Kunstnikust sirgub kodanik

Johannes Saar, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse juhataja

 

Tehkem tulehakatus teadaandega, et jaanuari alul avas pikaleveninud remondi järel uuesti uksed Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus. Oma pettumuseks avastame, et ühtegi leeki me selle lausepilpaga üles ei meelita. Ei lugejate, ei ajakirjanike südameis. “Noh, ja mis siis?” küsib lugeja. “Kus on uudis?” küsib ajakirjanik. Tõsi, mõni valitud kunstnik ehk asib nüüd varmalt hõlmad vöö vahele, sest teada ju on, et mainitud kontoris jagatakse perioodiliselt pappi neile, kes on välismaal taidega silma hakanud.

“Kuid neid on vähe”, jonnib maksumaksja, “kas maksab selleks nelja töötajat aastaringi palgal hoida? Liiati kui veebruaris lööb hulga uhkemad uksed valla Kumu – eesti moodsa kunsti algus ja ots?”

Mnjaa, möönan taasavatud kunstikontori uue juhatajana, huvitav küsimus. Ja alustan vastamist ääri-veeri, laveerimisi, justnagu endalegi asja selgitades.

 

Kunstiekspordi agentuur

 

Meil on põhjanaabritelt palju õppida, ka seda, kuidas pakendada ja turustada oma moodsat kunsti välismaal. Tõsi, pool rehkendust on meil juba tehtud. Erialainimesed teavad juba esimesel kursusel, et Soome disaini eksport on sealpool lahte juba aastakümneid riiklik prioriteet, mille pühadust ei pane tuhande järve maal keegi kahtluse alla. Kapitalismi kosudes on sellest teadmisest asutud meilgi oma Nokiat ehitama. Nimelt koidab ju meiegi valitsuse tasemel täiesti selgelt, et saepuru maksab lauaplaadiks pressituna rohkem vaid siis, kui sellele ka nett nägu pähe teha. Ja ennäe, ka Eesti riiklikud disainiarenduskavad on spetsialistide initsiatiivgruppidest otsustajaini jõudnud ning pudenevad sealt juba institutsionaalsete rakenduste, uute eelarveridade ja riiklike tellimustena alla tagasi. OK.

Mõnevõrra vähem teatakse aga, et üheksakümnendate algusest kehtestati Soomes veel üks riiklik prioriteet, nimelt Soome moodsa kunsti eksport. Uue sinilinnu kinnikrabamiseks kutsuti ellu rida väikseid sihtasutusi ning sünnitati ka üks ammuplaneeritud laps, Kiasma. Relvastatud silmaga vaatleja märkab kohe, mis selles asutuses toimub. Sesoonsete hiigelnäituste poliitikaks on poetada sisseostetud ja küllakutsutud maailmanimede hulka ruutpesiti Soome kohalikke kunstitähti. Ning selgub mis? – ainus, mis viimastel seni puudus, oli hea seltskond. Nüüd, tosin aastat hiljem, defineerivad need ruutpesitsejad juba ise globaalsetel kunstiüritustel teatavat boreaalset elutunnetust. Viimasest on kasvanud mentaliteediturul tõsine trademark ning kuldsed loorberid pole jäänud tulemata. Ka mitte upsakatelt veneetslastelt.

Kui meie siin väikeses Eestis just peame endale Soome eeskujul Nokia ja Sampo soetama, siis praegu on meil selleks küllaldane asutuste infrastruktuur loodud: suured kohalikud kultuurifoorumid ning rida valdkondlikke sihtasutusi reklaamimas neis toimuvat välismaale. Tööjaotus on aga kõikjal üsna sarnane, mõneti meenutab see tootja ja reklaamija oma.

Muidugi võib küsida, kas Kumu ise ei saa oma kauba kuulutamisega hakkama ja kas hulgikaupmees ise turgu tulla ei mõista? Mõistab, mõistab, miks ei mõista, aga siis jääb tal oma töö tegemata. Uus muuseum arhiveerib ja eksponeerib meie kunsti, arendab selle põhjal teadus- ja haridusprogramme ning loomulikult ka näitusetegevust. Kõige selle tulemusena sünnib meil siin Eestis järgmise poolsajandi jooksul sügavam ja tundlikum kultuuriline oid, rahvas saab lihtsalt targemaks ja teadlikumaks sellest, mis teeb matsist härrasmehe. OK.

Mõnevõrra lühema, kuid sellevõrra mobiilsema ja paindlikuma tulevikuprogrammiga töötavad kõikjal kunstihooned, teatavad katsepolügoonid, mis testivad kuraatorite, kriitikute ja nn otsivate kunstnike abiga aina uusi võimalusi kunstikultuurilise suhtluse ärgitamiseks. Kahurilihast, millega see seltskond töötab, osutub vähe ajalookõlvuliseks, paljusid tabab lisaks ka rahva hukkamõist. Kuid, et kohalikud rahvateenrid, maitsekeisrid ning Eesti ajaloo uksehoidjad uhkeks ei läheks, on alati vaja läinud ka teist polügooni, milleks on rahvusvaheline kunstielu. Taga targemaks, elu on näidanud, et kõige sirgem tee oma rahvusliku kunstimuuseumi varade hulka lähebki läbi rajataguste näituste, biennaalide ja triennaalide, mägede ja orgude. Ning sel ohtuderikkal matkateel läheb hädasti vaja šerpadest pakikandjaid ja teejuhte. Ja seda väikest giiditeenust me riigi raha toel eesti kunstnikele osutamegi.

 

Eesti kunstnik – ideaalne ekspordiartikkel?

 

Loomulikult mitte. Pole olemas Eesti kunstnikku ega välismaad, kuhu teda eksportida. On rida loomeinimesi, kes elavad ikka veel Eestis, ning kenake hulk piiritaguseid asutusi, kelle kutsumuseks on tunda huvi teiste kultuuriliste “eluvormide” vastu. Lihtne on neid omavahel kokku viia ja tõhusa vahendajana kannuseid teenida. Kunstituru tuulte nuusutamiseks pole isegi nina vaja. Asi on ka milleski muus.

Kunstikeskuse uue juhatajana on mul ürgmodernistlik ambitsioon lappida kohapeal leiduvatest juppidest kokku oma ideaalkunstnik, personaalne Jeesus ja Frankenstein, kelle armu ja hirmu ihkab kogu see globaalne kunstiilm. Tunnistan rõõmsalt, et nii elavatelt kui surnud Eesti kunstnikelt saab selleks tarbeks väga häid varuosi. Kuid nagu karta oligi, ei anna keegi ainuisikuliselt mõõtu välja, nii et tuleb hakata kuuri all juppidest putitama. Kuuri uksed, nagu öeldud, on jaanuari algusest uuesti valla, kuid nüüd keevitatakse siin sädemevihus kokku viimase peal sportmudelit.

Annan endale aru, et oma visiooni pealesurumine on kahe teraga mõõk, mis lisaks minule võib hauda viia ka need, kellele ma head tahan, kuid ikkagi… proovima peab.

Ma usun, et ideaalne kunstnik ei mõtle kuigi sageli sellele, et ta on kunstnik. Ammugi ei arva ta, et “kõik on kunst” ja et “igaüks on kunstnik”. See läbinätsutatud folkloorne pära Warholi, Beuysi ja Fluxuse-meeste ammustest võitlustest kõrgmodernismi ülbete taadikestega pole talle rohkemat kui mõnede purusemiootikute raudne veendumus, et “kõik on tekst”. Seda sorti reduktsionism ja pika puuga lajatamine aina ühte väravasse on talle vaimuvaesuse sümptomiks, mis Eestis diagnoosib siinsete kunstnike üldlevinud absoluutset suutmatust näha nn Teist ja suhelda nendega, kes kunsti ei mõika. Roland Barthes’i jaoks oleks see enesekindel kanapimedus kindlasti väikekodanluse pahupidi keeratud vorm, mis sama agressiivselt ja üheülbaliselt kaitseb oma isiklikku panoraamset arusaama normaalsusest ja tervest mõistusest. Soovimata siin kaugemale minna, kinnitan, et leidub häid võimalusi tõestada, et suur osa Eesti kunstnikest ja väikekodanlusest kuuluvad kokku nagu särk ja perse.

 

Väikekodanlasest kodanikuks

 

Rebimaks meie loojaid välja oma utoopiliselt homogeensest kunstigalaktikast, kutsun ma neid omandama ruttu ühiskondlikku teadvust, mille vundamendiks on hoopis nn heterotoopia. Heterotoopilises maailmas ei ole kõik kunst ja ammugi pole kõik kunstnikud. Kunstil on piirid ning piiride taga paiknevad teised võimudiskursused nagu näiteks kriminaalõigus, meditsiin, juura, psühhiaatria, äri. Selge on ka see, et need sümboolsed võimuareaalid kattuvad tihti osaliselt. Ütleme, et sotsiaalse ruumi segmendid langevad osalt vaheliti üksteise peale nagu suured sügisesed puulehed. Teame ka, et anarhistlikum osa kaasaja kunstist armastab platseeruda just sellesse kattuvasse  topelttsooni, kus iga tegu on vastukäivate interpretatsioonide hämaruses võimalik tõlgendada näiteks nii kriminaalkuriteona kui ka kunstiprojektina, ilukirurgilise sekkumise ja taas – üllatus, üllatus – kunstiprojektina. Enesetapp võib saada kunstiteose mõõtmed ning ka kunstina alanud aktsioon lõppeda näiteks agressiivse sekkumisega kellegi eraellu, nagu ma omal nahal olen kogenud.

Mugavaks teeb sellise topeltmängu (tegelikult on kihistusi muidugi rohkem) see, et mundrimeeste, juristide, hulluarstide ja jahipüssiga talumeeste ilmudes on alati võimalik öelda: “Tšurr, ma tegin kunsti.” Hiljutine näide kunstnike maalitud ülekäigurajast kaubamaja ja akadeemia vahel on siin täiesti üldistamiskõlbulik. Kohe, kui läks reaalseks sotsiaalseks suhtluseks, põgeneti tagasi oma sümboolsele koduväljakule, kunstiakadeemia õppejõudude kaitsva tiiva alla, kus jagatakse vanemlikku kiitust kõigile, kes kedagi jalast on hammustanud. “Oh neid meie noori andekaid kunstitudengeid, nad on nii ulakust täis!” öeldakse selles majas hellitavalt ja pannakse infantidele nn sotsiaalse sekkumise eest medal kaela.

Minu põhimõtteline arvamus on, et pärast medalitseremooniat peaks avama ka selliste aktsioonide teise tähenduskihi ning alustama medalistide suhtes väärteomenetlust näiteks liiklusohtliku olukorra sihipärase tekitamise eest. Vastasel juhul jäämegi taluma lõppematut lalinat sellest, et kõik on kunst ja igaüks on kunstnik. Ka tuleb oma tegude võimalikud tagajärjed radikaalselt lõpuni mõelda. Tuleb endalt küsida, kas on mõtet kunstnike maalitud ülekäigurajal auto alla jäänud Alutaguse metsavahile tema surmahetkel selgitada, et kõik on kunst… Ja et kunst nõuab ohvreid… Ja et ars longa, vita brevis… Vist mitte, järelehüüet sellest kah kokku ei keeruta.

Eesti kaasaegne kunst vajab uut repertuaari. Kunstnikud peavad omandama ühiskondliku teadvuse, kas või mõned moraalsed standardid ning ka kodanikupositsiooni, mis aitab langetada praktilisi eetilisi valikuid. Tuleb omandada orienteerumisvõime sotsiaalses ruumis, võime tajuda ühiskondlikku ja poliitilist maastikku ning tahe muuta seda fundamentaalselt. Siin jääb värvist väheks, vaja on lihtlabast ühiskonnaõpetuse tundi. Muidu jäämegi oma rinnal soojendama ordenitega ehitud anarhistlikku süüdimatust, mis naudib täiel rinnal kapitalismi hüvesid ja sülitab sotsiaalse vastutuse peale. Ei saa üht ilma teiseta – kui kõnnid asfaldil, siis tee midagi selleks, et sellel ei laiuks muda ja veri.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht