Kultuuritehnoloogiaga terrorismi vastu?

Kristjan Piirimäe

Inimintelligentsi „võimsust” pole kuidagi võimalik ümber arvutada bittidesse või hertsidesse.Kurmo Konsa esitab „Maailmas 2.0” tehnoloogia arengust tulenevate väljakutsete tasakaalustatud ülevaate. Raamatu peateljeks on tehnika tungimine järjest sügavamale inimese sisse, sealhulgas genoomi ja ajju. Väga õpetlikke tehislikustumisega seotud käsitlusi on ilmunud teisigi. Raamatu lõpust leiab mujal ilmunud temaatiliste käsitluste korraliku kommenteeritud nimekirja ja ka tekstis on viidatud asjakohastele uuringutele ja seisukohtadele. 

Tegelikult ongi Konsa piirdunud enamikus peatükkides seni tehtu refereerimisega ega ole kiputud uusi järeldusi välja pakkuma. Konsa raamatul on aga see pluss, et see on kirjutatud spetsiaalselt eesti lugejale, kui pidada näiteks silmas kas või meie infotehnoloogiale orienteeritust. Muu hulgas on uuritud ka mõne eesti kirjaniku kujutluslikku maailma. Konsal on palju öelda biotehnoloogidele ja IT-spetsidele, aga ka keskkonnakaitsjaile,  semiootikuile, sotsiaalteadlastele, antropoloogidele. Autori lai haare tuletab meelde, kui suur puudus on meil multidistsiplinaarsetest teadlastest. Kitsas spetsialiseerumine võib anda tulemusi ehk mõnes matemaatika ja füüsika valdkonnas, kuid inimkonna ees seisvate väljakutsete lahendus koorub loodus-, sotsiaalja tehnikateaduste integratsioonist.

Tehnoloogia tänase päeva seisu kohta palju asjakohast infot sisaldav raamat võiks kordustrükis  kujuneda ka käsiraamatuks, kui raamatule lisada märksõna- ja isikuindeks ning peatükid alapeatükkideks struktureerida. Praegune formaat on käsiraamatu ja juturaamatu kompromiss, mistõttu on kannatanud nii käsiraamatulik ülevaatlikkus kui ka jutukale omane hoog. Raamatus on esitatud infoküllane ülevaade, kui kaugele on teaduses ja tehnoloogias jõutud mitmete põnevate ulmevisioonide elluviimisel. Nii leidub teaduspõhises  raamatus siiski ka tehnokraatlikke liialdusi ja vastuolusid. Loeme, et vastavalt Moore’i seadusele võivat me juba 2023. aastal osta 1000 dollari eest inimaju võimsusega arvuti. Mõni lehekülg eespool tunnistab Konsa aga, et tehisraku loomisega pole tegelikult kuigi kaugele jõutud. Kas tehisinimene saadakse siis enne valmis kui tehisamööb? Samas, kui Eestis üldse keegi võiks seda vastuolu kommenteerida, siis ongi see just Konsa, kellel on akadeemiline  kraad nii biokeemias, mikrobioloogias kui ka infoteadustes. Moore’i seadus lubab küll prognoosida tohutut transistorite hulka, kuid kas superintellekti loomiseks pole peale lülitite arvu vaja tegelda ka tehisaju arhitektuuri, metabolismi ja ontogeneesiga?

Nüüdisaja infotehnoloogia peavool põhineb ühelainsal protsessoril, ainult binaarsetel elektrilülitustel ja sekventaalsel protsessimisel. Inimajus on aga „protsessoreid” (neuroneid) kümme  miljardit, igaüks isemoodi, need moodustavad 1014 sünapsist võrgu, kus suheldakse isekeskis suure hulga erinevate keemiliste ja elektriliste signaalide abil. Need signaalid on nii digitaalsed (binaarsed) kui ka analoogsed (kontinuaalse varieeruvusega), kogu „riistvara” on pidevas muutumises ja õppimisvõimeline, nii neuroneid kui sünapseid tekib pidevalt juurde ning protsessimine on paralleelne ja jagatud. Seega, inimintelligentsi „võimsust” pole kuidagi  võimalik ümber arvutada bittidesse või hertsidesse, nende näitajate kasvatamine ei vii intelligentsusele sugugi lähemale. Vastupidi, inimese operatiivmälu on arvutiga võrreldes väga väike, kuid see ei pärsi intelligentset maailmatunnetust. Ehkki Konsa ise põhimõtteliselt eitab tehnoloogia kõikvõimsust, läheneb ta tehislikustamise tagasilöökidele ikkagi peamiselt tehnoloogilise loogikaga. See võib osutuda aga raamatu suurimaks komistuskiviks, sest  niisuguste probleemidega peaks tegelema siiski eeskätt filosoofid (näiteks arengu, keha ja meele suhete, maailma struktuuri ja tehnika loomuse küsimused), insenerlik lähenemine kipub siin jääma ebapiisavaks.

Konsa on põhjendanud oma väiteid enamasti loogiliselt ja viidetele toetudes. Siiski jääb põhjendamata ähvardus, et massihävitusrelvadega saaks „ilma igasuguse kahtluseta” hävitada kogu elu maal. Ilmselgelt inimest  ületähtsustades on Konsa jätnud kahe silma vahele, et biosfäär ei eksisteeri sugugi inimese armust. Biosfäär toimis ju edukalt enne inimest ja küllap jätkab ka pärast inimese väljasuremist. Viieleheküljelise tehnilise kirjelduse Marsi elamiskõlblikuks muutmise kohta teeb üsna mõttetuks nagu muuhulgas mainitud tõdemus, et „maasarnastamine” võtab aega miljon aastat. Ehkki raamatus on juttu mitmetest teistestki megaprojektidest, pole  õieti avatud nende füüsikalisi, majanduslikke, eetilisi ja sotsiaalseid aspekte. Näiteks: kas miljoniaastase tasuvusajaga projekt võiks olla investorile ahvatlev? Või, kuidas saadakse üle termodünaamika teisest seadusest? Tehisevolutsiooni programmi „Tierra” tutvustades nendib autor, et seni pole suudetud modelleerida bioevolutsioonile iseloomulikku kasvavat keerukust, kuid ei paku paraku sellele välja ühtegi seletust. Pole ka selgitatud tehisevolutsiooni  potentsiaali päris evolutsiooni tulemuste täiustamisel. Raamatu põhisõnumiks võib lugeda üleskutse teha kultuuritehnoloogia abil kultuurimanipulatsioone, mis rahustaksid maha ja aitaksid paremale järjele paariariigid ning sealse rahva. Niisugust julget poliitiliselt ebakorrektset üleskutset tuleks kindlasti tervitada, kuna Konsa suhtub kõigi rahvaste kultuuri suure austusega ning muretseb  Ameerika liigse kultuuriimperialismi pärast. Rõõmu teeb just see, et raamatus on mindud pluralismi nõudest (mis on autori jaoks on niigi elementaarne põhiväärtus) kaugemale ning pakutud välja konkreetne metodoloogia vägivalla vähendamiseks maailmas. Selleks metodoloogiaks on niisiis progressorlus ehk äärmiselt tundlik ja kohalikku konteksti arvestav mahajäänud ja õnnetus seisus kultuuri järeleaitamine peamiselt salajaste missioonide  ja infiltratsiooni abil. Progressorluse eeliseks, ehkki autor ise seda ei maini, võiks olla kindlasti see, et erinevalt näiteks sõjalisest sekkumisest ei teki eriti küsimust, milline on see teistest parem kultuur, mille kandjatel on lubatud teiste ellu sekkuda.

Esiteks on progressorlus ju peamiselt salajane, kuid see võiks olla ka globaalselt legitiimne, sest seda meetodit saavadki ju rakendada ainult tugeva ja teistest hooliva kultuuriga rahvad. Huvitav, kas Eesti  võiks olla progressorluse objekt või subjekt? Kahjuks ei paku Konsa aga selgepiirilist arengukava lääne tsivilisatsioonile endale ning paistab pooldavat lihtsalt hedonistlikku olesklemist, milles on oluline roll loomulikult virtuaalsel meelelahutusel. „Ratsionaalne” liberaalne demokraatia tundub olevat ka Konsa ajaloo lõpu ideaal. Kas kultuurimanipulatsiooni abil ei võiks ohjeldada ka lääne tarbimishullust? Autor näeb suurt vaeva eristamaks kultuuri  nii loodusest kui tehnikast. Ometi jookseb ta sulg kultuuri arvutisimulatsioonidest rääkides rappa, sest kõik ta käsitletud „kultuurisimulatsioonid” on pigem looduse simulatsioonid. Juttu on ju peamiselt bioloogilise päritoluga geneetiliselt determineeritud inimkäitumisest: konfliktid, koostöö, populatsiooni arvukus, migratsioon, näljahädad, epideemiad jne.

Niinimetatud kultuuriline komponent, kui seda üldse on võimalik eristada, toob nendesse  tegelikult ökoloogilistesse mudelitesse pigem müra. Kultuuriliseks komponendiks võiks pidada pigem neid käitumismustreid, mis pole inimliigile universaalsed ja erinevad grupiti. Kultuurilistest käitumissimulatsioonidest pole nüüdisajal aga veel eriti kuulda olnud. Seetõttu peame ka nentima, et progressorlust võimaldavat kultuuritehnoloogiat pole tõenäoliselt siiski veel leiutatud. Simulatsioone, eriti agendipõhiseid kartograafilisi  nn „rakuautomaate” (cellular automaton, tegelikult pigem piksligeneraator või rastersimulatsioon) peab Konsa äärmiselt oluliseks, lootes, et nende abil seletatakse tulevikus kultuurinähtusi ja luuakse superintelligent. Konsa jätab kahe silma vahele, et intelligentsus ei seisne sugugi ainult simulatsioonides. Simulatsioonide abil on küll võimalik prognoosida mõnede meetmete või stsenaariumide mõjusid, kuid näiteks otsusetegemise korral peab  simulatsioonile eelnema kõigepealt probleemi ja selle kriteeriumide defineerimine ning seejärel lahendusideede genereerimine.

Tundub, et eriti kultuurimanipulatsiooni puhul võivad need simulatsioonieelsed meetmete väljatöötamise etapid olla iseäranis keerukad. Arvutid on küll head simulatsioonimudeli käitajad, kuid viletsad inimese asendajad nii probleemi mõistmisel kui ka ideede genereerimisel. Spetsiaalses peatükis püüab Konsa lugejat  veenda, et nüüdisaja arvutimängud on meid tõstnud Maailm 1.0-st Maailm 2.0-ni. Selle põhjuseks loeb ta peamiselt virtuaalkeskkondade tehiskultuuri, mis segunevat ja muutvat loomulikku kultuuri. Konsa siiski ei põhjenda, miks peaks virtuaalsete arvutimängude subkultuur loomulikku kultuuri rohkem mõjutama kui traditsiooniliste mängude subkultuur. Konsal on õigus, et Second Life mõjutab ka loomulikku kultuuri, kuid sama kehtib ka keskaegse maskiballi  kohta.

Muuseas, erinevalt maskiballist pole Second Life’is lootustki kõhtu täis saada ja küberseks pole kunagi viljastav. Teiste mängudega võrreldes on just arvutimängude piirid hoopis konkreetsemad ja tegelikku ellu aitab tagasi escape-klahv. Tuleb pigem nentida, et tehiskultuur on juba ammusest ajast olemas. Aristokraatia kuldaja veider etikett ja kombed on ju kui terve elu kestev rollimäng. Asi on ilmselt selles, kui palju on  kellelgi jõudeaega. Nüüdisaja tunduvalt materialistlikumas maailmas veavad tehiskultuuri Internetis logelevad teismelised. Võib-olla on lihtsam kokku leppida, et mängukultuur on ka loomulik kultuur ja mingit tehiskultuuri polegi olemas? See järeldus aga ei kukuta õnneks raamatu põhiseisukohta, et kultuuri saab väljastpoolt mõjutada. Autor on lihtsalt simulatsioonimudeleid ja arvutimänge üle tähtsustanud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht