„Kust alguse saab meie kodumaa?”*

Linnar Priimägi

Olen Sergei Metlevi oma „Propagandasõnastikus” (Tallinn 2011, lk 19) liigitanud „alibi-venelaseks” (nii nagu Uri Avnery on „alibi-juut”). Tema kirjutised on väärtuslik analüüsiaines mu propagandatehnikate loengusarjas. Ta tekstid lähevad ka aina ilmekamaks – viimatine „Venemaa mõjutuspoliitika agendid löögi all” (Delfi 17. IV 2012) kujutab endast propagandavõtete näidiskogu. Julge, paljastav, riskantne (Vene diplomaat „helistas organisatsiooni esinduskokku kuuluvatele õpilastele ja hirmutas neid. Omal initsiatiivil? Ei usu,” kirjutab Sergei Metlev; aga veenduge ise, Postimees 16. III 2009), irooniline („KAPO aastaraamatu kangelane (!) Mihhail Kõlvart”), sapiselt kujundileidlik. Lisaks loogika piruette (petitio principii jm). Noormees õpib Tartu ülikoolis juurat. Temast tuleb võimekas advokaat. Liigilt on too Sergei Metlevi artikkel meelekinnitus (vt „Propagandasõnastik”, lk 149–150), kindlasti omaalgatuslik ja seega autori isiklik asi. Aga muu hulgas puudutatakse seal teemat, millega me Tallinna ülikoolis oleme tegelnud ja mida võiks nimetada „integratsiooni kultuuripsühholoogiaks”. Metlev kirjutab: „Integratsiooniprobleemide lahendused peituvad just nimelt koolisüsteemis. Osaline eestikeelne haridus soodustab võimet õppida ja töötada eestikeelses keskkonnas, paremini orienteeruda info- ja kultuuriruumis ning kiirendab keelebarjääri hirmude ületamist.” Need väited ei ole päris valed, aga pole ka täiesti tõsi. Koolisüsteem – jah. Soodustab – jah. Kiirendab – jah. Aga et „integratsiooniprobleemide lahendused peituvad just nimelt” – ei. Sellel postulaadil on liiga vähe ühist nüüdis-Eesti sotsiaalpsühholoogilise tegelikkusega.

Eesti tulevikupilti mõjustab tõesti kõige rohkem just vene noorte integratsioon. Nemad on meie esimene riiklik tööjõureserv. Et seda, siin-seal väljendatud lootust õigustada, peavad vene noored – esiteks – tahtma targaks saada ja – teiseks – tahtma Eestisse jääda. Kas vene noor eesti keeles õppides ka niisama targaks võib saada kui emakeeles õppides, seda olen ma oma kümneaastase ülikoolikogemuse põhjal sunnitud järsult eitama. Oma riigi tulevikule mõeldes tuleks venekeelse koolihariduse säilitus Venemaa kaasmaalaste-poliitikast muuta Eesti kaasmaalaste-poliitikaks! Lisaks kostab viimasel ajal hääli, et integratsiooni taotlema ei peakski mitte keelelisel, vaid kodanikulojaalsuse, „oma riigi” tunde pinnal, mida tulevat noortes venelastes kasvatada. There’s the rub.

Hiljuti tutvustas kolleeg Marju Lauristin „integratsioonimonitooringut, mis annab ülevaate senise lõimimispoliitika tulemuslikkusest ja otsib suundi tulevikuks” (EPL 4. IV 2012). Tegu on arvamusküsitlusega, mille põhjal eristati viit rühma, vastuse alusel küsimusele „Millised on meie venekeelsed kaasmaalased?”. Materjali liigendus ei ole küll päris järjekindel (sotsioloogide tavaline häda), aga tulemused väärivad kindlasti arvessevõttu.

Mind huvitas tolles tüpoloogias rühm C, „eestikeelsed aktiivsed ja kriitilised” venelased, keda oli küsitletuist 13% ja kellest pisut üle poole on alla 35aastased. Nad on „majanduslikult kindlustatud, ambitsioonikad ja kriitilised”, tüüpiliselt õppurid, kes oskavad eesti keelt väga hästi ning jälgivad eestikeelset meediat, kuid kelle „kodanikuidentiteet on nõrk: vaid 44% peab end Eesti rahva hulka kuuluvaks”. „Eesti kodakondsus olevat „vähevajalik” ja halva mainega. Pooled nimetavad kodumaaks mõnda muud riiki ja nende alternatiivne poliitiline aktiivsus on suurim.” Nad on „rahulolematud kvaliteetse kõrghariduse kättesaadavusega ja eneseteostusvõimalustega, suur osa [on] valmis Eestist lahkuma”. See on ju Tallinna ülikooli meie eriala potentsiaalne kontingent!

Kuidas nende andmete taustal koos Metleviga veel rääkida, et „osaline eestikeelne haridus soodustab võimet õppida ja töötada eestikeelses keskkonnas, paremini orienteeruda info- ja kultuuriruumis ning kiirendab keelebarjääri hirmude ületamist”? Lauristini integratsioonimonitooringu tulemusi kinnitab reklaami- ning imagoloogiaüliõpilase Andres Ingermani uurimus. Eesmärk: selgitada, mil määral on siinsed vene noored aastal 2012 omaks võtnud Eesti riiklikud sümbolid lipu, hümni ja presidendi. Mida muud tähendaks „integratsioon kodanikuna”?

Ingerman testis 337 noort tallinlast ja 108 noort idavirumaalast. Noormehed-neiud olid esindatud peaaegu võrdselt. Uuriti assotsiatsioone ja konnotatsioone, mis seostuvad „lipu”, „hümni”, „presidendi” ja „kodumaaga”.

Eesti puhul läheb küsitletutele kõige rohkem korda, milline on president (tähtsuse osakaal kuvandis 45%), tähtsuselt järgmine, kuvandijõult poole väiksem on lipp ja veelgi pisem hümn. Eesti on noorte venelaste kujutluses „tihe, kuid omaette, võõraks jääv riik – mitte kodumaa”. Just selline on ka integratsioonimonitooringu C-rühma Eesti-kuvand. Ja see on imagoloogiline, kultuuripsühholoogiline pind, millele nüüd kavatsetakse hakata rajama uut sisekaitseakadeemia kompleksi Ida-Virumaal …

Samuti võib kogutud andmetest koostada tüüpilise Eesti „anamnesis’e” küsitletutel: „Eesti president: passiivne, mõttetu, ennast kordav, nüri (s.t teravuseta), halb, inetu, ebameeldiv, banaalne (s.t mitte erakordne), ebasiiras, külm” (kümme tunnuslikumat kuvandijoont), „Eesti lipp: lihtne, avali, külm, vaikne, range, passiivne, staatiline, sile” (omadused, mis annavad kokku väärtusliku kontsepti: „Põhjamaade esteetika”), „Eesti hümn: avali, meeldiv, nüri (s.t mitte terav), staatiline, rahulik, korduv, vaikne” (omadused, mille põhjal võiks hümnina kõlada ka „Mu isamaa on minu arm”). Eesti tervikuna: staatiline, avali, nüri, vaikne, lihtne, passiivne, banaalne, korduv, pinnaline.

Kaob emotsionaalne side. Sisyphose tööna paistab endise kaitseministri ja nüüdse haridusministri Jaak Aaviksoo mullune eesmärgipüstitus: „Meil seisab veel ees ratsionaalselt konstrueeritud Eesti Vabariigi muutmine emotsionaalselt lähedaseks Eesti riigiks, millesse oskaksime uskuda ilma seda pidevalt kahtluse alla seadmata” (Diplomaatia, märts 2011). Muide, seda öeldi eestlaste kohta!

Ühest varasemast, paari aasta tagusest uurimusest selgus, et kui eesti noormeeste „mehe”-kujutelma keskmeks on „rahul keha”, siis vene noormeeste arvates on „mehe” peamiseks tunnuseks „rahutu hing”. Siit selgub ka Eesti kuvand vene noorte silmis: Eesti on ebahuvitav. „Rahutu hing” ei leia oma püüdlustele rakendust. Miks? Koos Marju Lauristiniga integratsioonimonitooringus osalenud Tartu ülikooli õppejõud Külliki Seppel nendib: „Kõrgharidusega venelased on tööotsingutel kogenud, et paremast kvalifikatsioonist ja heast eesti keele oskusest hoolimata eelistatakse vene rahvusest kandidaadile eestlasi” (Delfi 27. III 2012). Vaat siis.

Niisugune on Eesti praegune olukord. Tõestagu nüüd juurat õppiv Sergei Metlev oma advokaadivõimekust. Hic Rhodus, hic salta! Meile aga sünnib siit signaal. Eesti muutub siinsetele aina ebahuvitavamaks. Kaob majanduslik side, siit lahkutakse. Kui aastail 2002–2006 kooli lõpetanutest pole mingit eluega töömärki 15 protsendi kohta, siis lubavad rakendusuuringute keskuse Centari andmed „suure tõenäosusega öelda”, et kõige rohkem on Eestist lahkunuid „venekeelsete eliitkoolide lõpetajate hulgas” (seega rühmas C – Eesti Päevaleht 3. V 2012).

* „С чего начинается родина?” – mängufilmi „Kilp ja mõõk” (1968) tunnuslaul, tlk Heldur Karmo.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming