Kunst, ketserlus või huligaansus?

Madis Kolk

Lev Tolstoi, Milles seisneb minu usk?. Tõlkinud Rainis Toomemaa. 2011. 276 lk. Lev Tolstoi traktaadi „Milles seisneb minu usk?” ilmumine eesti keeles on rõõmustav sündmus, sest, vaatamata üldisele teadmisele tolstoiluse kui sellise olemasolust ning faktist kirjandusklassiku ekskommunikeerimise kohta, pole meil tema religioossete vaadete sisust kuigi palju analüüsivaid käsitlusi ilmunud, olgugi need tema puhul sedavõrd olulised, et nende areng periodiseerib ka ta ilukirjandusliku loomingu. Põgusalt tulid need teemad taas päevakorda kaks aastat tagasi, mil Venemaal tähistati Tolstoi sajandat surma-aastapäeva ning meediasse jõudis ka dialoog Venemaa endise peaministri ja Vene Raamatuliidu presidendi Sergei Stepašini ning Moskva patriarhaadi kultuurikomisjoni sekretäri arhimandriit Tihhoni vahel Tolstoi postuumselt kiriku rüppe ennistamise võimalikkuse teemal. Kuid ega seegi teema meil kuigipalju sisulist kajastust leidnud. Omamoodi ilmekas kirikuteemaliste debattide olemuse iseloomustaja Eesti ühiskonnas on seegi, et arvamust ei unustata küsida ka Anu Saagimilt. Võib vist öelda, et selle valdkonna justkui mõnetist pseudoproblemaatilisust või kõnevõimetust eestlase jaoks saab pidada ühtaegu plussiks ja miinuseks: plusspoolel seesama kompleksivabadus, miinuspoolel ühe olulise infokihi üheplaaniline hindamine. Küllap osalt seetõttu suubus ka (Eestis huvitaval kombel tuure kogunud) Pussy Rioti skandaal võrdlemisi kindlapiirilistesse hinnanguleeridesse, kus valdav enamik debateerijaist vaatles küsimust inimõiguste vaatepunktist, sellele vastandujate põhituumik püüdis tüdrukute tegu taunida n-ö moraali aspektist, kuid teoloogilised tagamaad (jätkem praegu kõrvale arutlus selle üle, kui suurt rolli just need riiklikes otsustes mängisid) jäid tagaplaanile.

Uudiseid jälgiv eestlane ei vaja ilmselt aabitsatõdede selgitusi inimõiguste koha pealt Venemaal. Kuigi, tõele au andes, ega Tolstoil nendega suurt probleeme olnudki, tema sümboolne kapital on üles kaalunud ta komplitseeritud suhted nii kiriku kui riigiga, nii et mingeid repressioone pole sellest tulenevalt järgnenud. Tegelikult võiks ju ka küsida, kas need, kes tagantjärele tõstatavad teema kiriku „andestamisvõimaluse” kohta Tolstoile, hoopis kirjaniku tahte vastaselt ei talita. Õigeusu kirikusse kuulumine pole ju otseselt inimõigus ning patriarhaadi põhjendustes, et osaduse katkestamise oli Tolstoi sisuliselt ise ära otsustanud, kirik andis vaid asjale ametliku käigu, on tubli annus tõtt.

Mõistmaks paremini konfliktsituatsioone, kus osalevad kirik, riik ja kunstnik, vääriks see teema siiski avaramat lahtirääkimist ning kõnealune põhjalike tõlkija kommentaaridega väljaanne, kus lisaks põhitekstile on publitseeritud ka sinodi otsus Tolstoi tegevuse kohta, Tolstoi vastus sellele, samuti tema pöördumine noorsoo poole („Uskuge seda igavest, mõistuslikku ja head alget, mis teis elab”), Tolstoi õpilase ja sõbra, kirjastaja Ivan Gorbunov-Posadovi ettekanne kirjaniku 100. sünniaastapäeval, näidend „Peetrus Hlebnik” ja mõistujutt „Põrgu lagunemine ja tema taastärkamine”, vajaks ja võimaldaks seda tausta küll. Kas või tasakaalustamaks agnostilise eestlase tüüpilist õlakehitust: „XXI sajandil…”, kui mõni selline teema esile kerkib.

Aga aeg-ajalt ikka kerkib, kuigi õigeusu kirik ei kipu kunsti küsimustes just tihti kaasa rääkima. Lääne traditsioonis on Kiriku ja kirjanduse vaheliste suhete reguleerimisel vähemalt mingi sõnastatud traditsioon – „Index librorum prohibitorum” ehk „Keelatud raamatute nimekiri”–, mida küll peaaegu pool sajandit enam ei täiendata, kuid mille kauge kajana võib ehk tõlgendada kas või arutelusid näiteks „Da Vinci koodi” teemadel. See muidugi ei kahanda ega alaväärista kuidagi katoliku kiriku suurt panust kunsti arengusse, küllap osalt sellega ongi põhjendatud soov kaasa rääkida. Teoloogilises plaanis antud vabadusi tasakaalustab tihedam seotus ühiskondlikul tasandil. Idakiriku traditsioonis on ilmalik kunstiloome ja kirik olnud läbi ajaloo teoloogiliselt rohkem lahus. Varem muidugi palju hinnangulisemalt ja kehtestavamalt, tänapäeva maailmas väljendub see lahutatus aga ehk suuremagi vabadusena: naljaga pooleks võiks öelda, et õigeusklik ise teab, millega riskib, peaasi et ei unustaks apostel Pauluse sõnu „kõigest ei ole kasu” (1Kr 6:12 ja 1Kr 10:23).

Siiski on ka õigeusumaailmas aeg-ajalt debatte ühe või teise kunstiteose üle. Hiljutisematest tasub ehk meenutada 2004. aastal kreeka kiriku tollase peapiiskopi Kristodulose arvamusavaldust Mel Gibsoni „Kristuse kannatuse” teemadel, kuid üks kuulsamaid on vahest Nikos Kazantzakise juhtum, kelle „Viimne kiusatus” kanti 1954. aastal nii katoliku kiriku indeksisse, kui mõisteti hukka ka kreeka õigeusu kiriku poolt, kusjuures ka tema puhul tõusis teemaks ekskommunitseerimine. Peagi pääses Kazantzakis siiski mõlemast mustast nimekirjast, rääkimata sellest, et ka Konstantinoopoli tollane patriarh Athenagoras tunnustas tema teoseid. Olgu etteruttavalt lisatud, et praegune patriarh Bartholomeos on ka Tolstoi kohta häid sõnu lausunud.

Hinnangu aluste komplitseerituse tõttu tahakski küsida: kuhu liigitub siis Tolstoi juhtum? Kas tänases mõistes võib teda pidada Pussy Rioti kombel huligaaniks, kes kasutas oma ühiskondliku protesti platvormina n-ö altariesist, pälvides sellega mitte ainult kiriku vaid ka reausklike nördimuse, või pigem Kazantzakise moodi loojaks, kes teoloogilises mõttes tõsiusklikuna põhjustas kunstilise kujundi tasandil hetkeks tormi, kuid olukorra rahunedes vääris rehabiliteerimist?

Raamat annab võimaluse lugejal endal otsustada. Siiski on näha, et teos pretendeerib enamale. See ei ole pelgalt objektiivne ja neutraalne tõlge, vaid on varustatud tõlkija Rainis Toomemaa eessõna ning väga mahukate kommentaaridega. Kusjuures need kommentaarid mitte lihtsalt ei ava tausta, vaid ka interpreteerivad aktiivselt, andes küllalt palju informatsiooni ka tõlkija enda huvide ja vaimsete suundumuste kohta. Tuleb tunnustada nii tõlkija kogu ettevõtmist kui ka tema süüvimissoovi märksõnade-tagusesse maailma. Kommentaarium mitte lihtsalt ei ava ühe või teise tekstiosa tausta, vaid suunab ja asetab need konkreetsesse raami. Nende kaudu mõtestab tõlkija Tolstoi pärandit talle sobivas traditsioonis.

Kuna tegemist on tõlkija teadliku valikuga, tema loominguga, siis ei tahaks hakata seda lihtsalt vaidlustama, sest selge on see, et alati saab ju ka kuidagi teisiti. Siiski tekib lugedes küsimus, et kui juba nii põhjalik töö on ette võetud, kas siis ei võiks kommentaariumis kajastuda kas või natuke ka ortodoksi tausta, pinnast, millelt Tolstoi religioosne teadvus siiski võrsus ning mille kaudu saabki ju mõtestada tema kirikliku konflikti olemust. Parimatel juhtudel on kommentaarid informatiivsed, kuid aeg-ajalt torkab silma just see teoloogilise konteksti vähesus. Me näeme tsiteeritavatena küll Ramakrishnat, Krishnamurtit, Osho, Masingut, Tennmanni, Kaplinskit, Huxleyt, Zweigi ja koguni Guglielmo Ferrerot, aga mitte näiteks isegi Sergei Bulgakovit, kelle vaimulikuks ja teoloogiks kujunemisel oli just Tolstoil suur roll, rääkimata paljudest teistest, kes Tolstoi tollast teoloogilist erimeelsust ka tänases kontekstis avanud. Tõlkija on väga põhjalikult Tolstoi maailma sisse elanud ja tuhninud isegi faktides, mis ei näi olevat kõige olulisemad, ning tulemuseks on huvitav ja inspireeriv, kuid sellegipoolest justkui pooliku taustaga lugemismaterjal. Nagu juba öeldud, probleem pole selles, et üht lugejat huvitavad kirikuisad ja teist new age, vaid selles, et avada Tolstoi traagika (?) olemus.

See Tolstoi mõtte suunamine tõlkijale sümpaatsesse (ja tegelikult osalt põhjendatud) voolusängi ei ole ilmtingimata puudus, pigem võib seda näha osana teadlikust Tolstoi portreteerimisviisist, mille kaudu kajastukski suure töövõime ja süvenemistahtega tõeotsija, kelle hariduslik pagas oli autodidaktile omaselt eklektiline ja usutunnistus sünkretistlik. Siiski pole kohati tendentslik kommentaarium kardetavasti üksnes tõlkija loominguline kapriis, vaid peegeldab mõningast lohakust ja ebajärjekindlust, mis väljendub ka mõistete tõlkimise ning isiku- ja kohanimede eestikeelse kuju osas.

Kui õigeusu kontekstis nimetada preestrit „kirikuõpetajaks” ja teenistusraamatut „missaraamatuks”, siis mine tea, äkki on sellel Tolstoi protestantlikku meelsust arvestades mingi põhjendus (mis võiks sel juhul olla välja toodud), kuid ülempreestri nimetamisel „protoereiks” ei näi olevat ühtki head seletust. Samuti tõuseb silma kriipival määral esile korrektori puudumine (segadus jutumärkide tüübis, tühikutes), samuti ebajärjekindlus viidatavate isikute eluloolistes andmetes, võõrkeelsete tsitaatide tõlkimises või tõlkimata jätmises jne. Seda kõike võib pidada vormiliseks pisiasjaks, mida ikka juhtub ning mis ei vääri norimist, lihtsalt käesoleval juhul kinnitab see üldmuljet natuke süsteemitust lähenemisest oma objektile, isegi kui tendentslikkus on taotluslik.

Tolstoi tekst on muidugi nauditav ka ilma igasuguste kommentaarideta. Saame aimu, et tema mure kiriku õpetuse liigse metafüüsilisuse ja vähese praktilisuse pärast on juhtinud ta kohati tõlgendustesse, milles polegi õigupoolest suurt midagi hereetilist, vaid mis aitavad teatud asju just nimelt paremini mõista. Tema puhul on ju isegi imestatud, miks ta oma kriitikas tegelikult mitte kiriku põhialustest, vaid pigem konkreetsest ajast ja kohast tingitud ühiskondlike eripärade suhtes pidi üldse hakkama teoloogilist debatti pidama ja lahtisest väravast sisse murdma. Tema suhted Optina kloostriga lubavad ka oletada, et hinges ei olnud ta oma kirikust ärapööramises lõpuni päris kindel. Oma „Ülestõusmisega” keeras ta muidugi vindi üle ning erinevalt Kazantzakisest ei võtnud ta kunstilise kujundi kaudu võimendada mitte religiooni „inimlikku” aspekti, vaid läks otseteed salasuste kallale. Mida see kiriku kontekstis tähendab ja miks tal seda üldse vaja võis olla, see väärinuks ehk käesolevagi kommentaariumi kontekstis vaatlemist. Praegu saame vastuse küsimusele, mille kõigega Tolstoi maailmavaade veel kattub, mitte aga niivõrd sellele, miks (ja kas üldse) see maailmavaade oma hälli ära ei tahtnud mahtuda.

Kuid huligaaniks pole teda siiski peetud. Juba enne ülalmainitud kahe aasta tagust dialoogi Sergei Stepašini ning arhimandriit Tihhoni vahel on Moskva patriarhaadiga sel teemal läbirääkimisi peetud. Tolstoi järeltulija, Jasnaja Poljana muuseumi direktor Vladimir Tolstoi pöördus selles küsimuses ka patriarh Aleksiuse poole, saades vastuseks, et Lev Tolstoi kirjanduslikus geniaalsuses ei kahtle keegi, kuid vaevalt oleks kellelgi õigust postuumselt ennistada kiriku rüppe kedagi, kes on sellele ise nii jõuliselt vastu seisnud.

Siiski, üks esimesi kommentaare kõnealuse raamatu eestikeelses tõlkes puudutab Kristuse pärast meeletuid (tõlkes pakutud eestikeelset vastet „juroodiva” ei söanda siiski eriti soovitada), kes noort Tolstoid palju mõjutanud. Ehk ongi see tõlkijapoolne võti, millega ennekõike ta Tolstoi õigeusu traditsiooni lülitab, hakates edasise kommentaariumi kaudu muid kontekste lisama. Ja ehk pakub mõttemäng Tolstoi ja nimetatud staatuse seoste ümber ühe lisapõhjenduse ka seda laadi arvamustele, mida on muide väljendanud ka oikumeeniline patriarh Bartholomeos ise, meenutades oma kolme aasta taguses sõnavõtus „Vankumatu usk maailma muutmise nimel” Georgetowni ülikoolis muu hulgas, et „Gandhi inspireerijaks oli õigeusklik kristlane Lev Tolstoi, kes kirjutas 1893. aastal viljastava raamatu, kuid mitte kristlikest ideedest, vaid pigem sellest, kuidas need ideed ellu rakendada”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming