreetset kasu pole aga märgata olnud. Isiksuste lihvimise asemel on ülikoolid, nagu ka neid kõrvalt toetav hariduse riiklik juhtimissüsteem mattunud paberitöösse. Pidev mängureeglite muutmine võtab aastast aastasse noortelt haritlastelt selguse nende tegeliku staatuse kohta. Püüd tagantjärele vormiliselt võrdsustada sisult erineva hariduse omandanuid tekitab hõõrumist ja ebakindlust. Aga isegi kui võtta noorte haritlaste hindamisel aluseks tööturu vajaduste primitiivne vaatepunkt, siis ei tohiks nad ikkagi olla mingi edetabelikraam, nagu meelelahutajad Euroopa laulukarussellil.

Isegi oma halvimates unenägudes ei tohiks ülikoolijuhid oma tegevust nimetada “tootmiseks vastavalt tööturu vajadustele”. Isiksusi tuleb ette valmistada, nõudku see aega, palju nõuab, mitte tööturgu toita. Saja aasta plaan peab ülikoolil olema, mitte lõpmatu selgrootus. Vanaaegse iseloomustuse järgi ilmestab isiksust autunne ja vastutusvõime. Aga kui palju on neid avalikkuses nähtavaid Eesti inimesi, kelle kohta saame mööndusteta ütelda, et tegu on aumehega (võrdõiguslased andku mulle andeks, et see vana sõna näeb seksistlik välja)?

Meenutades tähtsamaid probleeme, mille puhul Eesti avalik võim on end lasknud viimati selili panna, võib üldistatult öelda, et pea kõigil puhkudel on tegu vastutusvõime või autunde puudusega. Vastutus on loomulikult raskem kanda kui ükskõik kui suur rahakoorem. Ja au läheb hoopis kergemini katki kui hiina portselan. Olgu tegu karujahiga Ruhnus või Tõnismäe pronksmehe kangutamisega, mõlemal juhul peaks säilitama au ja suutma kanda vastutust. Aumees ei ajaks kunagi jahi äpardumist kõrvalseisjate süüks – nagu tegi kütipealik Sootna ruhnlastega. Aumees ei räägi sõduri monumendi saatusest tingivas kõneviisis, nagu seda millegipärast teevad Eesti valitsuse liikmed.

Praegu on Eesti sees ja selle ümber tuhande aasta parimad olud. Ses paradiislikus situatsioonis peaks väärikalt käitumine olema lihtne isegi neile, kel selgroog veel ei kanna. Seda pole palju nõutud ja olude paranemiseni on heal juhul jäänud ainult tühised kaks inimpõlve.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming