Kus on meie rahvusmuuseum?

Krista Aru

Muuseum on üks eripärane asutus. Sellest pole kuidagi võimalik lahkuda nii, et paned ukse kinni ja unustad kõik, mis seal oli. Ikka jääb igaüht saatma emotsioon näitustest, muuseumis kuuldud lugu, nähtud ese või uus kogemus. Mind jäi lisaks kõigele sellele saatma veel ka palju küsimusi ja võimalikke vastuseid, mida eri põhjustel ei olnud kohane välja öelda siis, kui ma olin veel Eesti Rahva Muuseumi direktor. Vähemalt mõned neist küsimusest vajavad laiemat arutelu, sest ei puuduta ainult ühte asutust ja selle tegevust, vaid  üldisemat soovi ja suundumust. Kõigepealt: kui meil on rahvusooper, rahvusraamatukogu, rahvusringhääling, siis miks meil ei ole oma rahvusmuuseumi? Muuseum on võimas asutus, väga mitmekesiste oskuste ja võimalustega, ja muidugi peaks meil olema ka rahvusmuuseum, oma seaduse alusel töötav avalik-õiguslik asutus, nagu seda on meie rahvusraamatukogu või rahvusooper. Ju pole probleem seaduse puudumises, pigem ikka selles, et meil on küll mitu väga heal tasemel riigimuuseumi, kuid kõik need on ikkagi ja eelkõige oma valdkonna (kunst, ajalugu, etnograafia jne) suurepärased esindajad. Rahvusmuuseum peaks aga olema midagi enamat. Rahvusmuuseum peaks koondama ja edasi kandma kõige olulisemat: see peaks esitlema eesti lugu, selle algust ja arengut, eestlaste kultuurrahvaks saamist ja arenemist pildis, helis, esemes ja kirjas. Siis mahuksid selle suure loo kõrvale, sellega loomulikku kahekõnesse ka eestlastega lähedalt seotud rahvaste lood, nii sugulasrahvaste kui ka meie igapäevaste naabrite omad.

1909. aastal asutatud Eesti Rahva Muuseum oli mõeldud ja loodud rahvusmuuseumina. ERMi lammutas ja lahutas nõukogude võim. Lõhuti ja kanti laiali ERMi kogud ja püüti purustada ERMi ideed, lahustati see kirjandusmuuseumiks ja etnograafiamuuseumiks.  ERMi ideeline alus ongi tänaseni jagatud Eesti Kirjandusmuuseumi ja etnograafiamuuseumi baasil taastatud Eesti Rahva Muuseumi vahel. See on tulenenud mõlema muuseumi kiirest kasvamisest ning ka sellest, et ikka on olnud ühiskonnas ja muuseumides kiiremaid ja olulisemaid toimetusi. Olles olnud seotud mõlemaga, nii kirjandusmuuseumi kui ka ERMiga, olen ma kindlam kui iial enne: meie rahvusmuuseum saab olla vaid suur ERM, esemelist ja kirjalikku kultuuri ühendav ERM. Üksinda, eraldi ei kanna rahvusmuuseumi staatust välja esemelist mälu hoidev ERM (eesti ja soome-ugri rahvaste esemekogud, fotokogu, erialaraamatukogu, arhiivikogu, audiovisuaalne kogu, teaduse-, näituste-, muuseumiõppe ja omakultuuri osakonnad) ega kirjalikku kultuurimälu koondav kirjandusmuuseum (rahvustrükist koguv ja säilitav Arhiivraamatukogu koos bibliograafiaosakonnaga, Eesti Rahvaluule Arhiiv, eesti käsikirjalist kultuuripärandit sisaldav Eesti Kultuurilooline Arhiiv ning eriala teadlasi koondavad folkloristika ja etnomusikoloogia osakond).

Ühe katuse alla

Ühe katuse alla viimine on siinjuures suuresti kujundlikult mõeldud ega tähenda kaugeltki seda, et kogu Vanemuise tänava maja rikkus tuleks nüüd kiiresti Raadile viia. Kirjandusmuuseum sai just uhke ja nüüdisaegse juurdeehituse, mingit põhjust ega vajadust pole sellest kibekähku välja kolida, seda enam et ega Raadile planeeritud hoidlatesse kogu see raamatu- ja kirjasõna ära mahukski. Küll aga võiks taas tervikuks liita kunsti-, foto-, audiovisuaal-, arhiivi- ja kaardikogu ning leida neile sobivaimad ja parimad tingimused. Need seni kahes asutuses paiknevad kogud kuuluvad sisuliselt ju kokku, rääkimata konkreetsetest kollektsioonidest, näiteks elulugudest, millest mitmed lood ühes ja samas sõnastuses on korraga hoiul mõlema muuseumi keldrites.

Seega tähendab ühe katuse alla viimine kogude seisukohalt siiski kogude sisulist inventuuri ja edasist kogumistööd sisaldavat arengut, millega paratamatult ja hädavajalikult kaasneks ka kogude puhastamist ja ümberpaigutust. Kuna ERMil on  kolimine loodetavasti kolme aasta pärast ees, oleks hea aeg sellega arvestada ja seda tegema hakata.

Ka teadustöö (eriti arvestades teaduse finantseerimise muutumist institutsioonipõhiseks) arendamiseks suunas, mis vastaks Eesti ühiskonna vajadustele (nt Eesti kultuurilugu ja avalikkus XX sajandil) ning oleks konkurentsivõimeline ka rahvusvahelisel tasandil, näen ma kahe asutuse teaduspoole liitumisel vaid plusspunkte. Ei saa uurida eset, teadmata selle kohta jutustatut või kirjapandut ja vastupidi. Igas uurimistöös on üha olulisem kontekst ja võrdlus, mis omakorda eeldab avatud dialoogi, arutlusi teiste spetsialistidega. Soome-ugri rahvaste kultuuriga tegelevad samuti mõlemad, nii rahva muuseum kui ka kirjandusmuuseum. Ühendatud jõududega suudaks seegi suund kindlasti kasvada maailmateaduseks. Uue hingamise võiks suurest ERMist saada meie raamatu- ja bibliograafiateadus, internetikesksed ja -põhised uuringud inimeste arusaamade ja hinnangute muutumise kohta jpm.

Muidugi on ka praegu kahe muuseumi teadlaste vahel palju koostööpunkte, eriti ERMi uue hoone püsinäituste koostamisel ning ingliskeelse teadusajakirja Journal of Ethnology and Folkloristics väljaandmisel, kuid need võiksid olla veelgi tõhusamad ja loomulikumad. Tugevast ja eelkõige rahvusteadustele keskendunud teadusasutusest võidaks kogu meie teadus- ja hariduselu.

Raadile kavandatud uues ERMi hoones on projekteerimisel palju mõeldud koolidele, lastele ja peredele, vanadele ja noortele, asjatundjatele ja niisama jalutajatele. Neile on ruumid õppeklasside, puhkekohtade ja tegevuspaikadena. Nende ruumide sisustamiseks on vaja teadmisi ja tegevust, laulu, jutte ja mänge, esemeid, mida katsuda ja mida ise järele teha. Ka selles vallas annaks kahe muuseumi varade ja oskuste liitmine põnevama ja värskema tulemuse.

Näituste, ürituste ja programmide suurtest mitmekesistumise võimalusest pole vaja rääkidagi, need on ilmselged. Kasvaks ju oma asutuse raames kasutatava materjali hulk ja kiireneks ning lihtsustuks selle kättesaamine.

Ühendamisest võidaks kindlasti ka Eesti säilitamise ja konserveerimise valdkond. Suured ja korralikud töökojad kultuuripärandi säilitamise, konserveerimise ja restaureerimise jaoks nii spetsialisti kui ka algaja-õppija tasemel on Raadile planeeritud. ERMis väga heal järjel puidu, tekstiili metallide, naha jt materjalide konserveerimisele võiks kirjandusmuuseumi poolt lisanduda restaureerimisoskused tööks paberiga, sest selles vallas on ERM oma arengus alles poolel teel. Kokku saaks asjaliku ja tugeva konserveerimiskeskuse, kus oleks võimalik tipptasemel restaureerimine ja konserveerimine. Ühtlasi oleks see koht, kus saaks omandada ka algteadmisi, et oma kodust kollektsiooni ise asjatundlikult hooldada ja korras hoida.

Suur ERM saab teoks ühisest soovist ja vajadusest

Kus on siis need ühendamise nõrgad küljed? Struktuurid vaadatakse mõlemas muuseumis üle ja mõned inimesed võivad töö kaotada. Teades, kui väike on nii ERMis kui ka kirjandusmuuseumis  inimesi, kes on ainult juhid, mitte ka oma ala spetsialistid, ei näe ma siin erilisi kokkuhoiukohti, s.t neid töökohti, mis lihtsalt tuleb ära kaotada. Pigem võib struktuuri ja töökohtade läbivaatamine kaasa tuua nii mõnelegi inimesele hoopis uue pakkumise teha tööd, mida ta on kogu aeg teha tahtnud, aga erinevatel põhjustel pole saanud. Sellise suure ümberkorraldamise käigus avanevad alati uue ootused ja anded.

Muidugi on võimalus, et  ühendamisest sellist sünergiat ei sünni ja tekib vaid üks suur ja omavahel maid jagav ning sisepingetest pakitav asutus. Mina küll sellesse ei usu, teades muuseumides töötavate inimeste missioonitunnet, oskust saavutada väikeste vahenditega suurepärane tulemus ja omakasupüüdmatut armastust oma töö vastu.

Miks pole siis seni ühinetud? Kaks asutust pole omavahel kordagi selles küsimuses ühel lainel olnud. On olnud perioode, kus ühinemist on tahtnud kirjandusmuuseum ja ERM pole tahtnud ning vastupidi. Selline ühendus peaks sündima just siis, kui mõlemad pooled on selleks valmis, kui kaks vägisi lahutatut tunnevad ise, et tegelikult kuuluvad nad kokku. Sellist aega pole veel lihtsalt saabunud, aga ma olen kindel, et see tuleb. Tuleb loomulikult, sest see on loomulik ja arusaadav, mõistetav ka igale kõrvalseisjale.

Pealegi, üha enam näib, et tugevat ja ühtset ERMi on vaja ka meie ühiskonnale, nii neile, kes on Eestimaalt läinud pikemaks või lühemaks ajaks rändama, kui ka neile, kes oma igapäevase eluga paikselt rinda pistavad.

Et me teaksime, igal pool ja igal hetkel, et meil on üks kindel koht, kus on esemete, raamatute, mälestuste, joonistuste jms näol rahva mälestused kui „üks suur ja elav AJARAAMAT”, nagu on öelnud Jakob Hurt (Eesti Postimees 30. VI 1871, nr 26, lk 153). Ja et kõikide muutuste tuules oleks ikka olemas kants, kus ei unustataks ja kellel oleks kohustus ning õigus vajadusel ka kõikidele unustajatele meelde tuletada neid põhjusi, mida Jakob Hurt ajaraamatu tähtsusena juba rohkem kui sada aastat tagasi eestlastele südamele pani: see ajaraamat on tõesti meie oma ja selle avamine on alati üks lõbus ajaviide ja mõnus meelelahutus, see ajaraamat on ja jääb meile eriomaseks ja parimaks viisiks oma laste õpetamisel, nende meeletarkuse ja -teravuse arendamisel.  Selle ajaraamatu teadmine ja tundmine on vajalik igale ametimehele, kes rahva teenistuses seisab, seega koolmeistritele, tohtritele, kohtumeestele, ametnikele jt, sest muidu ei mõista nood rahva hinge ega oska õigesti ka oma tööd teha (EPM 7. VII 1871, nr 27, lk 159).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming