Kultuuripagulaste ajastu

Peeter Kormašov

Identiteedipuuduse käes vaevlev või seda nautiv põlvkond? Y-generatsiooni elu täidavad eneseotsingud. Sellest kõik hädad ja seiklused alguse saavadki. Kõik on olemas: vanemad kodust välja ei viska, sõbrad on hiirekliki kaugusel, õhtul toimub kuskil vist isegi mingi pidu. Saab kino, pulli, naisi. Samas on veits igav nagu, tahaks ikka midagi päriselt ka teha. Peab ju, sest kõik teised kogu aeg teevad midagi. Nende elu on niiii palju lahedam. Neil on palju rohkem vaba aega, nad on ägedamatel reisidel käinud, tegelevad cool’ide projektidega. Täiega peaks ikka ka midagi lahedat tegema hakkama! Kui ainult leiaks selle oma asja ... Koolis pole ju midagi õppida, kõik erialad on mõttetud. Mingi kaks aastat veel ülikooli pärast seda kasutut bakat? Milleks? Ja mingit oma teemat ajada, kirjutada, mussi teha? Miks? Niikuinii teised teevad, mul pole mitte midagi uut öelda maailmale. Kõik sõbrad on juba mingid keskpärased luuletajad või neetud DJd ... Klassikaline nullpunkt tänase noore elus. Kuidas sellest väljuda? Üks võimalus on näiteks narkootilisi aineid kombineerides end teistel teadvustasanditel hoida ning reaalsust ignoreerida. Teine variant on niikuinii ebareaalsena tundunud unistustest loobuda ning korralikuks ja/või „normaalseks”hakata, mida iganes see rumal ütlus ka ei tähendaks. Kolmas tee on reisida ehk August Sanga sõnadega: „Kui aga hakkad järgima / liig kõrgeid ideaale / pead virelema, nälgima / või sõitma välismaale”. Kõrgemaid ideaale järgivad vähemalt enda arvates paljud Y-generatsiooni esindajad ja reisida meeldib neile ka. Nii võib rahulolematust kodanikust kergesti saada kultuuripagulane, inimene, kes läheb teise kultuuriruumi kas üldse ära või mõneks ajaks iseennast otsima.

Isiklik tasand
Esmalt kontekstist. Praegu pole noortel justkui millegi vastu mässata, mistõttu isiklikuks arenguks on aeg soodsam kui iial varem. Paraku on eesti noored üles kasvanud vanemate alalhoidlikkuse ja ettevaatlikkuse kaitsva kesta sees. Kodud on täis „mustadeks päevadeks” varutud kolahunnikuid. Ütlen saladuskatte all: nende saabumisel pole ammu katki läinud kohvimasinast või tühjadest purkidest mingit kasu. Eeskuju andev põlvkond töötab aastaid hapnikuvaestes ja aeglast kärbumist soodustavates kontori­ruumides. Ei teagi, kas kiiremini tapab ekraani jõllitamine või päevadepikkune istumine. Ent tööd peab tegema, sest arved on vaja maksta ja kindlasti tuleb kohe jälle mõni majanduskriis.
Eesti elu lämmatav iseloomulik ebakindlus on varakult noorte sisemusse uuristanud õõnestavad käigukesed, mis iga hüppe eel uuele tasandile juba eos trampliinijalad läbi purevad. Selle asemel, et ratas põlema panna ja mäest alla veeretada, ronivad nad vabatahtliku õhinaga ise sinna sisse, sest raha on vaja ja tööl peab käima. Ränga tööga mingigi majandusliku stabiilsuse saavutanutel algavad kohe ka mugavushaigused. Pole ju eriti okei, et kahekümnendates noormeestel on liigesepõletikud ja nad sõjaväes midagi teha ei jõua. Teine äärmus on hikikomori-laadsed noored inimolevused, kes küll kõigest väga teadlikena midagi sellest enda omailmas ei rakenda. Need on tõsised noored täis­kasvanud, kel puudub reaalse elu kogemus. See igavlev Oblomovite mass ei viitsigi midagi ette võtta. Isegi mitte seksida (Hannah Slapper, Miks seksib Y-generatsioon vähem? – Eesti Päevaleht 20. III). Kui asi juba selleni jõuab, siis on parem kohe oma nutitelefon WC-potist alla lasta. Sebimas-tantsimas käiakse ju ikka baarides ja klubides, olgu Tinderi äpp nii elulähedane kui tahes.

Riiklik tasand
Eestis pole kultuuripagulus kunagi üksnes põgenemine kodumaa kultuurivaenuliku keskkonna seest. Pigem tahetakse lihtsalt maailma näha, iseennast leida, mõni kool ära lõpetada ja veidi ringi lustida. Jah, Eesti kultuuripoliitikat on paslik siinkohal taas veidi nüpeldada. Kauboikapitalismi ratsanikud on vastu võtnud otsuse vaadata väljaspool progressiarvestust võistlevatele kultuuritegijatele kui väärtusetule inimsaastale. Muidugi on nende seas ohtralt „12 tooli” Gavrila laadis värsitreialeid. Kuid eriti puine värk on see, et pärast nõukogude aja lõppu on „meie” ja „nemad” vastandus võimu ja kultuuri vahel endiselt olemas. See on ainult poliitiliselt, mitte mõtteliselt kadunud. Mis on täiesti loomulik, sest praegused võimurid on tahes-tahtmata eelmise elukeskkonna produktid. Oleks naiivne loota, et need kaks enne kümmet aastat voodisse jõuaksid. Asi pole flirdinigi läinud.
Tavalist noort ei koti see poliitika, teda huvitab isiklik areng. Ja kui kuskil mujal lastakse tal vabamalt olla, siis ta tõmbabki minema. Elu on lühike, nii et pole aega oodata, kuni need saurused kodumaal kooleda suvatsevad ja igapäevaelu tsiviliseerub. Tuleb mujale hängima minna, kuni Eesti areng muule maailmale järele jõuab. Peamine probleem ongi ju väärtushinnangutes, mitte elatustasemes. Siinne suhtumine samasooliste kooselusse, immigrantidesse ja kultuuride segunemisse on totaalselt ajast maha jäänud. Ebaviisakus, ülbus ja matslikkus on lihtsalt kaitserefleksid, mis taastoodavad akvaariumiefekti riigitiigi sees. Just selle suhtumise eest noored põgenevadki, sest aeg-ajalt löövad väikses Eestis lained pea kohal kokku. Tundub, et kõigil on lihtsalt savi. Ja nii jääb millestki puudu.

Pagulus
Sellest loop’ist väljapääsemiseks minnakse rändama, et veidi pead tuulutada ja ettemääratusele kalduvat elumustrit lõhkuda. Olgu ühiskonna areng pealegi pekkis ja sotsiaalsed väärtused mutta tallatud, noor inimene on eelkõige individualistlik. Ja peabki olema. Minnakse kuskile, kus inimeste pead pole nii hõivatud kütte- ja üüriraha kokkuaja­misega. Näiteks Berliini, kus lavatööline teenib sama palga poole vähema tööajaga kui ametivend Eestis. Pool selliste firmade töölistest on kunstnikest-muusikutest immigrandid, sest Berliinis on lihtsalt palju lihtsam olla vaene karjääri alustav looja kui paljudes teistes kohtades. Samas pole kultuurivaldkonna alarahastatus ilmselgelt üksnes Eesti probleem, kui itaalia fotograaf ja bulgaaria punkar kuskil Berliini öös Robbie
Williamsi hiidpead laiali lammutama peavad.
Miks seal on parem kui siin? Berliinis maksab toidukorv kolmandiku võrra vähem, kaaslinlased on viisakad ja eelarvamusvabad. Kõige tähtsam on aga kõikjal hõljuv vabaduse tunne. Tänavakunst, tehasereivid ja kebabiputkad on muidugi super asjad, ent tähtsaim on teadmine, et saab olla omamoodi. Justkui oleks kuuekümnendate lõpus summutatu uuesti käivitunud. Sedasama värsket vaibi ja tšillimat elusuhtumist käiaksegi sisse imemas. Paljud pagevad aga juba esimeste kuude järel, sest suurlinnas elamine pole sugugi nii glamuurne, kui väljastpoolt paistab. Pidetusetunne, elu kultuuridevahelises vaakumis ja üksildus on tavalised kaaslased. Või siis saab tšillimine tähtsamaks kui teekond, kui enesedistsipliin puudub.
Ega tegelikult polegi vahet, kuhu minna. Tähtis on lihtsalt minna, kas või korraks. Kogemused teevad inimese sitkeks ja mitmekihiliseks justkui peekoni, nagu ütles tabavalt üks Müürilehe festivalil kohatud neiu. Kogu kära on asjatu. Inimesed käivad välismaal reisimas ja kogemusi hankimas, see on täiesti tavaline kahekümnendates noorte eneseotsing. Suur möll alles tuleb, kui praegused tehnoloogialapsed suuremaks saavad. Ei maksa karta, et Y-generatsioon ei soovi kunagi vastutust võtta – nad tegelevad lihtsalt praegu enese arendamisega.
„Olete Eestist, jah? Praegu on Berliinis odav elada, saab rohkem palka?” küsis Karl Lagerfeldi rinnamärgi ja ruudulise pintsakuga pesusalongi majandav vanahärra. „Pole viga, viie aasta pärast on seal ka kõik korras, tuleb lihtsalt aega anda.”. Ja nii ilmselt lähebki. Baarmenid, juuksurid ja pesumajade omanikud tunnevad inimhinge ja ühiskondlikke toimeprotsesse paremini kui keegi teine. Intervjuus Delfile aasta algul ütles rahvastikugeograaf Tiit Tammaru, et väljarände varjus on pidevalt kasvanud tagasiränne – reisides taasleiab kodumaa. Ja Eesti suurima väärtuse, milleks on metsik loodus ja maakohad. Parem ongi kogemusi hankida, et anda siis ühiskonna loomuliku arengu ja uute tegelaste esilekerkimisega koos oma panus uude Eestisse.

* „Kosmopoliit” on Müürilehe värske rubriik, kus saavad sõna välismaal tegutsevad noored eestlased.
Välispoliitika, majanduse, keskkonna ja kultuuri teemadele lähenevad kosmopoliidi uutest vaatepunktidest, arutlevad, miks asjad on mujal just nii või naa, ning kajavad, mis piiri taga teemaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming