“Kultuuritarbija” pilk kõverpeeglisse

 

Kultuuriministeeriumi tellitud arvamusuuring on vigane nii eesmärgilt, vormilt, sisult kui ka rahastamisallika osas.  

Kaarel Tarand: Kultuuriministeerium tutvustas möödunud nädalal kordusuuringut “Eesti elanikkonna kultuuritarbimine”. Kuna eelmises Sirbis just ilmus Berk Vaheri pikem protest kultuuri käsitlemise vastu kõige tavalisema vaba aja sisustamise vahendi ja meelelahutusliku tarbeesemena, mõjusid küsitlustulemused oma primitiivsuses riikliku vastusena kriitikale: et ärge õiendage, rahvas ise ütleb, et kõik on korras ja läheb paremaks.

 

Valle-Sten Maiste: Nii kultuuri kui sotsioloogia vallas tegutsevad enamasti ju kõrgharitud ja intelligentsed inimesed. Veider, et niisugune uuring on tellitud, teoks tehtud ja vastu võetud, ministeeriumi nõunikud on oma nime uuringuga sidunud jne. Asi pole ainult selles, et ei ole kerge taibata sellise uuringu vajalikkuse sisulist põhjust. Mitte halb, vaid süüdimatu peremees laseb oma kapsaaias lohiseda nii suurel totruste ja triviaalsuste kontsentratsioonil.

Jumal selle kultuuri käsitlemisega tarbeesemena. Kuigi, ka sellise lähenemise eeliste kohta võiks ministeerium ju selgituse anda, sest kultuurimaailmas on palju inimesi, kelle sügav alusveendumus on, et tarbeeseme ja mingisuguse hobi- ja ajaviitmise vahendina kultuuri siiski käsitleda ei saa. Kuid ükski normaalne tarbimise uurija ei püüa sotsioloogilise valimi najal jõuda arvudeni, mille kohta tema kassapidajatel ja administraatoritel on olemas eksaktne statistika. Teatrite külastatavuse, vaatajate žanrieelistuste jne kohta on teatritel olemas aastakümnete taha ulatuv andmestik. Iga korralik teatriadministraator oskab põhjalikult analüüsida, kus, kuidas ja kellele reklaami tehes ja millise hinna ning repertuaaripoliitikaga millised vaatajatulemused saavutatakse. Niigi teada asju kordab üle ka raamatukogunduse valdkonnas küsitu. Milleks perioodiliselt uuringufirmale maksta selleks, et kokkuvõtlikult raporteerida: ministeeriumi mõistliku poliitika toel püsib areng stabiilne ja liigub paremuse suunas.

 

K. T.: Võrdlesin pisteliselt küsitlustulemusi riigi statistikaameti suvel välja antud kogumiku “Kultuur 1994 – 2004” andmetega. Mõnes kohas on need nagu öö ja päev. Näiteks statistikaameti andmetel külastab aasta jooksul teatrit vähemasti ühe korra 44% ja kino 31% elanikest vanuses 15 – 74 aastat, kultuuriministeeriumi küsitluse järgi on need näitajad aga 53% ja 47%. See kõrvutus ei ole täiesti korrektne, sest statistikaameti arvud pärinevad aastast 2004. Ent ministeeriumi uuringuaruandes väidetakse igas peatükis, et kolme aasta jooksul ei ole „tarbijakäitumises” arvestatavaid muutusi toimunud.

Või võtame teise näite. Kultuurivaldkondade tasemele antakse küsitlustes üldiselt häid hinnanguid. Näiteks teatri taset hindavad heaks või väga heaks koguni 83%, koorimuusika ja raamatukogude taset aga 75% vastanutest. Vähemasti pooltel hinnangu andjatest aga puudub vähimgi isiklik kokkupuude teatri või raamatukoguga (uuringu andmetel külastab aastas korra raamatukogu 58% elanikest, statistikaameti andmeil aga on raamatukogudel kokku üldse 440000 lugejat, mis annab ligikaudseks suhtarvuks 42%).

Kui ministeerium võtab küsitlusega hangitud andmeid vähegi tõsiselt, siis väidab ta automaatselt, et riigi keskne andmekoguja (kus muuseas järgitakse täpselt Euroopa Liidus kehtestatud standardeid) blufib või teeb niisama praaki. Ja edasi, kui küsitluses sisalduvale infole tõsisemat kultuuripoliitikat ehitama hakatakse, siis ei saagi ju midagi arukat välja tulla, muidugi välja arvatud juhul, kui ministeeriumil on kasutada mingi Tambovi konstant, millega läbi korrutades valede lähteandmetega tehtud tehetele õiged lõppvastused saadakse.

 

V.-S. M.: Suurim probleem ongi terve mõistuse vastased ja ülejäänud statistikaga ehmatavas vastuolus tulemused paljudes valdkondades. Neile puudustele on meie parimad kultuurikriitikud (Märt Väljataga, Evi Arujärv jt) juba kolme aasta eest üsna teravalt osutanud.

Igasugunegi eelmise uuringu analüüs näib olevat sootuks tegemata. Eelmise uuringu “mõistatused” (vahe sarnase tiraaži ja spetsiifikaga väljaannete loetavuses, selge lõhe mõningate väljaannete tegeliku ja deklareeritud lugemuse vahel jne) korduvad täpselt samasugustena, ilma et teemaga oleks püütud analüüsi, küsimuste teisitiasetamise jm teel edasi minna.

 

K. T.: Selge ju, et ministeerium ei kubise õpetatud sotsioloogidest, kes suudaksid iseseisvalt küsimusi täpselt nii sõnastada, et vastused ka mingil määral tõsiseltvõetavad oleksid. Ent sel juhul eeldan, et kaupmees aitab klienti. Kui ma lähen poodi ega leia sealt endale vajalikku otsitavat tööriista üles, siis ma usaldan kaupmehe nõuandeid. See pood, kus mulle silma pilgutamata piduriõli asemel aknapesuvedelikku müüakse, kaua hinges ei püsiks. Kui küsitlusfirma arvab küüniliselt, et loll klient peabki oma raha eest täiesti kasutut kaupa saama, siis peaks see olema kõigile potentsiaalsetele ostjatele ohusignaal ja põhjus selle firma poole enam mitte pöörduda.

Eelöeldu kehtib juhul, kui ministeeriumirahval oli siiras soov midagi uut ja olulist teada saada. Erakonnad näiteks tellivad mõnikord küsitlusi teisel eesmärgil – selleks, et saada juba ette määratud tulemusi. Selleks kallutatakse küsimusi soovitud suunas ja manipuleeritakse koostöös küsitlejaga avaliku arvamusega, aga ikka nii, et traagelniidid väga välja ei paistaks. Kultuuritarbimise kohta saadud andmete järgi otsustades ei saa aga küll ministeeriumi tahtlikku kallutusplaani uskuda. Miks oleksid nad pidanud soovima just selliseid tulemusi? Kas ainult selleks, et kinnitada: “Kõik on endistviisi”? Valimiste eel ei mõju see ju sugugi kosutavalt sihtrühmale (loojad ja muud kultuuritöötajad), kus valitseb üldine ilmajäetuse tunne ning stressi süvendab uudistelindil iga päev keritav sõnum “keskmisest kasvust”, millest kultuurisõduri sissetulek ja eluolu järjest rohkem maha jääb. Et veelgi piltlikustada: kui küsida “kas teil on liiga vähe raha?” ja vastata saab ainult “jah, võiks rohkem olla”, “ei, ma upun rahasse” või “ei oska öelda”, siis on ju tulemus ette teada. Sellele toetudes saaks hea poliitilise loosungi, näiteks “Rahvas vireleb vaesuses, meie muudame seda!”.

 

V.-S. M.: Jah, kui see küsitlus üldse midagi näitab, siis turusotsioloogia šarlataanlust. Minu arvates koosnevad need uuringufirmad märgatavas osas eetikumaskiga ringi käivatest aferistidest. Valimile esitatud küsimused tunduvad suvalised. Mida taheti ja saadi siis lõpuks teada, kui küsiti korraga, kas teater on lõbustus rikastele või kõigile, vaba aja veetmise vorm või kultuuri osa või tõstab külastaja mainet? Kõiki vastuseid toetab kopsakas protsent vastajaid. Ministeerium aga ei kommenteeri kuidagi, mis kuradi mõttematka me nende küsimuste ja vastuste najal teeme. Miks küsida, kas laste ja haigete eest hoolitsemine ning kaaslase puudumine takistavad teatriskäimist? Kas kultuuriministeerium üritab kuidagi kosjakontoritele õlga alla panna?

 

K. T.: See oleks iseenesest loogiline, sest “iibe tõstmine” on ju “valitsuse prioriteet”. Muuseas, uuringust selgub, et kinnominekuks on siiski pisut kergem kaaslast leida kui teatrisse. Kaaslase puudumine takistab 8% elanikest kinno minemast, teatrisse aga 11%. Absoluutarvudes tähendab see, et kaaslasekriis on tõsine 80 000 kino- ja 110 000 teatrihuvilise jaoks. See on ikka väga suur sihtrühm, kes vääriks riiklikku abi. Loodan, et mõni erakond teeb “kaaslasepoliitikast” peagi ühe korraliku valimisratsu.

 

V.-S. M.: Tähelepanuta ei saa jätta ka tarbetu küsitluse kõrget hinda. Raha hankis ministeerium kultuurkapitalist, mille nõukogu ei olnud 2003. aasta uuringuga samasisulise rahastamisega esiotsa päri just seetõttu, et tulemustest pole poliitika kujundamisel mingit abi. Ministeerium ei ole neid signaale millekski pidanud.

 

K. T.: Kui küsitlus on uuring, siis mõningase meelevallaga annab seda kultuurkapitali seaduse §2 alla väänata küll (kultuurkapitali ülesanne on “toetada kultuuri- ja spordialaseid teadusuuringuid”), aga lihtsat ja sihitut uudishimu peaks ministeerium siiski oma PR-eelarvest rahuldama. Rahaliselt on kasutu küsitlus võrdsustatud ühe “Ela ja sära” aastase loomingulise stipendiumiga.

 

V.-S. M.: Muidugi ei ole kõik kogutud teadmised ja andmed kasutud, kuid siin tuleb meenutada kantilikku fraasi, et faktid ilma mõistuseta on sõgedad. Lõpuks algab igasugune mõistlik uuring siiski küsimuste püstitamisest, sellest, mida tahetakse teada saada. Praegu pole ei kultuuriinimeste enda ega ka eelmise uuringu kogemust aluseks võetud. Kui arvatakse, et on olemas mingi standardküsimustik, mille perioodilise kordamise teel saadakse püsiv objektiivne pilt kultuurisfääris toimuvast, siis ollakse sügavalt eksiteel.

Võib-olla ei olegi küsimustik täiesti lootusetult suvaline ja küsimuste taga siiski on mingi loogika. Kuid ministeeriumi järeldused küll mingit arupärast andmekogumisstrateegiat ei reeda. Kommunistlike viisaastakuraportite koostamise kogemus on see, mis järelduste tegemisel tooni on andnud.

Eikusagilt eikuhugi suunduvatest läbilõikeuuringutest ei ole kultuurile just palju abi. Saarpollilik õhumüügiäri pakub poliitilise propaganda ja eneseõigustuse instrumentaariumi ja on pakkunud seda seegi kord.

 

K. T.: Eks jääme siis nüüd põnevusega ootama, kes ja milliseid küsitlusest saadud tulemusi oma kultuuripoliitilisse propaganda-arsenali võtab. Sirbi toimetus saab igatahes mõnuleda teadmises, et iga viies eestlane loeb meie lehte.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming