Kultuurkapitali 2004. aasta II jaotus

RUTT HINRIKUS, kirjanduse sihtkapital; LEONHARD LAPIN, KURA sihtkapitali esimees, professor

Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka stipendium 1.

Viimaste kunsti- ja rakenduskunstistipendiumide jagamise järel pean oma kohuseks jagada avalikkusele sihtkapitali liikmete mõningast rahulolematust seoses taotlusavalduste vormistamisega. Tase käib iga korraga üha enam alla, kuigi avalduste elektrooniline vorm peaks taotlejail võimaldama meile vajalikku teavet just lihtsamalt saata. Tegelikult peab ülipeenikese kirjaga elektronposti väljatrükkide nappides lausetes sageli otsima seda iva, miks kunstnik või institutsioon tahab toetust saada. Me ei tahaks stipendiumide taotlemise protsessi kuidagi bürokratiseerida. Vastupidi, oleme laialt rakendanud väheste vastukohustustega ?loomingulisi stipendiume?, ent sellise konkurentsi tingimustes, kus soovitud kogusummast saame vaid rahuldada kolmandiku, peaks taotleja mõtlema sellele, kas tema paberites on taotluse eesmärk selgelt ning täpselt välja toodud.

Tuntud kunstnikelt me soovitusi ei nõua, nende puhul oleks see ebaoluline formaalsus. Ent kui noor kunstnik, tihti veel õppija, esitab taotluse, kus puudub CV, siis on soovitajad ja eelarve hädavajalikud, kõnelemata loomingu visuaalsetest näidetest. Me ei oska taotleja taset, võrreldes nendega, keda tunneme või kelle taotlused on korrektsed, hinnata. Nad jäävad esmajärjekorras toetuseta.

Noortega seondub ka õppeprotsessi rahastamine. Meie sihtkapitali prioriteetides on selgelt välja öeldud, et me ei toeta kunstiõpinguid Eestis ning diplomi- ja bakalaureuseõpet välismaal. Toetame küll magistriõpet, aga sedagi teatud mööndustega, rahastades kas selle õppe üksikuid etappe, lõputööd või juhte, kui mõni oluline kunstiinstitutsioon, näiteks Eesti Kunstiakadeemia, toetab seda õpet, tihti mõne rahvusvahelise fondi kaasabil, ka omalt poolt. Kogu magistriõpet välismaal on meie vahendite nappust ja üliõpilaste hulka arvestades võimatu toetada. Kuigi tahaks.

Ka tuntud kunstnikel on sihtkapitali suhtes väikseid kohustusi, sest eks ole korrektselt vormistatud taotlus ka omamoodi meisse suhtumise avaldus. Kas annate tänaval almust kerjusele, kes karjub teile: ?Anna raha!?? Mõni lohakalt vormistatud taotlus kõlab aga alandavalt nii andjale kui võtjale.

Taotledes stipendiumi konkreetsele näituseprojektile, on hädavajalik lisada galerii või muuseumi kutse koopia, kus on kirjas näituse toimumise täpne aeg. Kahjuks on olnud juhtumeid, kus galeriiomanik teatab meile, et kapitalilt toetuse saanud ja arvatavalt tema ruumides esineva kunstniku näitust pole plaaniski. See on juba sihtkapitali petmine!

Ka ei ole meil pidevas rahanappuses võimalik anda stipendiume pikka aega ette ning seega oleme sunnitud eelistama taotlusi, mis jäävad peamiselt jaotamisele järgnevasse kvartalisse. Kunstnikena mõistame, et isikunäitusi valmistatakse tihti ette kogu aasta või kauemgi, aga pika perioodi rahastamine pole meile jõukohane. Kuigi ? igal aastal antakse mõned kogu aastat katvad loomingulised stipendiumid, mida kunstnikud peaksid taotlema aasta lõpus. ?Ela ja sära? stipendium, mida seekord taotles juba 25(!) kunstnikku, on kujunenud omamoodi preemiaks loomingulise tegevuse eest.

Tõsiasi on, et kapitali vahendite võimalik suurenemine peaks endaga kaasa tooma nii igasuguste stipendiumide arvu kui ka aastastipendiumide suuruse kasvu. Selline on näiteks ka põhjanaabrite praktika, toetada loovaid vaime pikemajaliste stipendiumidega, sest üksikud napid rahasüstid ei soosi loomingu jätkusuutlikkust ning süvendavad vaid kunstnike ebakindlust, mida on läbi kümnendi kultiveerinud uues Eesti ühiskonnas leviv kujutava kunsti suhtes ebasõbralik hoiak, mida alatasa võetakse kokku sõnaühendiga ?purki sittumine?. Ometigi on sellega seostatav kunstnik meie üks rahvusvaheliselt tuntumaid, ka kohalikku kunstielu pidevalt ja jõuliselt mõjustanud silmapaistev looja. Nii võiks ju eesti heliloomingut ja muusikakultuuri, meie kaasaja kuulsaima helilooja noorpõlve eksperimentidele mõeldes, iseloomustada kui ?viiulipõletamist?. Mõnede Eesti meedias domineerivate ajakirjanike kultuuritase, mille hulka kuulub ka kujutava kunsti mõistmine, on aga äärmiselt primitiivne. See, et meedia neid üldse rakendab, on haletsusväärne ning kõneleb ilmekalt eesti inimest oluliselt mõjustava valdkonna vaimsest viletsusest.

 

2.

Ei saa öelda, et kõik Eesti kunstis olulised ja kogenud institutsioonid oma taotlusi hästi vormistaksid. Ikka unustatakse esitada eelarve ja suuremate projektide juurde vajalikud põhjalikud selgitused. Ja miks mitte ka soovitused? On juhtumeid, kus esitatakse küll massiivne eelarve, aga milleks raha konkreetselt kasutatakse, unustatakse lisada. Kui me siis neis eelarvetes näeme mitmekümnete tuhandete kroonide suuruseid kulutusi kohvipausidele, pidulikele lõunatele ja õhtustele koosviibimistele, siis tekib kahtlus, kas on ikka tegemist kunstiprojektiga ehk hoopis seltskondliku koosviibimisega, rahvusvahelisega pealegi.

Mõnikord esitab tuntud kunstiasutus meile palju projekte, näiteks kaksteist korraga, ja sihtkapitalil on raske kindlaks teha, millised neist on tähtsamad, sest kõiki me nagunii rahastada ei suuda. Oma prioriteedid peaks taotleja ikkagi selgelt välja ütlema. Ka soovitame enne ürituse väljakuulutamist tõsiselt mõelda, kust leitakse selleks raha. Ehk võiks enne sihtkapitaliga veidi arugi pidada, kui mahukas tema kullaauk on. Oleme juba praegu veidi mures tuleva aasta pärast, mis on kuulutatud kunstiaastaks ning mille kulminatsioonina avatakse septembris 2005 KUMU ? uus kunstimuuseumi hoone. Sellega seotud tulevikuplaanide koostamisel tuleks juba praegu üle vaadata ürituste hulk ja rahanumbrid ning selgeks teha, kus need tulevad. Muuseumi avamine on küll ülitähtis sündmus, ent eesti kunstnikud tahavad ka ikka edasi elada ja luua, galeriid näitusetegevust jätkata. Suurte sündmuste tarbeks tuleks meil raha juba aegsasti reserveerida, et mitte täielikult halvata eesti igapäevast kunstielu.

Omaette probleem on maakondade, väikelinnade, asulate ja külade taotlused. Kogu riiki kattev kunstielu on tervitatav ja Euroopas tavapärane kultuurisituatsioon meilgi kujunemas. Samas on paljude väikelinnade ja maakohtade majanduslik olukord muutunud sedavõrd paremaks, et nad peaksid ka ise kunsti rohkem panustama. Kui linnake ehitab endale veekeskuse, kõnelemata spordihallist, kaubamajadest ja hotellidest, peaks ta olema võimeline ka üht galeriid ülal pidama ning kunstisündmusi peasponsorina finantseerima. Kunst on ju üks element sellest kultuuriruumist, mida raha sisse toov turist või jõukas kodanik kasutab. On selge, et seis, kus kunstisaal peab andma rohkem linnale kui tema linn temale, ei saa kaua kesta. Sihtkapitali rahakoti rauad avanevad selles uues olukorras ikkagi vaid siis, kui ka kohalik võim leiab kunstiprojekti tarvis ise vahendeid ning on selle peamine rahastaja. Nii nagu iga küla peab toitma oma kerjused, peab iga küla ka oma peod enda rahadega maha pidama ja mälestusmärgid oma kulul püsti ajama. Kultuurkapitalist saab edaspidi vaid mõne kunstiprojekti toetaja, et projektile kõrgemat kvaliteeti taotleda. On ebaloomulik, et üks kunstialdis paik korraldab rahvusvahelise kunstiürituse, reklaamides sellega eelkõige iseennast, aga panustab sellese ise vaid veerandi kogu kuludest, oodates Tallinnast ülejäänud kopsakat summat. Nii ebavõrdset mängu sihtkapital ei mängi ning tulevastes taotlustes mõelgem ka sellele.

 

3.

Taotluste suur hulk, viimane kord üle 230, on sihtkapitalile äärmiselt koormav, ent samas ka rõõmustav, kinnitades, et vaatamata kesisele rahastamisele, elab eesti kunst edasi, on aktiivne ja ruumiliselt üha laienev, mitmekesine ning erinevaid põlvkondi hõlmav. On heameel, et nende kõrval, kelle tööd on muuseumis, on hulk neid, kes end kunsti varakambritele oma heas usus vastandavad, taotledes aina kunsti uuenemist, mõned ägeda vormi või skandaaliga, mõned endasse süvenemisega. Kõik see on vajalik: hea keraamik, kes oma käsitööd ka turul müüb, on Eesti kunstikultuurile sama vajalik kui videokunstnik, kes oma kalli tehnika abil loodud teosega hõivab kogu näitusehalli ? nii nagu orkester vajab esimest viiulit ja timpanilööjat. Elav kunst on vertikaalne, horisontaalseks muutub ta alles muuseumis, seinale rivistatult. Meie kõigi ühine huvi on kunstile võimalikult soodsa kasvukeskkonna loomine, milleks on ellu kutsutud ka Kultuurkapital.

Kui mõni stipendiumist ilmajäänu minuga tänaval pahandab või lausa maha lüüa ähvardab, lohutan end ikka sellega, et homme on võib-olla hoopis tema andja ja mina taotleja. Sihtkapitali liikmeskond roteerub ja demokraatia toimib. Seepärast ei tee me oma otsuseid kergekäeliselt, aga ärgem taotlegem isegi stipendiume justkui möödaminnes, hea juhuse peale. Hea juhuse peale võib homme vihma sadada, aga ei midagi muud.

Edu ja ilusat ilma kõigile suvistele kunstiprojektidele!

,

Lisandusi kirjanduse sihtkapitali otsustele

Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital on viimastel aastatel saanud toetada paljusid vajalikke projekte. Vahel on isegi tundunud, et projektide konkurents ei ole küllalt tugev, mida ei saa hoopiski öelda loomestipendiumide konkurentsi kohta. Tore oleks tõsta kirjanikustipendiumide osakaalu, kuid vaevalt oleks lahenduseks kogu raha jaotamine loomestipendiumideks. Kui tuleb valida, kas paljudele ja üsna vähe või pisut vähematele, kuid natuke rohkem, siis on areng läinud pigem viimases suunas.

Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali igakordselt jaotatavad summad koosnevad kahest osast. Üks osa on otsustatud tavaliselt eelnevalt ja koosneb varem võetud kohustustest (loomestipendiumid, kirjandusajakirjade honorarifondide suurendamine, vahel üksikud sihtstipendiumid, mis eraldatakse osade kaupa ? näiteks otsustati toetada audioraamatute väljaandmist kahes osas). Teiseks tulevad iga kord läbivaatamisele laekunud uued taotlused. Rahasumma, mida jaotatakse, ei ole konstantne, vaid sõltub iga kord vastava kvartali laekumisest, erinevused võivad eri kvartalites osutuda üsna suureks. 2004. aasta II jaotuses jäi jaotatav raha pärast stipendiumideks jt. kohustuste täitmiseks vajaliku hulga mahaarvamist ligemale kümme korda väiksemaks küsitud toetustest. Seetõttu jäid mitmed projektid seekord rahata. Paljudel juhtudel arvas komisjon, et soov on põhjendatud, kuid vajalikku ettevõtmist ei ole hilja rahastada kolm kuud hiljem järgmisest jaotusest. Nii julgustab kirjanduse sihtkapital küsijaid esitama oma taotlus uuesti.

Samas juhib sihtkapital tähelepanu mõnele korduvale probleemile. Kahjuks ei saa kirjanduse sihtkapital rahastada projekte, mille vajalikkuses ei pruugi keegi kahelda, kuid mille toetamine ei ole kirjanduse sihtkapitali ülesanne (näit. sõnaraamatute koostamise taotlused või paikkonna kodulooga seotud projektid). Võimaluse korral on mõnedki taotlused suunatud teistele sihtkapitalidele, kuid paratamatult jäävad osa n.-ö. võimalustevahelisse ruumi.

Tõlketoetust küsides unustavad tõlkijad sageli lisada selgituse autoriõiguse lunastamise kohta. Ka ei toeta kirjanduse sihtkapital reeglina taotlusi, milles küsitakse toetust tõlkimiseks, lubades raamat seejärel ise kirjastada ? eelistatakse kokkulepet kirjastajaga, mis tähendab tõlke toimetamist ja annab teatud garantii raamatu kujundamise, aga ka müügi korraldamise osas. Samuti eelistatakse toetada juba valminud tõlkeid, mitte tõlkimise alustamist. Iga taotluse puhul (välja arvatud loomestipendiumid), eriti aga kirjastamistoetuste puhul tuleks lisada selgelt ja arusaadavalt lahti kirjutatud eelarve, mis on alati oluliseks soovituseks. Niisamuti on teretulnud igasugune selgitav materjal, eelkõige muidugi käsikiri või selle osa. Sama kehtib ka paljudel juhtudel raamatu kujunduse kohta. Lasteraamatute puhul ongi tavaliselt esitatud ka illustratsioonide näiteid. Toetades loovisikuid ja kirjandusinstitutsioone, toetab ju kultuurkapital ka lugejat, aidates tasakaalustada mitte ainult raamatu hinda, vaid toetades head kirjandust ja kaunist raamatut.