Kummitav kliima muutumine

Kalju Eerme

Kui kliima sätib ennast tõsisematele muutustele, siis sagenevad ekstreemsed ilmastikunähtused.Definitsiooni kohaselt on kliima ilmade pikaajaline keskmistatud režiim ja kliimamuutus pikema aja jooksul ilmnev muutus ilmastiku statistilistes näitajates. Kliima muutumise vaidlustes on läbisegi aiast ja aiaaugust rääkimine üpris sagedane, kuigi tuleviku kliima prognooside ümber toimuv pole pelgalt teadmiste ja vaidluskultuuri küsimus. Teemal, kuidas toime tulla muutuvas kliimas, saab taotleda euro- ja muid projekte. Kliimaprognoose kasutatakse majandustegevuse ja elukorralduse kavandamisel. Neid võetakse aluseks kulutuste õigustamisel, sõlmitakse rahvusvahelisi kokkuleppeid ja korraldatakse riigiti nende täitmist. Nii mõnigi kord võetakse kulutusi tähendavaid otsuseid vastu mitte kõige adekvaatsema informatsiooni ja arusaamise põhjal. Raha kulub, aga kasu ei tule. Kliima muutumisega kohanemist kavandades peaks üsna täpselt teadma, milliseks kliima siis muutub, aga selle jätab arvamuste väga suur paljusus üsna fantaasia meelevalda.

Põhja-Euroopa suvede 30–40-aastane periood
Inimkonna ootused ilmastiku suhtes on ilmekalt kirjas Karel Čapeki raamatus „Aedniku aasta”. Ideaaliks oleks maailm kui kujuteldav kliimakamber, kus kõik näitajad saaks sobivalt paika keerata ja nii jättagi. Paraku ei ole näitajate paikakeeramine meie võimuses, vaid seda teeb loodus oma loogika kohaselt, kuigi meie meelest mitte kõige paremini. Lohutuseks oleks looduses toimuva parem mõistmine. Kui kliima sätib ennast tõsisematele muutustele, hakkavad sagenema ekstreemsed ilmastikunähtused.
Lõppev talv oli kolme eelmise taustal eriti soe ja on viinud järjekordselt mõtted kliima soojenemisele. Talletatud mälupildid ning arhiveeritud ilmaandmed näitavad, et samasugune oli ka 1961. aasta talv. 1970ndate alguses oli koguni neli sooja lumevaest talve, nagu ka aastatel 1989–1992. Samuti on esinenud grupiviisiliselt külmad talved, mõnel aastakümnel sagedamini, mõnel harvem. Teaduskirjanduseski on korduvalt spekuleeritud kolme järjestikuse eriti külma talve – 1940, 1941, 1942 panuse üle Teise maailmasõja lõpptulemusse. Milliseks oleks maailm võinud saada, kui viimane neist oleks olnud tavaline?
Kogu Põhja-Euroopa vihmaste ja päikeseliste suvede vaheldumises ilmneb 30–40-aastane periood, mida olevat juba 1610. aasta paiku kirjasõnas maininud Suurbritannia filosoof ja riigimees Francis Bacon. Perioodilisus ei tähenda, et mingil ajavahemikul oleksid kõik suved vihmased või kuivad, vaid ühtesid ehk teisi esineb sagedamini. Kui vaadata kaugemasse minevikku, siis selgub, et me ei ela erilise ilmastikuga ajal.
Meid praegu kõige enam huvitavas, kümnete, sadade ja tuhandete aastatega mõõdetavas ajaskaalas kujundavad kliimat peamiselt atmosfäär ja ookean oma koosmõjus. Kiiremad protsessid sõltuvad peaaegu täielikult atmosfäärist ja aeglasemad ookeanist. Vahepealsetes on kummagi panused võrdväärsed ja vastastikune toime väga tähtis. Enamasti mõeldakse kliima muutumise all temperatuuri muutumist, aga ei täpsustata, mida temperatuur täpsemalt tähendab. Ilmajaamades mõõdetakse õhutemperatuuri kahe meetri kõrgusel maapinnast ja küllap seda silmas peetaksegi. Kliimat kujundavate protsesside tegevusväli atmosfääris küünib kõrguses vähemalt 100 kilomeetrini. Ühtegi õhukihti ei tuleks kuulutada vähetähtsaks sellepärast, et see paikneb liiga kõrgel. Maa-lähedast ilma tehakse kõige alumise kihis, troposfääris, mis meie laiuskraadil ulatub 10 km kõrgusele. Osa ilmastiku protsessidest saab teoks stratosfääris toimuva abil.
Kliimasüsteemi hoiab käigus Päikeselt saabuv kiirgusenergia, mida Maa töötab ümber soojuskiirguseks. Kui lähtume lihtsast loogikast, et suurem kasvuhoonegaaside kogus troposfääris peab kinni ja suunab alla tagasi rohkem Maalt lahkuvat soojuskiirgust, siis on ootuspärane õhutemperatuuri tõus, eriti liikumatu staatilise atmosfääri korral. Atmosfäär on aga pidevas liikumises, millega kaasneb temas sisalduva energia vertikaalne ja horisontaalne ümberjagamine. Sageli ei ole meie ilm kohapeal tehtud, vaid importkaup. Ookeani kohal toimub energiavahetus õhu ja vee vahel ning osa atmosfääri salvestatud energiast võib üsna pikaks ajaks ookeani „panka” hoiule jääda. Samuti võib ookeanivee soojusvaru arvel õhk soojeneda ja soojuse mandritele kanda.

Kliimasüsteem on komplekssüsteem
Süsteem, milles kliima kujuneb ja muutub, ei ole lihtsakoeline. Esmalt tuleb teada saada, mis reeglite järgi süsteem töötab. Iga lihtsustatuna kujutletav kliimasüsteem on müüt. Tulistes kliimavaidlustes lähevadki vastakuti müüdid, millest igaüks mingit osa päris süsteemi mängureeglitest ignoreerib. Inimeste maailmas on juhtpositsioonil ettevõtlikud isendid, kes realiseerivad asjalikke plaane. Nende tegutsemine lähtub eeldusest, et tegevus viib üksüheselt ettearvatava tagajärjeni. Selline deterministlik mõtteviis toob edu siis, kui mänguväljal ei ole käigus liiga palju erinevate reeglite järgi toimuvaid protsesse.
Ilma ennustamine ongi deterministlik tegevus, milles olemasoleva ilma põhjal rehkendatakse, kuidas ilm edaspidi muutub. Ilmavõrrandite kasutamisel eeldatakse, et kõik olulised ilma kujundavad protsessid on neis arvesse võetud. Kõiki tegureid ei saa kunagi arvesse võtta ja välja jäävad need, millest ilm ei peaks palju sõltuma. Üldjoontes ilm käitubki ennustusele vastavalt. Ilma ja kliima ennustamise võrranditel ei ole olulist vahet, aga tegevuse sisul on suur vahe. Ilma ennustades eeldasime, et väljajäetavad protsessid, nagu ka ebatäpsused arvesse võetud protsessides, ei saa tulemust eriti palju muuta.
Kümneteks või sadadeks aastateks ennustatava kliima muutumise puhul ei ole alust seda loota. Asi pole ainult akumuleeruvas ebatäpsuses, vaid kliima ennustamise põhimõttelises võimalikkuses. Usaldatava tulemuse saaksime siis, kui süsteem käituks kogu ennustusperioodil ühtemoodi. Kliima puhul on niisuguseks käitumiseks vähe lootust. Kliimasüsteem on olemuselt komplekssüsteem, mis koosneb paljudest omavahel seotud ja üksteist mõjutavatest komponentidest. Struktuur moodustab mastaapide hierarhia ja selles toimib arvukalt mittelineaarseid horisontaalseid ja vertikaalseid seoseid. Süsteemis toimuvad lokaalsed muutused võivad kasvada kogu süsteemi haaravaks ja panna selle tööle varasemast erinevas režiimis. Kliimat ennustades ei või eeldada, et me teame, mis ennustusperioodi jooksul juhtub. Mõjutuste toime kogunedes võib saabuda kunagi marksismis õpitu sarnane olukord, mil valitsetavad klassid ei taha ja valitsevad klassid ei saa enam endistviisi olla. Iseorganiseeruv süsteem ei suuda muutuvates oludes enam vanal viisil toimida ja peab ennast ümber häälestama ehk korraldama revolutsiooni. Paraku ei oska me ennustada, millal see revolutsioon tuleb ja milline on süsteemi uus seisund. Potentsiaalseid uusi seisundeid on pealegi rohkem kui üks. Lohutuseks võib nentida, et ka majandussüsteem on komplekssüsteem ja selle seisundeid on samuti võimatu täpselt ennustada.

Regionaalsed perioodilised võnkumised
Kui kuskil midagi muutub, siis püütakse põhjus leida. Kliima asjus on talitatud samamoodi. Inimestele meeldib sirgjoonelisus. Kui mingi suuruse muutumine aja jooksul moodustab lookleva kõvera, siis kiputakse sellest sirget joont läbi joonistama ning joone kallet muutumise trendiks lugema. Ahvatlev on niimoodi demonstreerida näiteks globaalset soojenemist kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni ja temperatuuri teljestikus. Keerukates isereguleerivates süsteemides peab sirgjooneline muutumine harva paika.
Kliima muutumine sisaldab üsna palju regulaarse iseloomuga komponente, mille perioodi pikkus ja amplituud aja jooksul muutuvad. Kui muutumine on aset leidnud, siis võrreldakse selles ilmnevaid perioode teadaolevate mõjutavate tegurite toime perioodidega. Tavapäraselt alustatakse väliste mõjutajate otsimisest ja loodetakse leida üks süüdlane. Iga kord ei õnnestugi süüdlast leida, sest mõnele mõjutusele reageerib kliimasüsteem erksamalt, teistele tuimemalt. Muutumine ei peagi olema ühe teguri genereeritud, vaid tekib pigem mitme teguri koostoimes. Perioodilise iseloomuga muutumine võib kliimasüsteemis tekkida ka ilma ühegi välise teguri mõjuta. Süsteem võib seda sisemiste ressursside varal ise genereerida. Atmosfääri ja ookeani koostöö tulemusel tekivad kliima regionaalsed perioodilised võnkumised. Kuna kliimasüsteem töötab saabuva päikeseenergia varal, siis võiksid seda võnkumist põhjustada muutused energiavarustuses ja saabunud energia ümberjaotumises. Võimalikke mehhanisme ei olegi vähe ja nad võivad üksteise mõju vastastikku võimendada või alla suruda. Kollektiivses efektis on üksiktegijate panust raske õiglaselt hinnata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming