Kultuuripoliitika arengusuunad

Kaarel Tarand

Jäämäe veepealne osa Kauaoodatu on nüüd me silme ees. Kultuuripoliitika lähiaja põhisuunad võivad saada riigikogu otsusega kehtivaks dokumendiks veel enne, kui dokumendis märgitud kehtivusperiood (aastani 2020) lõpeb. Tööd on tehtud ja vaeva nähtud. Au neile, kes on jaksanud aktiivselt osaleda neil kümnetel koosolekutel, kus pahatihti juba ei tea mitmekümnendat korda üht ja sedasama on tulnud seletada. Auku maasse rääkida. Ja au ka ministeeriumile/ministrile, kes on kehtivate(?) tähtajatute põhisuundade värskendamise ette võtnud (kohustust ju pole ja eelmine kultuuriminister lõi suunaseadmise asemel kunstilistel lõbuõhtutel niisama lulli). Erinevalt muudest Eesti olemasolule elutähtsatest elualadest ei ole kultuurielus arengukavade kehtestamise ja täitmise kohustust mõne Euroopa ediktiga sätestatud. Võib-olla on tulemuseni jõudmiseks seekord valitud teed hilja kritiseerida, kuid teen seda siiski. Ikka hea pärast. On ju kultuuriminister lubanud, et kultuuripoliitika põhisuunad viiakse pärast heakskiitu valitsuses arutamiseks riigikokku. Ja küllap riigikogu liige juba teab, millistele tingimustele peab ideaalis vastama mis tahes eelnõu, mis valitsusest tuleb. Unelmate eelnõus on võimalik kõiges detailideni selgust saada ka ilma verbaalse kontaktita esitajaga, ainult esitatud paberite alusel.

Seda tingimust praegune põhisuundade tööversioon kahtlemata ei rahulda. Juhtrühm ja ministeerium on lähtunud destilleerimise ideest, nende töö lõpp-produkt peab olema kangeim võimalik piiritus. Selle saavutamiseks on kuhjatud alguseks töörühmadest ja jututubadest kokku võimalikult suur hunnik toormaterjali. Seejärel on vastuolusid tekitav järjest üle parda visatud. Tagajärjeks on, et välja on ehk lihvitud maailma siledaim sukavarras, aga kas pidi siis selle saamiseks tingimata metsa jämedaima puu langetama? Sellise sukavarda nägemine tekitab metsandustegelaste seas tohutult küsimusi lihvimistolmuna lenduläinu kohta.

Et protsess on pooleli, pole kultuuriministeeriumil sugugi lootusetult hilja hakata põhisuundade põhiteksti lisaks koostama seletuskirja, mis põhisuundade iga punkti ühemõtteliselt seletaks ja ka eelarvestaks. Me parlamentaarses demokraatias peab ju parlament väga täpselt teadma, milleks ta deklaratiivseid tekste heaks kiites täidesaatvale võimule ikkagi volituse annab. Pärast vähem jama ja infomüra.

Millest jutt? Vaadelgem mõnd lihtsat näidet põhisuundade üldosast. Punktis 17 lubatakse „reeglina” korraldada avalikke konkursse riigitellimuslike kunstitööde puhul. Raske on hoiduda küsimusest: millised erandid on sel reeglil? Kelle meelevallas või pädevuses on erandite tegemine? Kuidas seda kontrollitakse? Kas näiteks iseseisvuspäeva puhul peab presidendi kantselei korraldama kontsertetenduse vähempakkumisvõistluse? Kui ei, siis milline on riigi (kunsti)tellimuslike teoste ja sündmuste lõplik erandite loend?

Või võtame punkti 12, kus lubatakse tasapisi viia „riigiga töösuhtes olevate kõrgharidusega kultuuritöötajate” töötasu riigi keskmiseni. Teatavasti valitseb praegu kultuuripoliitikas suundumus muuta kultuuriasutused ja -institutsioonid juriidilises mõttes eraõiguslikuks. Tehakse sihtasutusi ja tulundusühinguid. See ei pruugi iseenesest vale suund olla, kuid riigi asutatud erastruktuuride töötajad ei ole ju rangelt võttes „töösuhtes riigiga”. Ei ole Tallinna sadama töötaja, ei ka Rakvere teatri töötaja. Nagu ei ole seda ka omavalitsuste käest tasu saav kultuuritöötaja. Kui kultuuriministeeriumis otsealluvusega riigiasutusi pole, pole ka riigiga töösuhtes olijaid ja kogu see pidulik lause kaotab tähenduse. Riik (ministri või valitsuse isikus) saab palgaküsija ees vaid käsi laiutada ja öelda, et kuna riik ei palka kultuuritöötajaid, vaid ainult toetab, ei saa riik ka midagi teha. Kui ainsad riigipalgalised kultuuritöötajad on kultuuriministeeriumi asekantslerid ja nõunikud, siis on selle punkti põhimõte juba ammu ka täidetud, unelmate keskmise palga piir ületatud.

Kohtu seadusena ka kolmas näide. Punktis 5 lubatakse hästi kogutud statistika alusel langetada ainult teadmistepõhiselt argumenteeritud otsuseid. Habemega lugu seegi ja hädasti vajaks selle punkti juures selgitamist, milline andmete nimestik ja milline kogumise kord on kavas kehtestada. Nagu teada kogub riik kultuuriministeeriumi valitsemisalas ja valdkonnas laiemalt praegu väga vähe andmeid ja mõnigi kogutavast on otsustusprotsessi seisukohalt küsitava väärtusega. Hetke asjaajamine viib selleni, et aastani 2020 kehtestatavad põhisuunad veel teadmistepõhisel otsustamisel ei rajane, sest andmeid hakatakse hea õnne korral koguma alles pärast uute põhisuundade jõustumist.

Õigupoolest saab kiuslik kriitik põhisuundade teksti tööversiooni iga punkti ja lause samasuguste küsimustega enne algust auklikuks lasta. Kuid see pole ju eesmärk. Vastupidi, tahaks ju dokumendi enne jõustumist pinnalpüsivaks, vee- ja kuulikindlaks teha. Neil, kel juba baasteksti loomisel suur vaev nähtud, oleks arvatavasti motivatsiooni silesõnalisele põhidokumendile seletuskirjade ja eelarvete kirjutamiseks küll ja küll. Kui on vähegi mingi garantii, et töö arvesse võetakse.

Kultuuripoliitika põhisuunad, kui need esitataks valitsusele ja edasi riigikogule koos ammendavate seletuskirjadega ning usutavalt eelarvestatuna, võivad luua riigi strateegilise planeerimise kultuuris uue taseme. Vastasel juhul kolivad põhisuunad (kiidetagu need heaks kas või ÜROs) kümnete omasuguste kõrvale strateegiate, arengukavade jmt kalmistule, meie tegelikku ellu jälgi jätmata.