Kus vaim on?

Valle-Sten Maiste

Suurte vaimsete sihtide nimel on palju põrguteil käidud. Selles mõttes on Smithi ja Hayeki suureks nimetatud ja suurepäraseks kiidetud turu juhitud ühiskond (great society), kus igaüks tegeleb sellega, mis on talle jõukohaseim ja pakub huvi kõige rohkem, ning kus ei seata erilisi indiviidiüleseid sihte, kahtlemata tore. Valitsegu parem müügi- kui KGB agendid. Seda peab ikka  silmas pidama, kui hakatakse taas teab mis vaimseid sihte seadma.       

Vaimu pärast ei tule seega muretseda niivõrd seetõttu, et varakapitalistlikel lähikümnenditel oleme me kõik õppinud ainelistest sihtidest sedavõrd lugu pidama, et osa eliidi meelest on täna ka kodumaal elamise ja eestlane olemise teenusel hinnasilt küljes. Muidugi oleks tore, kui turuatmosfääris  oleks dimensioon ka eriilmelistele vaimsetele püüdlustele, kui mantrataks tantrat või ladestataks literatuuri abil oma personaalsusse humanistlikku seltsimehelikkust. Kuid kõrgkonjunktuur kõrgharidusturul näitab, et ega eestlane pelgagi üldrahvalikult vaimusuuruse poole püüelda (diplomi kui uue tarbetrendi nimel, kui õppetööga kaasneb hindamisleebus ja mahuline mõõdukus).       

Ent Hurda maksiimi on meil mõistetud  ikka pragmaatilis-positivistlikult, pead üha uute ja erinevamatesse sfääridesse ulatuva kartulimuldamistarkustega koormates. Vaimu tegelikku võimu ja võimutust, nii nagu Heidegger neid asju seletanud on, pole meil kunagi taibatud. Seda, et vaim pole tööriist ega iluasi, vaid et maailm ongi alati, paratamatult ja nii või teisiti vaimne ning et mis tahes suure või väikese tõe ja tarkuse vallalaotusega kaasnevad alati omad head, aga  ka ebameeldivad vaimsed konnotatsioonid. Sellisel vaimurõhutusel pole kommunistlike või muude indiviidiüleste sihtidega pistmist. Müntide tumeda külje nägemine näib olevat Hegeli-järgne elementaarsus, mis ei iseloomusta sugugi vaid vasakpoolseid (Adorno). Schumpeter on kõnelnud individualismi, ratsionalismi ja kapitalismi voorustest võluvamalt kui Keit Pentus. Kuid sama hästi mõistis ta nimetatu hävituslikke kaasnähte.  Nii on osatud mõelda juba vähemasti Vicost peale ja Daniel Belli, Virilioni välja. Meil aga arvatakse, et kui abieluseadustik muudab kohtute töö ökonoomsemaks ja töösuhete regulatsioon tööjõu liikuvaks, siis olemegi jõudnud resistentsusevabade antibiootikumideni, mille toel saab Ansipi koos Kihnu Virve ja pereansambliga peagi Marsile lennutada. Laiemad kultuurilis-psühholoogilised muutused ja tagajärjed, mis kaasnevad elukorralduse  instrumentaalsete ja tehniliste regulatsioonidega, pole asigi. 

See väljendub arusaamas, et ilmavaated olevat oma aja ära elanud ja hääletada tuleb pigem üksikküsimuste järgi, konkreetse pensionisumma ja toetuse nimel. Paremparteid püüdvat kõikjal üha enam kõnelda töötava  ja koguni vaesunud ja ülalpeetava inimese eest. Kuid eestlaste instrumentaalse pragmaatilisusega seostuv leppimine ja usk on siiski fenomenaalne. Kommunistlik funktsionäär muutub meil tosinkonna aastaga küsimusteta rahvuslikuks eestvõitlejaks. Mikko Lagerspetz on märkinud, et seotuse puudumine kindla maailmavaatega on eestlaste seas ka fleksibiilsustrendide kõikjale ulatuvale populaarsusele vaatamata silmatorkav. 

Kedagi ei huvita, mida tähendab olla konservatiivne või miks hakati liberaalseks, selle asemel et olla edasi näiteks aristokraatne, aadellik või religioosne.        Seda, kui suva on meie rahvuslastel tegelikult sellest, mida tähendab rahvuslus, ja 

liberaalidel sellest, mis on liberaalsus, ning kuivõrd neisse tiitlitesse suhtutakse kui pelkadesse mugavatesse loosungitesse, näitab tõik, et literatuuri ei mõisteta meil aktuaalse alusena igapäevases enesemõtestuses, vaid vaba aja veetmise ehisena. Asisel ja ratsionaalsel inimesel sellist aega elus loomulikult ei esine. Pole me tõlkida võtnud – olgu Ukutaara armuline – isegi mitte Herderit, rääkimata Humboldtist, Carlyle’ist jpt uusaegse  arengu fundamentaalsetest ja mõtlemapanevatest mõtestajatest. Pentusel ja Rõivasel on oma posimissõnad, kuid Smithi, Hayeki, Misese ega isegi Friedmani kontekstitruid tsitaate neis ei kohta. Kui samas tehakse eestindamata Keynesist üldteada mäda silt, saab aimu, kuivõrd põhineb meie ühiskondlik debatt läbimõeldud sisulise elutunnetuse asemel fassaadlikel referatiivsetel fraasidel. Lähimineviku suurte ühiskondlike tragöödiate  tausta kuulus rahvahulkade pettumus ja vastuvõtlikkus populismile, mille tingis suuresti see, et elu oli püütud korraldada atomistliku ratsionaalse hurraa-optimismiga. Sama kalduvust on Eestis praegu kõvasti tunda. Selle vastu ei aita aga lihtsalt poliitikute või ärimeeste uus põlvkond. Vaja on põlvkonda, kelle ilmavaate aluse moodustaks miski muu kui poliitika ja äri.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming