Kunsti päästmise protsent

Kaarel Tarand

Juba peaaegu kaks aastat elab Eestis oma elu „protsendipõhimõtte rakendamise üldkontseptsioon”. Tänavu kevadeks selgus kultuuri- ja rahandusministeeriumi mõttevahetuse tulemusena, et mängureeglistiku avaliku võimu kunstitellimusteks saab kõige paremini kirja panna riigihangete seadusesse. Möödunud reedel teatas kultuuriministeerium, et on saatnud eelnõu ministeeriumide-vahelisele esimesele kooskõlastusringile. Asi liigub ja ehk saab 2007. aastal antud valitsemislubadus tõepoolest täidetud.

Et eelnõu tekst on üsna lühike, trükib Sirp selle ka kõigile  lugemiseks ära. Tõsi, ilma eelnõust viis korda pikema seletuskirjata (on leitav e-õiguse andmebaasist), mis küll osaliselt avab eelnõu enda lugejale üsna ähmaseks jäävat teksti, kuid ei selgita kaugeltki kõiki tagamaid. Seda oleks tasunud teha. Tegu on siiski kaaluka valimislubadusega ning kunstnike hulgas kaua oodatud eelnõuga, mis saab kõrgendatud tähelepanu osaliseks, eriti seetõttu, et õiguslikult õnneks vähe reguleeritud kultuurielu korrastamiseks tuleb uusi eelnõusid kultuuriministeeriumist haruharva.       

Barjääripurustajad

Seadusemuudatuse eesmärk peaks praeguseks olema üldteada. Kujutav kunst on teiste loometegevuste hulgas jäänud rahaliselt pisut vaesema lapse ossa, sest ei ole Eestis tekkinud ega tekigi korralikku ja rahaküllast kunstiturgu, pole ka suuri ja oma riikliku eelarvereaga avalikke kunsti-institutsioone. Kunstimuuseumid – seda küll, kuid nende ostuvõime on üsna napp. 

Ja järgmisel nädalal juubeldav Tallinna Kunstihoonegi ei suuda püsikulude kõrvalt kunstioste teha. Avaliku ruumi korrastamine kunstiteoste abil on õnnestunud mõnes Eesti linnas hästi, pealinnas aga mitte. Kogu tegevus näib juhuslik. Eelnõu seletuskirja autorid toovad lisaeesmärkidena välja veel järgmised: kaasaegse kunsti ja publiku vahelise barjääri ületamine, kunsti ja kunstnike renomee tõus, üldine kunsti- ja arhitektuurihariduse edendamine, keskkonna- ja ruumikunstidele, s.t vabadele kunstidele olulise arenguvõimaluse pakkumine. Peale esimesena nimetatu võib kõigega nõus olla. Väide  barjääri olemasolust kunstnike/kunsti ja publiku vahel ning vajadusest see ületada aga nõuaks pisut selgitamist. Kultuuriministeeriumi tellimusel 2006. aastal tehtud kultuuritarbimise uuringu järgi külastab igal aastal kunstisündmusi 37% ja teatrit 53% elanikest, raamatuid ostab 52% elanikest. Erinevus kunstisündmuste külastamise kahjuks on küll 1,4 korda, kuid see ei tohiks veel anda põhjust mingist barjäärist rääkimiseks. Samas oleks ka veider eeldada, et kõige uuenduslikum, radikaalsem kunstis võiks pälvida kohe hulkade palava armastuse. Oletan, et barjääri olemasolu on tuletatud võrgumaailma  kommentaatorite toodangu alusel, jättes tähele panemata, et võrguavarustes suudab teema näiliselt enamuse hoiakuks laiutada käputäis anonüümseid hälvikuid, kelle ettekujutuses kaasaegse kunsti sünonüüm on läbipaistvas õõnesvormis serveeritav laguprodukt. Riigiasutuse kurss ei tohiks olla iseenesele takistuste väljamõtlemine selleks, et neid kangelaslikult ületada.   

Uus või vana?

Eelnõu sisus vajavad enim avamist kaalutlused, miks on otsustatud piirata kunstiteoste hankimist ainult spetsiaalselt konkreetse ehitusobjekti jaoks tellitud uudisloominguga. Samuti ideekonkursi žürii moodustamise põhimõtted, kuna senine žüriide moodustamise praktika, kõige silmatorkavamalt Vabaduse väljaku võidusamba ning Tallinna linna ihaldatud Tauno Kangro Kalevipoja puhul, on kunstiüldsuse meelest kõlbmatu.  Eelnõu seletuskirja järgi reguleerivad just erilise uudisteose tellimist, välistades aga valmisloomingu ostu uue paragrahvi lõiked 3 ja 6. Juriidiline sõnavara, mille kohaselt tellib hankija „kunstiteose loomise teenust”, mitte teost ennast, võib tunduda pisut maitsetu või ebapüha, kuid ilmselt siis riigihangete seaduse raames teisiti kirjutada polnud võimalik. Eelnõu koostajate soov on eelistada elus ja tegutsevaid kunstnikke, mitte tasustada tagantjärele juba tehtu eest, vaid stimuleerida uut looma. Arusaadav. Kujutlegem aga nüüd haridusasutust, mille hankija (linn või  vald) peaks vajalikuks hariduslikel eesmärkidel esitada uutes või renoveeritud ruumides ajas võimalikult ulatuslikku läbilõiget eesti kunstist, näidata tema arenguloo olulisi momente.

See on praeguse eelnõu raames võimatu. Kui tahta avalikku hoonesse paigutada ka varasemat kunsti, mis ei ole loodud spetsiaalselt ehitusprojekti raames ja just selle hoone jaoks, siis tuleb raha võtta kuskilt mujalt. Aga vaevalt et hankijal seda oma valijatele alati lihtne ära põhjendada on. 100 miljonit krooni maksva koolimaja puhul oleks kunstiostuks protsendiseaduse järgi üks miljon, näiteks erakogudest eesti klassikute ostmiseks tuleks välja panna teine ja kolmas. Jah, juba lahkunud klassikute teoste ostmine tähendaks võib-olla tõesti avaliku raha ebaotstarbekat suunamist kunstikaupmeeste kätte, kuid elusate, ent võib-olla loominguliselt mitte enam üliaktiivsete meistrite toetamisel ostudega võiks mõte sees olla.

Teine võimalikult pisut hõõrumist tekitav stsenaarium käivitub, kui hanke mahult (vähemasti 750 000 eurot ehk ligi 12 miljonit krooni käibemaksuta) „protsendiseaduse” alla kuuluv ehitusobjekt juhtub olema kaitsealune mälestis. Sellistel juhtudel muutub ideekonkursi žürii töö mõttetuks, kui sellele  muinsuskaitse pärast käe ette paneb ja sunnib peale n-ö ajastutruud lahendust. Samas võib ette kujutada ka vastupidist – et 1960. aastate arhitektuurinäidet soovib hankija/omanik restaureerida võimalikult algkujulisena, selle perioodi kunsti ta aga hanke raames sinna soetada ei saa, vaid peab tellima uut kunstiteenust, mille loojate loomingulist vabadust piirab nõue „teha nii, nagu toona tehti”.       

Kuidas piiskop, nõnda rist

Põhiküsimus kõigi võistluste puhul seisneb selles, kes ja kuidas moodustab žürii. Arvestades küsimuse kaalu, on see eelnõus ebapiisavalt fikseeritud, jättes liialt lahtisi otsi ja tõlgendusvõimalusi. Nagu lähiajaloost teame, ei tule sellisest ebaselgusest kunstiküsimustes muud kui pahandust. Neljanda lõike järgi soovivad eelnõu koostajad, et vähemalt  2/3 ideekonkursi žürii liikmetest kuuluksid loomeliitude liikmeskonda. Selle seaduses fikseerimise põhivooruseks tuleb lugeda, et vähemasti ei pea kunstisõbrad tulevikus kannatama omavalitsustegelaste vähe haritud või keskpärase kunstimaitse täieliku terrori all. Seletuskirja järgi kvalifitseeruvad loomeliitudest arhitektide, kunstnike, disainerite ja sisearhitektide liit. Loogiline on eeldada, et ükski neljast ei jäta võimalust kasutamata, ei loobu oma tsunfti huvide eest seismisest. Oma kolmandiku piires nimetavad žüriisse liikmed küllap ka hankijad.

Vastupidine  oleks ju ka eriti veider – tellija ei tunne huvigi, mis kunst talle majja kipub. Miski eelnõus ei välista aga, et tellija esindajaks laseksid end nimetada minister X ja vallavanem Y, niiviisi hankeprotsessi ebatervelt politiseerides. Kui juba tahta ekspertotsust, siis tuleb see usaldada täielikult ekspertide kätte. Kui tahta rahva maitsele vastavat, tuleb eelistada valitud esindajaid. Avaliku võimu esindajad riigi- või omavalitsusasutustes, avalik-õiguslikes asutustes ja riigi asutatud sihtasutustes (nende hangetele protsendiseadust kohaldatakse) ei ole tellitavate hoonete omanikud, vaid ainult ajutised  kasutajad, kelle maitse ei tohiks määrata ajas kestva saatust. Ja mõistlik oleks mitte ülearu loota poliitikute-ametnike suuremeelsusele, vaid välistada nende osalemine kunstiotsustes seadusega. Milleks üldse ekspertide poole pöörduda, kui neid ei usaldata. Ja veel üks nüanss, mis eelnõu tekstis ei avane, seletuskirjas aga küll. Tsiteerin: „Protsendipõhimõtte kontseptsioonist lähtudes võib eeldada, et ideekonkursi žürii koosseisu kuuluvad teiste seas ka hoone või spordirajatise arhitekt ja sisekujundaja”. Jällegi hüpoteetilises olukorras, kus hankija otsustab  moodustada kuueliikmelise žürii, kus neli liiget on loomeliitudest, jääb erapooletutele ekspertidele ainult kaks kohta.

Sisuliselt saab määravaks arhitekti ja sisekujundaja kunstimaitse. Nende liigse mõju pärssimiseks oleks samuti mõistlik, kui kunstis asjatundmatuid hankija esindajaid žüriis poleks ning asjaga otse seotud arhitektid-sisekujundajad oleksid aus vähemus otsustuskogust. Kodanikuühiskonnas delegeeritakse iga otsustamine võimalikult madalale, asjaosalistele lähemale. Eksperte aga koolitatakse avaliku hüvena selleks, et nende teadmisi pärast kasutada. Nii tasub teha ka avaliku raha eest kunsti tellides.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming