Kunst lugeda, kunst loetut mõista

Toomas Schvak

Tekstide mõistmine, nende analüüs ja süntees on teatud mõttes „kunst”, mille edukaks viljelemiseks on vaja nii omandatud oskusi kui ka loomupärast võimekust. Lugemise kunst. Toimetanud Piret Lotman. Eesti Rahvusraamatukogu toimetised. Rahvusraamatukogu, 2012. 313 lk. Eesti Rahvusraamatukogu toimetiste seeria on 1990. aastast peale toonud eestikeelse lugejani mitmeid sisukaid uurimusi ja ülevaateartikleid Eesti raamatukogundusest ja raamatuteadusest. 2008. aastal jaotati toimetised ametlikult kahte alamseeriasse, kus A-seerias „Raamat ja aeg” vaadeldakse raamatukogunduse ja raamatuteaduse ajaloo küsimusi, B-seerias „Informatsioon ja ühiskond” käsitletakse aga infoteaduse ja raamatukogunduse aktuaalseid probleeme. See jaotus peegeldab tänapäeva raamatukogude väljakutseid, kus mineviku kultuuripärandi säilitamise, uurimise ja kättesaadavaks tegemise kõrval hoitakse pidevalt kätt tulevikku suunatud tehnoloogilise arengu pulsil, et teenindada tänast ja homset raamatukogukasutajat viisil, mis vastab tema ootustele ja infovajadusele. Seda, kas suurte kärpimiskääride haardesse sattunud rahvusraamatukogu jaksab kahte toimetiste seeriat piisava sageduse ja kõrge kvaliteediga välja anda, näitab aeg. Loodetavasti suudetakse head ideed elus hoida, seda enam, et meie teadusraamatukogud ja raamatukogundusharidust pakkuvad kõrgkoolid on siiani raamatukogunduslikku teaduskirjandust publitseerinud üsna tagasihoidlikult.

Seerias „Raamat ja aeg” on praeguseks ilmunud kaks Piret Lotmani koostatud kogumikku. Hea on näha, et rahvusraamatukogu jätkab järjepidevuse lainel, sest ka mitmed varasemad toimetiste sarjas trükivalgust näinud ajalookogumikud on valminud just Lotmani käe all. 2008. aastal ilmunud „Ajalookirjutaja aega” ma siinkohal pikemalt ei puudutaks, sest seda on varem selle ajalehe veergudel põhjalikult arvustanud Linda Kaljundi.1 Küll peab märkima, et nii „Ajalookirjutaja aja” kui ka eelmise aasta lõpul ilmunud „Lugemise kunsti” fookus on eelkõige XVI-XVII sajandi raamatul ja raamatukogul. See on mõistetav nii subjektiivselt kui ka objektiivselt. Subjektiivses plaanis mängib rolli koostaja viimaste aastate tugev huvi XVII sajandi kirjakultuuri, poliitika ja religiooni seoste vastu, mis tipnes paari aasta eest edukalt kaitstud doktoriväitekirjaga pastor Heinrich Stahli tegevusest ja loomingust. Ent subjektiivse huvi taga on täiesti objektiivsed põhjused varasematel kümnenditel mõneti vaeslapse osas olnud ajastu tähtsustamiseks. Reformatsioon koos trükikunsti laialdase levikuga oli andnud tõuke eesti kirjakeele kiirele arengule ja just XVII sajand kujunes perioodiks, mil võib rääkida fikseeritud eesti kirjakeele sünnist. See oli ka viljakas kroonikate ja reisikirjade ajastu, millega seostuvad sellised nimed nagu Thomas Hiärne, Christian Kelch ja Adam Olearius. Just siis pandi alus korralikule luterlikule katekismuseõpetusele ja loodi eestikeelne rahvakool. Nagu on nentinud mõne aja eest teoloog Marju Lepajõe, on XVII sajandi uurimine Eestis viimastel aastatel õitsele puhkenud ja saavutanud meie ajalooteaduses lõpuks koha, mis talle sisulise kandvuse alusel õigusega kuulub.2

Kogumikus „Lugemise kunst” püütakse eesti kirjakultuuri kujunemise võtmeajastu kontekstis analüüsida lugemise eri vorme ja tähendusi, vaadata, mida ja kuidas loeti ning mismoodi lugemisoskus omandati. Tervikpildi kujundamiseks ja interdistsiplinaarse mõõtme andmiseks on kogumiku autorite hulka kaasatud aja- (Tiina Kala, Aivar Põldvee, Juhan Kreem, Triin Parts, Kari Tarkiainen) ja raamatuloolaste (Tiiu Reimo) kõrval keele- (Kai Tafenau, Kristi Viiding), kunsti- (Krista Kodres) ja usuteadlasi (Meelis Friedenthal).

Lugemise kunst kui kontseptsioon ei ole oma aktuaalsust tänagi kaotanud. Ühelt poolt oleme koos harjumuse ja suutlikkusega lugeda süvenenult pikki ja mõttetihedaid tekste kaotamas arusaama lugemisest kui loomingulisest protsessist. Elektrooniline inforuum soodustab varasemast fragmentaarsemat lugemist. Hea ja tulemusliku lugemise aluseks olev oskus keskenduda ja süveneda teksti on taandumas vajaduse ees teha tööd killustatud teabega ja jagada ennast üheaegselt arvukate ülesannete vahel. Lugemises nähakse järjest enam viisi hankida praktilist teavet, mitte vahendit oma sisemaailma rikastamiseks ja stimuleerimiseks. Näib, et meie kaasaja lugemiskogemus on varasemast vaesem ja piiratum. Teiselt poolt on klassikalise lugemisharjumuse säilitanud või omandanud inimesed muutumas omalaadseks eliidiks, kes valdavad juurdepääsu teiste jaoks kättesaamatutele teadmistele ja naudingutele. Me kõik õpime tänu haridusele lugema, kuid vähese huvi ja praktika tõttu jääb see oskus tihti mehaaniliseks ega muutu funktsionaalseks. Nii on lugedes erineva pikkuse ja raskusastmega tekstide mõistmine, nende analüüs ja süntees endiselt (või taas) teatud mõttes „kunst”, mille edukaks viljelemiseks on vaja nii omandatud oskusi kui ka loomupärast võimekust. Küsimus, kuidas lugeda, ühendab meid oma sajanditetaguste esivanematega rohkem, kui esmapilgul aimame.

Nii tänapäeval kui ka minevikus on lugemisoskuse omandamise teekonna alguses olnud raamat, mida tunneme aabitsa nime all. Kuigi esimestest eestikeelsetest aabitsatest on teateid XVI sajandi teisest poolest, seostub kvalitatiivne murrang eesti aabitsa ajaloos Bengt Gottfried Forseliuse 1680. aastatel koostatud õpikutega. Millised tänapäevani säilinud esimesest viiest eestikeelsest aabitsast on seotud otseselt tema autorsuse ja õpetamismeetoditega, on olnud eesti raamatu- ja haridusloo üks suuri vaidlusküsimusi. Mõned uurijad on sellele teemale lähenenud nii kirglikult, et pole peljanud oma seisukohtade tõestamiseks isegi tegelikkusega manipuleerida, kuid küsimus, kuidas Forselius eesti talulapsed ikkagi kiirelt ja edukalt lugema õpetas, on jäänud vastuseta. Koos aabitsate uue tervikliku analüüsiga pakub vaatlusalune kogumik põhjaliku ülevaate Forseliuse meetodist, mille põhimõtted langevad kokku XVI sajandil sakslase Valentin Ickelsameri välja töötatud häälikumeetodiga ja 1660. aastal Prantsusmaal ilmunud Port-Royali grammatikas antud soovitustega, täites sel viisil ühe valge laigu eestlaste lugemiskunsti ajaloos ning sidudes siinse õpetusmeetodi Euroopa oma aja parimate ja uuenduslikemate traditsioonidega.

Tähtede tundmise ja neist sõnade moodustamise oskuse järel saab oluliseks küsimus, kuidas neid sõnu mõista ja mil määral peegeldab üks või teine sõna tegelikkust. Tähendusnüansid olid päevakorral eriti XVII sajandi lõpul, mil toimusid palavad vaidlused põhjaeesti ja lõunaeesti kirjakeele kasutamise üle, seda eelkõige vaimuliku sisuga teostes, alustades pühakirjast endast ning lõpetades lauluraamatute ja usulise hariduse aluseks olevate katekismustega. Kui mängu tuleb Jumala sõna võimalikult täpne ja autentne edasiandmine, võib keeledebatt omandada usutüli piirjooned. Seda, et oma keele ja oma tõe kehtestamise nimel ei kohkutud tagasi ka oponentide sihiliku laimamise ees, omistades nende keele-eelistustele blasfeemilisi motiive, tõestab 1688. aastal puhkenud tüli Liivimaa kindralsuperintendendi Johann Fischeri ja Keila pastori Anton Heidrichi vahel. Kriitika tabas eelkõige Heidrichi katekismust, aga ka 1673. aastal ilmunud lauluraamatut, mille toimetajaks Heidrichit ekslikult peeti, kandudes tekstidelt edasi ka nende eest vastutavale isikule.

Omaette oskuse lugemisel moodustab suutlikkus mõista kirja panemata või visandlikult esitatud mõtteid. Eriti trükikunstieelsel ajastul tähendas see, et praktilistes tekstides talletati nende aluseks olevad autoriteetide mõtted sageli kas lühenditena või jäeti need tekstist üldse välja, sest nende tundmist peeti elementaarseks. Põhiline polnud perfektne ja ladus lugemisoskus, vaid konteksti tundmine ja oskus moodustada tervikpilti. Kogumikus on seda illustreeritud Tallinna linnaarhiivis leiduva hiliskeskaegse käsikirjalise missakorraldusjuhise näitel. Sama näide võimaldab lisaks näha, kuidas „loeb” käsikirja ajaloolane; kuidas temaga kõnelevad kasutatud kirjaviis, käekiri, tint, köide ja muud vormilised elemendid. Nii omandab lugemine märksa laiema tähenduse kui lihtsalt teksti mõistmine. Kui sellele lisada keskajal ja varauusajal laialt levinud viis edastada napi lugemisoskusega lihtrahvale religioosseid tõdesid piltide abil, olgu siis kirikutes leiduvate pühapiltide või rohkelt illustreeritud pildikatekismuste kaudu, saame juurde veel ühe, suuresti mittetekstilise lugemise viisi. Kuigi me „loeme” pilte ka tänapäeval, on see meile pigem sekundaarne informatsiooni hankimise või esteetilise nautlemise viis, mitte enam sama primaarne ja praktiline tegevus kui meie kaugete esivanemate jaoks.

Teada saanud, kuidas lugemise kunst omandati ja kuidas seda praktiseeriti, tekib küsimus, millist kirjandust lisaks piiblile ja usuõpetuslikele materjalidele XVI-XVII sajandil Eesti- ja Liivimaal loeti. Sellele küsimusele aitavad vastust leida tänaseni säilinud raamatuloendid, mis moodustavad sageli osa inimeste pärandinimekirjadest või on seotud annetustega mõnele institutsioonile. Siin tuleb aga arvestada seda, et selliseid loendeid on säilinud meie ajani küllaltki lünklikult ja neid kõiki pole kaugeltki jõutud läbi uurida, seetõttu on ka raske hinnata, kui tüüpiline või ebatüüpiline on mõne vaimuliku või linnakodaniku raamatukogu oma ajastu laiemas kontekstis. Eriti vähe on andmeid maaelanikkonna lugemisvara kohta, mistõttu põhjalik ülevaade pastor Martin Zareniuse isiklikust raamatukogust vajaks hädasti enda kõrvale täiendavat võrdlusmaterjali pakkuvaid üksikjuhtumite uuringuid. Varauusaegse lugemisvara väljaselgitamisel on abiks ka haritlaste tunnuslaused ja motod. Kuna neid moodustati enamasti autoritele tuntud kirjanduslike tekstide põhjal, annavad need aimu omal ajal laialdaselt loetud ja autoriteetseks peetud teostest.

„Lugemise kunst” annab kultuuriloo-huvilisele ülevaate kõigist neist teemadest ja enamastki, pakkudes nii täiesti uusi ajaloolisi avastusi kui ka varasemate avastuste uusi tõlgendusi. Tegemist on väärika interdistsiplinaarse kogumikuga, mis täidab lünki Eesti raamatu, raamatukogunduse ja kunsti ajaloos. Kahju on vaid sellest, et nii tuumakas teos on ilmunud hapras pehmekaanelises köites, kuid see on kujunenud viimastel kümnenditel toimetiste puhul tavaliseks nii meil kui ka välismaal.

1 Kaljundi, Linda, XVII sajandi tagasitulek. – Sirp 6. II 2009, nr 5 (3238).
2 Lepajõe, Marju, Antiikkultuuri ja kristlust ei pea vastandama. Interv Jaan Lahe. – Sirp 30. III 2012, nr 13 (3387).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming