Kuraatori positsioon Kafka ?Aruanne akadeemiale? laadis

Reet Varblane

Näituse ?Homo grandis natu? (ehk ?Eakas inimene?) ajend oli Mare Mikoffi idee luua tantsivatest naisfiguuridest ruumiinstallatsioon, modellideks mitte just noored, kuid igati aktiivsed, vitaalsed naised või teisiti väljendatuna hommage vanadusele kui eluringi loomulikule osale ja vanadele (või vanematele) inimestele kui ühiskonna aktiivsetele liikmetele. Mõte omandas reaalse vormi koostöös sotsiaalministeeriumiga ja iseäranis ÜRO uuringuga, mis tõi Eesti välja kui erakordselt kiiresti vananeva rahvastikuga riigi. Või õigemini ületamatu lõhe tõttu ühiskonna verinoortele ja edukatele suunatud ootuste ja tegeliku olukorra vahel. Kas see, et  38aastast ei saa tööle võtta, sest ülejäänud kollektiiv on liiga noor, pole kõnekas fakt? Või kui meid kõikjal saatev visuaalne kujund pakub välja noort (eelkõige tema keha) kui ainsat väärtuslikku inimkonna liiget: ainult noor on võimeline armastama ja olema armastatud, sest noorus tagab tõsiasja, et inimest tuleb vaadata temast endast lähtudes, mitte läbi lastelaste. ?Homo grandis natu? eesmärk on näidata, isegi manifesteerida, et vana inimene on ilus (mis siis, et ta näeb teistsugune välja kui sootsiumi ideaaliks kujundatud noor), et ta vajab samamoodi armastust (ja sugugi mitte vaid lastelaste armastust), et ta on samuti seksikas ja et tal on kõik emotsioonid ja vajadused, mis noortel. Ja kui noorusekultusest rikutud vaataja tunneb võõristust, kui näeb harjumuspärase noore inimese kohal vana, siis räägib see vaataja eelarvamusest ja piiratusest. Positiivse pildi loomist ei peaks võtma ei silmategemisena mõnele poliitilisele jõule ega ka populismina.

Kunstinäitus kui selline peaks eelkõige mõjuma visuaalselt veenva metafoorina, mis ei välista ka teravate sotsiaalsete probleemide käsitlemist. ?Homo grandis natu? projektiga kaasnes vanadusega seotud sotsiaalseid probleeme tõsiselt  arutav seminar ning jätkub loengusari, näitus on vaid terviku üks osa. Terviku üle saab otsustada ikkagi sellest osa võttes, mitte arrogantse kõrvaltvaatajana nina kirtsutades.

Ja ikkagi, mida annavad sotsiaalseid probleeme puudutavad näitused ja kas neid on vaja? Mis tähendus võiks olla  vanadust ja vanainimest käsitleval näitusel Tallinna Kunstihoones? Või on see kõik ainult üks suur egotrip?

 

 

Mart Kalm:

Ma ei ole kindel, kuipalju käesolev vanaduse näitus vanuritele käe ulatas, sest neid ei saa ega pea enam kasvatama, kuid põhimõtteliselt oli see väga hea probleemipüstitus. Ka need vihaseimad 1990. aastate noorkunstnikud, kes vanu kunstnikke mõnitasid, ei noorene aastatega.

Näitusel oli ehk palju noore ja vana ihu vastandamist, sh küll mitu väga südamlikku tööd (Ojaver, Paavle), kuid enim võlusid meie praeguste põnevalt dissonantse mäluga vanurite elust jutustavad Marge Monko fotod ja Infotankistide projekt. On ju äärmiselt ühekülgne pidada tüüpvanainimeseks tädi Maalit, meil on tänaseks pensioneerunud terve sõjajärgne haritlaste ja loomeinimeste põlvkond. Usun, et pensionil on rohkem teadusliku kraadiga õpetlasi kui ülikoolides tööl. Nii uhket eakate armeed pole Eestis kunagi varem olnud.  Neil ei ole lihtne olnud, kogu oma elutöö tegid nad  Nõukogude Eestit üles ehitades ja seda samal ajal põlates. Paljud ei julgenud enam EWst unistadagi ja kui lõpuks valge laev saabus, siis jäid nad vaat et nälga.  Kuidas sobib nende inimeste tagasivaade oma elule tänases Eestis maalitava soovajalooga lähimineviku kohta?

 

 

Kari Bie Erenurm:

Loomulikult on sotsiaalseid probleeme puudutavaid näitusi vaja. Kunsti kaudu on võimalik pakkuda teisi vaatenurki probleemidele, mida muidu ostu-müügi ühiskonnas varjatakse. Vanadust käsitlev näitus toob Kunstihoonesse ka kindlasti teistsugust publikut. See omakorda annab kunstimaailmale uusi impulsse.  Kapitalistlikus maailmas ei huvita kedagi vanade tarkus või nende maailm, aga kõik saame kunagi paratamatult vanaks. Miks mitte siis õppida tundma vanade maailma ning leppida elu- ja kehamuutustega. Kui kunstnikud oskavad seda huvitavalt edasi anda, nagu seda on  tehtud Kunstihoones, on see suur võit. See aitab ka vanematel inimestel ennast peegeldada.

Kui televisioon on juba muutunud ainult meelelahutuse meediumiks, siis võib küsida, millal kunstimaailm ennast ära müüb. Või ? kas kunstimaailmas on ikka veel võimalik ühiskonnakriitiline olla?

 

Kadi Estland:

Viskasin näitusesaalile pilgu peale. Võib ka öelda, et ma pole tegelikult seda näitust näinud. Enamik nooremaid semusid, kelle käest olen küsinud, mida nad sellest näitusest arvavad, ütlevad, et see on õudne. Näitusel, mille eesmärk on käsitleda etteantud teemat ilma aine enda osavõtuta, on üsna ennustatav kasum. Lp vanurid, me ei taha näha teie töid, teie arvamust, vaid tahame käsitleda seda situatsiooni, kuhu te olete sattunud, esteetiliselt, illustreerida teie probleemi.

Ja milline see probleem on ? lagunev keha?  Miks vanaema  peaks ennast riidest lahti võtma ja reisima minema?  Kuid olulisem kui see, et vanainimeste tegelikke probleeme ei suudetud kõnetada, on see, kuidas neid ühiskonnas positsioneeritakse. See, kuidas vanainimesed lahterdatakse kui mingid erilised specie.

Kuidas tuua kujutava kunstiga ühte vanurit ellu tagasi? Tuleb pesta ta värvist puhtaks, paigutada kaamera ette ja veidi kreemitada ja väänata vormi, näidata piltlikult, kuidas jäädakse ellu, et kompositsioonis oleks kõik paigas. Ühtepidi on jaaniõhtu, teistpidi on hüvastijätt. Sõna ?kompositsioon? on mõeldud siin laiemalt, sest, ütleme nii, et inimestel oli ju ometigi ambitsioon ning mitte ainult esteetilised kaalutlused? See oli ju hoomatav, ent seda õudsem on tulemus.

Kaubamajas ei diskrimineerita kedagi. Kui sul on tööd ja raha, võid ?opata igas osakonnas ja tunda ennast igavesti noorena. Selle näituse kontekstis tundub, et huvitavam on mõte, et kaupsis ei ole veel vanainimesi eraldatud. Kui tarbijarühma.

See, et vanad peavad tegelema vana olemisega ja kunst kunst olemisega, on minu arvates populistlik kuratoriaalne statement. Kuraator esitab siin poliitikule arve. Järgmistel valimistel saab vähemalt keskerakond öelda, et nemad pole oma valijat unustanud ja toetavad edaspidi Kunstihoonet.

 

Leonhard Lapin:

Minu seisukoht aga on selge: kui oleks tahetud vanasid aidata ja nende probleeme tõsiselt tõstatada, oleks tulnud näitusele kutsuda just vanad kunstnikud, et nad oleksid oma maailma ka noortele näidata saanud.

 

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming