Kultuurilisest pöördest geograafias

Hannes Palang

Kultuurigeograafia suurkuju David Lowenthal esines sellel nädalal Tallinnas.  

Denis Cosgrove Kreekas Limnosel

septembris 2004. hannes palang

 

Selle suve märksõnad eesti mõtlevas ajakirjanduses paistavad olevat “teadusharude sulandumine” ja “kultuuri pealetung” – interdistsiplinaarsus? Vikerkaare suvenumbris (nr 7-8) on avaldatud Tõnu Viigi artikkel kultuuri pealetungist sotsiaal- ja humanitaarteadustes. Samas numbris räägib Andres Kurg ruumilisest pöördest humanitaarias. Eelmise nädala Areenis kirjutab Peeter Järvelaid Lennart Merest kui ajaloomõtlejast. Kaks olulist mõtet jäi silma: vajadus mõelda ajaloolis-geograafilises ruumis ja teha vahet faktidel ning ajalool. Kas on Eestis “füüsikaliseks loodusteaduseks” de­gradeeritud geograafial ka selles diskussioonis midagi kaasa öelda? Ilmutas ju Ilmamaa kirjastus värskelt Ott Kursi artiklikogumiku pealkirjaga “Rajamaade rahvaid”, mille rahvuspoliitiliste huvidega autorit nimetab Postimees (5. VIII) üheks energilisemaks ja laiahaardelisemaks mõtlejaks geograafide hulgas pärast Edgar Kanti. Ajakirja Social and Cultural Geography juuninumbris ilmus aga Tiina Peili analüüs “Emerging, submerging and persisting ideas: is there social and cultural geography in Estonia? ” paralleeltekstina nii inglise kui eesti keeles. Kui Peil peab kultuurilise pöörde alguseks Eesti geograafias aastat 2001, siis ingliskeelses geograafias juhtus see paarkümmend aastat varem, algas humanistliku geograafia tekkega 1970ndatel ning jätkus nn uue kultuurigeograafia sünniga 1980ndatel.

Kaks kultuuripöörde tekitamise juures olnud geograafi on sel nädalal seotud Tallinnaga. Tallinna ülikoolis pidi pidama avaliku loengu ja õpetama suvekoolis Denis Cosgrove. Paraku vedas tervis alt. Seevastu David Lowenthal on kõrgele eale vaatamata vormis – kui õpilane jääb hätta, aitab mentor välja. Kultuurigeograafia ise sai alguse XX sajandi alguses, eelkäijaks saksa antropoloog ja geograaf, keskkonnadeterminismi isa Friedrich Ratzel (1844 – 1907) ja teerajajaks ameeriklane Carl Ortwin Sauer (1889 – 1975). Oma alustpanevas artiklis “The Morphology of landscape” (1925) soovitas Sauer võtta geograafilise uurimise objektiks kultuurmaastiku, mida inimene oma tegevusega ümber kujundab. Keskenduda tuleks Saueri arvates eelkõige ajaloole, kuna lühiajalised kultuuriprotsessid nagu moevälgatused jms ei suuda maastikule püsivamat ja uurimisväärsemat jälge jätta. Angloameerika inimgeograafia on edaspidi tegelenud paljuski Saueri vaadete toetamise või kritiseerimisega. Richard Hartshorne väitis, et regioonid on niivõrd omapärased, et neid ei õnnestu omavahel võrrelda ega nähtusi üldistada ning seetõttu on geograafia pigem kunst kui teadus. Vastasrind eesotsas rootslase Torsten Hägerstrandi (1916 – 2004, kunagise Tartu ülikooli majandusgeograafist rektori Edgar Kanti ideede edasiarendaja), Seattle’i koolkonna ja William Bunge’iga organiseeris kvantitatiivse revolutsiooni – püüdis geograafiat matematiseerida.

Siin olid abiks David Lowenthali taust ja teadmised. David Lowenthal kirjutas oma bakalaureusetöö Berkeleys Carl Saueri juures ja doktoritöö Wisconsin-Madisonis Richard Hartshorne’i juures. Ühel korralikul geograafil peaks selle peale ihukarvad püsti tõusma, sest Sauer ja Hartshorne olid vaat et ainukesed ameerika geograafid, keda ka nõukogude ajal geograafia ajaloo kursuses mainiti. Pealegi oli ju Sauer see, kes tõstis kultuurmaastiku uurimise kultuurigeograafia keskmesse ja Hartshorne see, kes teatas, et “maastikul eksaktse või teadusliku terminina on vähe väärtust, kui üldse” (1939)1. Tänu Hartshorne’i kriitikale “maastik” peaaegu kadus angloameerika geograafiadiskursusest kuni humanistliku geograafia tekkeni 1970ndail. Justnimelt peaaegu kadus, sest Lowenthal (ja mõned kolleegid veel) hoidis seda mõistet elus ja kasutuses. Ja Lowenthali suur eelis oli just see, et ta oli õppinud nii kritiseerija Hartshorne’i kui ka kritiseeritava Saueri juures. Kui Hartshorne’i arvates polnud maastiku mõiste teaduslikult defineeritav, siis Lowenthal jõudis XIX sajandi Ameerika looduskaitsja George Perkins Marshi elu ja tegevust uurides seisukohale, et tegelda tuleks “kogu geograafilise teadmisega, nii teadusliku kui argisega, uurida, kuidas see teadmine saadakse, antakse edasi, muudetakse, hõlmatakse mõistetesüsteemi ja kuidas erinevad indiviidide ja gruppide geograafilised vaatenurgad”. Nii sai mööda Hartshorne’i süüdistusest ebateaduslikkuses, maastikugeograafia pääses Saueri morfoloogilise lähenemise kammitsaist ja geograafia raames sai hakata tegelema maastikugeograafia ning kultuurilise arusaama kokkupanemisega. Sellelt pinnalt areneski 1970ndate humanistlik geograafia eesotsas Yi-Fu Tuani, Edward Relphi, David Lowenthali, Anne Buttimeriga (Tartu ülikooli audoktor aastast 2004) ning mingis mõttes selle jätkuna nn uus kultuurigeograafia, eest vedamas toona veel noored Denis Cosgrove, Stephen Daniels, James Duncan, Peter Jackson2.

Lowenthali enda tegevus arenes kolmes suunas. Esiteks keskkond, maastik ja humanitaaria, teiseks keskkond ja ajalugu ning kolmandaks koht, regioon ja identiteet. 1960ndate alguses ilmusid koos Hugh Prince’iga artiklid inglaste maastikumaitsest, 1970ndate alguses kujunes vastasseis kvantitatiivsele revolutsioonile ja sellest vastasseisust arenes välja indiviidile keskenduv humanistlik suund geograafias, mis on meie geograafidele pahatihti mõistetamatuks jäänud – see ju kunst ja kirjandus, mitte (loodus)teadus.

Ajaloolased loevad Lowenthali põhiliseks saavutuseks vahetegemist pärandi ja ajaloo vahel, mida kroonib 1985. aastal raamat “The past is a foreign country”. Lowenthali epistemoloogiline lähenemine inspireeris ilmselt ka Tim Ingoldit, kui ta soovitas mitte vahet teha sisemisel ja välimisel ning kelle jaoks maastik on “maa meie jalge all ja mõte sellest meie peakeses”, kui Olwigit tsiteerida.

Milles siis seisneb pärandi ja ajaloo vahe? Pärand on see, mida me leiame muuseumidest, folkloorist, popkultuurist jne. Kui tähistame mõnd vana tähtpäeva, käime muistse vabadusvõitluse radadel, ei lahenda me mineviku probleeme, et kas Henrik oli eestlane või sakslane või hoopis neeger ja kui pahad need muistsed eestlased ikka olid, vaid tegeleme pigem oma identiteedi kinnitamisega, austame oma esivanemaid või üritame laadida patriotismiakusid ja tunda end… eestlastena? Uue kultuurigeograafia arendamise okkalise tee võttis enda vedada Denis Cosgrove. Teadushindajate absoluutse tõe välimääraja ISI näitab vaid üksikuid tema artikleid, enim tsiteeritute hulka ta ISIs ei kuulu. Muu maailm teab Cosgrove’i kui uue kultuurigeograafia rajajat, ajakirja Ecumene (1994, praegu Cultural Geographies) ellukutsujat, Loughborough, Royal Holloway ja UCLA (University of California Los Angeles) geograafiaprofessorit, paljude oluliste raamatute autorit, üht mõjukamat tänapäeva geograafi.

1984. aastal ilmus Cosgrove’i esimene suurteos “Social Formation and Symbolic Landscape”. Cosgrove’i enda sõnul pole see raamat mitte niivõrd maastiku tõlgendamisest, vaid pigem ajalooline sketš Euroopa ja Põhja-Ameerika maastike kujunemise ideedest. Cosgrove’i toonane eesmärk oli näidata uusi suundi ja võimalusi maastiku uurimises: maastikku tuleks tõlgendada historiograafiliselt, maastiku mõistet tuleks arutada ka sotsiaalsest ja kultuurilisest kontekstist lähtudes ja seeläbi minna kaugemale kui pelgalt kujundamine ja maitse. Cosgrove väitis, et iga sotsiaalmajanduslik formatsioon kujundab oma maastiku omaenda sümbolite ja tähendustega. Et maastik on vaatamisviis – viis, kuidas mõned eurooplased on representeerinud endale ja oma kaaskondsetele maailma ja iseenda suhet sellega ning seeläbi kommenteerinud sotsiaalseid suhteid. Et maastik on see diskursus, mille kaudu sotsiaalsed grupid on alati ennast ning oma suhteid maa ja teiste inimgruppidega mõtestanud, ning et see diskursus on tehniliselt ja epistemoloogiliselt tihedalt seotud nägemise/vaatamisega. Ja selle viimase argumendi alusel on raamatut nii kiidetud kui laidetud3.

1987. aastal defineerivad Cosgrove ja Peter Jackson ajakirjas Area uue kultuurigeograafia nii: “See on nii kaasaegne kui ajalooline (aga alati kontekstuaalne, teoreetiliselt informeeritud); nii sotsiaalne kui ruumiline (kuid mitte piiratud kitsalt maastikuga); uurib nii linna kui maad; huvitub kultuuri ennustamatusest, domineerivatest ideoloogiatest ja vastuseisust neile. Ta paigutab kultuuri inimetegevuse keskmesse. Kultuur ei ole mitte võimsatest majanduslikest analüüsidest üle jääv pinnavirvendus, vaid meedium, mille kaudu sotsiaalset muutust kogetakse, vastustatakse ja luuakse.” Maastik on samamoodi tekst, mis koosneb sümbolitest ja märkidest ning seda tuleks uurida pigem tähenduste kui morfoloogia alusel. Ja selleks meetodiks sobib kenasti ikonograafia.

1988, aasta hiljem, toimetavad Cosgrove ja Stephen Daniels raamatu “The Iconography of Landscape”. Selle sissejuhatav peatükk algab järgmiste ridadega: “Maastik on kultuuriline kujund, ümbruse representeerimise, struktureerimise või sümboliseerimise pildiline viis. See ei tähenda, et maastik oleks mittemateriaalne. Maastik võib olla esitatud erinevate materjalidega erineval pinnal: õlivärvina lõuendil, kirjatähtedena paberil, mulla, kivi, vee ja taimedena maapinnal. Maastikupark on käegakatsutavam, kuid mitte reaalsem või vähem imaginaarne kui maastikumaal või luuletus”. Siit sai innustust lähenemine maastikule kui representatsioonile, mis on tekitanud paksu verd eelkõige loodusteadusliku maailmavaatega maastiku-uurijais, kuid ka kultuurigeograafide endi hulgas.

1993. aastal ilmunud “Palladian Landscape” näitas, kuidas “Social Formation’is” väljendatud ideede alusel maastikku uurida. Veneetsia näitel selgus, kuidas visioon toimis maastiku tõlgendamisel võimsa juhtmotiivina. Samal aastal puhkes ajakirjas Annals of the American Association of Geographers diskussioon vana ja uue kultuurigeograafia pooldajate vahel. Marie Price ja Martin Lewis süüdistavad üsna karmil toonil Cosgrove’i, James Duncanit ja Peter Jacksonit kui uue kultuurigeograafia eestvedajaid Saueri loodud Berkeley koolkonna liigses kritiseerimises. Põhisüüdistus: Berkeley koolkonda on valesti mõistetud. Uute kultuurigeograafide arvates olevat Berkeley koolkond liiga staatiline, empiiriline ning tegelevat reliktmaastike ning materiaalsete artefaktidega, samas kui tegelikult – siis Price’i ja Lewise arvates – oli ja on see dünaamiline, eelkõige ajalooline ning eelkõige huvitutakse erinevate inimühiskondade ja nende looduskeskkonna vahelistest suhetest. Lõpuks kutsuvad autorid üles metodoloogilisele mitmekesisusele, sest ainult see suudaks kultuurigeograafia taaselustada, mitte taasleiutada. Sest kultuurigeograafias peaks ruumi jaguma ka inimese ja looduskeskkonna suhete uurimisele.

Kaks ajakirjanumbrit hiljem saavad sõna vandenõulased ise. Vahest olulisim neis vastustes on Cosgrove’i viide kultuurilisele pöördele sotsiaalias ja humanitaarias ning märkus, et selle pöörde valguses on loodus, mille uurimata jätmises “mässajaid” süüdistatakse, iseenesest kultuuriline konstrukt. Ja siit edasi hakkab loodus mängima olulisemat osa Cosgrove’i maastikus. 1997. aastal ilmunud õpikus4 vaatleb ta maastikku juba viiest aspektist: maastik kui tähendus, kui idee, kui esteetiline väljendus, kui ideoloogia, kui rahvusliku mälu salvestaja ja meedium. Ja veel aastaid hiljem, 2003 aastal, nendib Cosgrove, et maastiku-uuringutes on kaks selgelt eristuvat diskursust, ökoloogiline ja semiootiline5.

Samas pole maastik kui representatsioon kuhugi kadunud. “Social Formation” käsitletakse seda, kuidas eurooplased on representeerinud endale ja oma kaaskondsetele maailma ja iseenda suhet sellega. Üheks sellise representeerimise vormiks on kaardid. Kaart ei ole üksnes ümbritseva reaalsuse matemaatiline mudel, nagu mõned kartograafid tahaksid aeg-ajalt kangesti väita. Kaartide abil saab maailma sobivalt moonutada, infot esile tuua või peita, kujundada kellegi maailmanägemist. Loomulikult on kaart representatsioon, ja kui üks mees on kunagi kuulutanud, et maastik on eelkõige representatsioon, siis kaartide juurde see mees ka lõpuks jõuab. Cosgrove uurib kaarte kahes raamatus ja ühes olulisemas artiklis. “Mappings’is” on vaatluse all see, mida kaardistamine on ajalooliselt tähendanud ja kuidas kaartide abil on loodud füüsilisi, sotsiaalseid ja kujutletavaid maailmu. “Apollo’s Eye” alapealkirjaga “A cartographic genealogy of the Earth in the Western imagination“, vaatab Maad eemalt. Kuidas seda representeeritakse. Kujutellakse. Kuidas see kujutlus arenes antiigist kuni Apollo kuulsa kosmosefotoni helesinisest planeedist (meie peaksime siinkohal kosmoselaeva Apollo asendama Gagarini või mõne muu kosmonaudi nimega – vist teine maailm?). Ja koos Veronica della Doraga6 uurib Denis, kuidas Charles Owensi piltkaardid ajalehes Los Angeles Times aitasid ameeriklasel mõista Teise maailmasõja sündmusi.

Millest rääkinuks Denis Tallinnas? Geograafiast ja humanismist. Kaardist ja representatsioonist. Ja linnast. Sellest ehk, kuidas Los Angeles muutus looduslähedasest linnast looduse rünnaku objektiks, linnast, mida juhib jõudeolek7. Mida täpsemalt, jääb seekord paraku teadmata.

 

 

1 Viited ja tsitaadid, samuti paljud arvamusavaldused on refereeritud Lowenthali õpilase Kenneth R. Olwigi artiklist “Landscape: The Lowenthal Legacy, Annals of the Association of American Geographers ”, 93(4), 2003, lk 871 – 877.

2 Inimgeograafia ajaloost loe lähemalt Uudo Pragi raamatust “Sissejuhatus inimgeograafiasse” (Tartu 2002), Jussi Jauhiaineni ramatust “Linnageograafia” (Tallinn 2005) ja intervjuud Anne Buttimeriga ajakirjas Eesti Loodus 2004, nr 12.

3 Loe lisaks Cosgrove’i enda sissejuhatust “Social Formation’i” 1998. aasta väljaandele ning pikemat diskussiooni ajakirja Progress in Human Geography 2005. aasta 4. numbris. (Kommentaatorid Lawrence Berg ja James Duncan väidavad, et “Social Formation”oli revolutsiooniline raamat, mis rajas paljuski aluse tänapäeva kriitilisele kultuurigeograafiale, Cosgrove ise teatab derridalikult, et autor on surnud.)

4 Cosgrove, D., Cultural landscapes. Rmt: Unwin, T. (ed), A European Geography. Longman, 1997, lk. 65 – 81.

5 Cosgrove, D. E., Landscape: ecology and semiosis. Rmt: Palang, H.; Fry, G. (eds), Landscape interfaces. Cultural heritage in changing landscapes. Kluwer Academic Publishers, Dordrecht 2006, lk 15 – 21.

6 Cosgrove, D. E.; Dora, V. della, Mapping Global War: Los Angeles, the Pacific, and Charles Owens’s Pictorial Cartography. Annals of the Association of American Geographers 2005, 95(2), lk 373 – 390.

7 Cosgrove, D. Los Angeles and the Italian citta diffusa: landscapes of the cultural space economy. Rmt: Terkenli, T. S.; d’Hauteserre, A.-M. (eds), Landscapes of a New Cultural Economy of Space. Springer, 2006, lk. 69 – 91. Lowenthal, D., Adorning Damnable Cities: Pro Urbis Amore and Damnatio Memoriae. Ettekanne konverentsil “Commemoration and the City”, Savannah, veebruar 2003.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming