Kus olid sina, kui Elvis suri?

 

Kus olid sina, kui Elvis suri? Mida sa parajasti tegid ja mille tegemiseks andis see sulle vabanduse terveks ülejäänud päevaks? Nõnda küsime nüüd, mil meile meenub see suur sündmus. Nagu Pearl Harbor või J.F.K. mõrv, lahustub see ikka lõpuks isiklike mälestuste sekka, mis ongi ehk täpselt see, mis peab, sest vaatamata oma suurusele jne, jne, jättis Elvis meid kõiki täpselt nii üksi, kui ta ise oli; ma mõtlen seda, et ta polnud enam just mingi rahvamees. Kui te saate pihta, kuhu ma triivin. Ja kui ei saa, siis ma triivin veel kaugemale, eemale Elvisest, lähemale halvakspanule, millega kõik me kuulsad kangelased paistavad suurendavat meie oma üksildustunnet. Ükskõik millise artisti suurim patt on halvakspanu publiku suhtes. Nood, kes seda enesele lubavad, lõikavad lõpuks nonde põlgust, kelle kaela nad selle kallasid, ükskõik siis, kas nad elavad igavesti nagu kahvatu Andy Warhol või surevad moekalt vara nagu Lenny Bruce, Jimi Hendrix, Janis Joplin, Jim Morrison, Charlie Parker, Billie Holiday. Kaks asja eristab neid surmasid Elvise omast (neil kõigil olid umbkaudu sarnased harjumused narkootikumide osas):  nad kõik surid kuidagi avalikult ja keegi neist ei võtnud oma publikut iseenesestmõistetavalt. Just seetõttu on mul veidi raske Elvist traagilise kujuna näha; ma näen teda rohkem Pentagonina ? tohutu relvastatud institutsioonina, millest keegi ei tea midagi muud peale selle, et ta võimsus on legendaarne.

Muidugi meeldis Elvis meile kõigile rohkem kui Pentagon, aga vaadake, kui vilets argument see on. Lõpuks, Elvis alavääristas oma fänne

n-ö ?uute? albumitega, täis varem avaldamata jäetud laule, lisaks üks uus lugu, et olla kindel, et kõik me jobud ikka ostaks; ja see peegeldus tagasi me halvakspanus, avalikus või salajases, selle mehe vastu, kes jõudis jumalastaatusele lähemale kui Carlos Castaneda, enne kui sõjaväeteenistus ta taltsutas ning paljastas tas selle lolli lakei, kes ta algusest peale tegelikult oli. Ja alates sellest, pea kaks kümnendit juba, ootame me ikka, et ta jälle metsikuks muutuks, ullikesed nagu me oleme. Elvis ise teadis oma südamete südames arvatavasti paremini kui meie, et seda ei juhtu kunagi, sest tema südamete süda polnud ilmselgelt meie ühine südamete süda, sest ta oli nii ilmselgelt lihtsalt üks vaene lollike lõunaosariikidest, kellele ?isakesest? manager maailma vahendas ja filtreeris, et sõeluda välja kõik, mis võiks nõrgendada ta staatust vägeva rahamasinana, ja lõppeks ülistasid kõik, vähemasti rockikriitikud, teda ta äärmusliku halvakspanu eest kõigi suhtes, kes tast vähegi hoolisid.

Ja Elvis oli perversne; ainult tõeline pervert võiks avaldada midagi sellist nagu ?Having Fun with Elvis On Stage? (?Lõbutsedes Elvisega laval?), tolle albumi, mis ilmus umbes kolm aastat tagasi ja koosnes tervenisti laulude vahel aetud lobast, mis oli nii ülearune, et see paneks nii Willy Burroughsi kui Gert Steini punastama. Elvis turustas igavust juba siis, kui Andy Warhol tegi alles kingareklaame, aga Elvise patt oli see, et ta ei taibanud, et ta fännid pole perverdid ? nad armastasid teda tervenisti, helpisid sisse kõik, mis ta neile kaela kallas, ja seetõttu on mul neist jobudest palju rohkem kahju kui Elvisest endast. Ma mõtlen ?  kelle pärast neil veel on põhjust terve öö vihmas seista? Mitte kellegi, ja tõeline traagika ses tragöödias on ühe põlvkonna oma, kes keeldub loobumast oma noorukieast, isegi kui nad tunnevad menopausi õitsele puhkemas ja näevad oma juuksepiiri kaugenemas horisondi taha ? koos Elvise ja kõige muuga, millesse nad kunagi arvasid end uskuvat. Kas nad hoolivad ka viie aasta pärast sellest, mida ta viimased kakskümmend aastat tegi?

Muidugi, Elvise surm on tuleviku?oki masurka suhteliselt pehme irooniline variatsioon, ja kõige tähendusrikkam asi ta lahkumise juures on ehk see, et terve seitsmekümnendate ajalugu on täis taandamisi ja demüstifikatsioone; kolm endist Elvise ihukaitsjat lõid hiljuti kampa tolle urgitsejaga New York Postist ja klopsisid kokku raamatu, mis pakkus meile seda soppa, mille järele me nii igatsenud oleme. Elvis oli meie pühadest lehmadest viimane, keda avalikult tümitati; kõik teavad, et Keith Richard istub oma kama otsas, aga kui Elvis läks lavale kivis peaga, ei lekkinud sest piiskagi? Omamoodi oli see nii paha kui ka hea. Hea, sest Elvis ei julgustanud teisi mõtlema, et on vahva olla ringi kõndiv medikamendikapp; halb, sest nii seisis Elvis Nixoni saladus-kui-hüve-poliitika eest, mida esitleti tollal mõned aastad ameerikluse kvintessentsina. Mingis mõttes ei saanud teda näha ainult fenomenina, mis plahvatas viiekümnendail ning aitas kujundada hingelist vabaksmurdmist kuuekümnendail, vaid lõpuks kui Nixoni aastate perfektset kultuurilist väljendust. Mitte, et ta tollal rohkem panustanud oleks, aga ta iha võimukandjate moodi privaatsuse järele võimaldas tal karistusest pääseda pea sõnasõnaliselt mõrvaga, kindlasti aga oma fännide sümboolse vägistamisega, mis tähendab, et meil oleks parem hüvastijätuks viibata ühe tõstetud näpuga.

Kuulsin Elvise surmast, mil parajasti ühe sõbra, samuti muusikaajakirjanikuga, ta tuletõrjetrepil Chelsea? 21. tänavas õlut manustasime. Chelsea on tore kant; vaatamata faktile, et hull naine, kes elab ülakorrusel, hoiab tühjusega sõimeldes mu sõpra iga öö öö läbi üleval, ei koli ta minema, sest talle meeldib kogukonnatunne selle mitmekesisuse keskel: vana kooli ametiühinglastest kommunistid elavad ta majas läbisegi koos kõikvõimalike usutunnistuste esindajatega, keda meeleldi kutsutakse ?etnilisteks?. Kui me Elvisest kuulsime, saime kohe aru, et tuleb surnuvahti pidada. Nii ma läksin kahekümneneljakasse, et kast õlut osta. Kui ma välja tulin, nägin paari latiinot, kes passisid välisukse juures. ?Kas kuulsite? Elvis on surnud!? Nad vaatasid mind halvakspaneva ükskõiksusega. Mis siis? Võib-olla, kui ma oleks neile öelnud, et Donna Summer on surnud, oleksin mingit reaktsiooni näinud; mäletan, et kõndisin ses kandis T-särgiga, millel oli kiri ?Disco imeb?, vali, mittevaimustunud pomin jõudis mu tajusse, mis ainult näitab, et mitte just kõigi jaoks polnud Elvis tänini valitsev rock?n?roll?i kuningas, tegelikult polnud rock?n?roll kõigile isegi tänini valitsev muusika. Nüüdseks on iga kodanik leidnud oma väikse painava nurgakese, millesse oma ajud õhkida: nagu kuuekümnendad olid peamiselt nartsissistlikud, on solipsism olnud seitsmekümnendate üdi, ja see ei paista kusagil paremini, kui ?popmuusika? maailmas. Ja Elvis võis olla suurim solipsist üldse.

Ma palusin kahekümneneljakas kaks six-pack?i ja rääkisin mehele leti taga uudist. Ta oli umbes viiekümnene, veidi halliks läinud, priske vats ees, elu ikka silmes säramas, ja ta ütles: ?Pagan, sellest on küll kahju. Nüüd on meie ainus lootus see, kui biitilid jälle kokku tulevad.? Viiekümnene.

Ütlesin talle, et mu meelest oleks see ajaloo suurim antikliimaks, ja parim, mida Stones teha saaks, oleks ka laiali minna ja meid edaspidi häbitundest päästa.

Ta naeris ja juhatas mind lihuniku juurde, tänavat pidi veidi edasi. Seal küsisin ma teenindajalt sama, mida ma kõigilt küsinud olin. Ta oli ka viiekümnendais ja ütles: ?Tead mis? Mul ükskõik, et see värdjas surnud on. Ma viisin oma naise teda 73ndal Vegasesse vaatama, me maksime neliteist dollarit pileti eest, ta tuli lavale ja laulis kakskümmend minutit. Siis kukkus pikali. Tõusis püsti ja laulis veel paar laulu, siis kukkus jälle pikali. Lõpuks ütles ta: ?Kurat, ma võin sama hästi istudes laulda? Nii ta siis kükitas lavale maha ja küsis bändilt, mis lugu nad järgmiseks teha tahaks, aga enne, kui nad vastata jõudsid, hakkas ta kurtma, et tuled on liiga heledad ja teevad ta silmadele haiget. ?Keerake need maha või ma ei laula nootigi.? Nii nad tegidki. Mina ja mu naine, me istusime täielikus pimeduses ja kuulasime, kuidas see tüüp laulis neid laule, mida me teadsime ja armastasime, ja ma ei räägi nüüd ainult ta vanadest kuradi lauludest, aga ta retsis need kõik ära. Mingu ta perse! Ma ei ütle, et ma olen rõõmus, et ta suri, aga ma tean üht asja: ma sain tõmmata, kui ma Elvis Presleyt vaatamas käisin.?

Ka mina sain tõmmata sel ainsalt korral, kui Elvist nägin, aga hoopis teisel moel. Oli sügis 1971 ja ajakirja Cream toimetusse, kus ma tollal töötasin, ilmus kaks piletit Elvise kontserdile. Otsustati, et kaks töötajat, kel polnud kunagi au olnud Elvist näha, saavad piletid ja nii ma sattusingi koos kunstilise juhi Charlie Auringeriga Detroiti suurimas kontserdisaalis peaaegu esiritta. Charlie oli varem öelnud: ?Kas sa taipad, kui palju me võiks nende pagana piletite eest saada, kui me need maha müüks?? Ma ei taibanud, aga kui väärtuslikud nad olid, selgus hetkel, mil Elvis lavale lonkis. Ta on ainuke meessoost esineja, kellele ma kunagi seksuaalselt olen reageerinud; see polnud päris erektsioon, pigem südame tõus. Kui vaatasin teda, läksin ihast, kadedusest, imetlusest ja eneseprojektsioonist segi. Tähendab, Mick Jagger, keda ma olin näinud juba nii vara kui 1964 ja kaks korda 1965. aastal, ei saanud isegi ligilähedale.

Seal ta oli, Elvis, totras valges kostüümis, mis nägi välja nagu pealisnuppudega üle löödud keskaegne kindlus; ja ta oli liiga paks ja ta vööpannal oli sama suur kui teie pead, ainult et teie pead pole tehtud puhtast kullast, ja ükskõik kes muu oleks välja näinud nagu idiootlik Neil Diamond, aga Elvisele see istus. Mis poleks istunud? Pole oluline, kui viletsaks ta plaadid kunagi läksid, kui tahtlikult ta püüdles keskpärasuse poole, selles oli ikka tallel mingi vihje, mingi välgatus neist päevist, mil ta? noh, ma ei olnud seal, nii et ma ei lähe selle mõttega edasi. Aga seda ma ütlen: Elvis Presley oli see, kes tõi avalikult pealetükkiva seksuaalse raevu Ameerika popkunsti (ja seeläbi ka rahvale endale, sest kasutada sõnu ?popkunst? ja ?Ameerika? samas lauses on liigne kordamine). On öeldud, et ta oli esimene valge, kes laulis nagu must mees, mis on tõestatud faktide mõttes muidugi vale, aga kultuurilise mõju mõttes ilmselgelt tõene. Aga mis veel olulisem, on see, et kui Elvis hakkas oma puusi liigutama ja Ed Sullivan keeldus seda näitamast, sattus terve maa seksuaalsest frustratsioonist krampidesse, mis viis püsivasse rahulolematusesse, mis kulmineerus psühhedeelse-võitleva folkliikumise plahvatuses kuuekümnendail.

Tähendab, ärge rääkige mulle Lenny Bruce?ist ? ta ropendas avalikkuse ees ja omandas üldsuse silmis märtristaatuse. Ja lisaks oli ta lahe, liiga kuradi lahe, kui te minu käest küsite, see oligi ta häving, samas kui Elvis polnud üldse lahe; ta oli kuramuse veoautojuht, kes jumaldas oma ema ja ei öelnud ta läheduses kunagi ?sitt? ega ?kurat?, ja just Elvis alarmeeris Ameerikat, teadvustades fakti, et sel on käskudest kaitsevall, mis lämmatab. Lenny Bruce demonstreeris, kui kaugele saad sa minna nii rõhutud ühiskonnas nagu meie oma, aga Elvis lõi rea ?kui palju maksab see koerake vaateaknal?? jalaga aknast välja ja asendas selle reaga ?lähme, kepime?. Meie, ülejäänud, tuigume ikka veel selle löögijõust. Praegu möllab seksuaalne kaos, aga sest kaosest võib tõusta tõeline arusaamine ja harmoonia, ja nii või teisiti, Elvis päästis need vood pea ainuisikuliselt tammi tagant valla. Sel õhtul Detroitis, õhtul, mida ma kunagi ei unusta, tuli tal vaid veidi oma õlalihast liigutada, isegi mitte kehituse jagu, ja tüdrukud saalis, keda selle liigutuse kiir tabas, karjusid, minestasid, ulgusid kuumuses. Sõna-sõnalt: iga kord, kui see mees liigutas ükskõik millist oma kehaosa sentimeetrikese, läksid kümned või kümned tuhanded vaatajad meeletuks. Ei Sinatra, ei Jagger, et biitlid, mitte keegi, keda te välja mõelda suudate, pole kunagi esile kutsunud hüsteeriat nii paljudes. Ja seda isegi pärast pooltteist kümnendit jamaplaate ja näitamist, et ta isegi ei ürita.

Kui armastus tõesti igaveseks moest läheb, mida ma ei usu, siis meie hellitatud hoolimatuse kõrvale üksteise suhtes asub veelgi põlastavam ükskõiksus üksteise austusobjektide vastu. Mu arvates on see Iggy Stooge (Iggy Pop ? J. R.), sinu jaoks Joni Mitchell või keegi, kes paistab rääkivat su isiklike tunnete eest, selgesti piiritletud situatsioonist, rohketest piinadest ja vähestest ekstaasidest. Me fragmenteerume niiviisi edasi, sest kõik kaardid on solipsismi käes; ta on kuningas, kelle valdused neelavad endasse isegi Elvise omad. Aga ma saan teile lubada üht asja: me pole enam kunagi üheski asjas nii ühel meelel, kui me olime Elvise osas. Ma ei vaevu ta surnukehale hüvasti ütlema. Ma ütlen hüvasti teile.

 

Village Voice, 29. august 1977

Raamatust ?Psychotic Reactions and Carburetor Dung? (2001) tõlkinud Jürgen Rooste.

8. I 2005 saanuks Elvis 70aastaseks. Lester Bangs (suri 1982. aastal) oli 1970ndail üks põnevamaid popmuusikast kirjutajaid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming