Kultuurile tuleb tagasi anda loomulik koht sootsiumis

Reet Varblane

Intervjuu Nordrhein-Westfaleni riigikantselei kultuuriameti direktori Peter Landmanniga.  

 

Milline on Nordrhein-Westfaleni kultuuripoliitika kontseptsioon? Millele pöörate kõige rohkem tähelepanu?

Kõige põnevam probleem Nordrhein-Westfaleni kultuuripoliitikas on praegu loomingulisus. Me ei taha kultuuri käsitleda ainult kitsa valdkonnana, vaid laiemas kontekstis, liidumaa majanduse ning äritegevuse kontekstis. Kõige olulisem lähenemine on “kultuur muutuse” ja “muutus kultuuri kaudu”. Mida saab kultuuri abil saavutada, mis on kultuuri olemus praeguses olukorras? Mida saab kultuuri abil teha kogu regiooni, sootsiumi hüvanguks?

Järgmine, ka meie jaoks uus teema on globaliseerumine ning kultuuri areng globaliseerumise kontekstis: mis rolli hakkab mängima kultuur uues kontekstis, mida saab selles sfääris korda saata? Oleme alles nii-öelda mähkmetes, kui selle temaatika peale mõelda. Kuid see pole ainult Saksamaal niiviisi, see käib kõikide riikide kohta: tuleb mõelda, kuidas uues olukorras kõige otstarbekamalt hakkama saada. Seetõttu tuleb meil keskenduda haridusele või õigemini, kuidas arendada inimestes loomingulisust.

Kahe praegu kõige aktuaalsema projekti temaatika haarabki loomingulisust ning kunstiharidust: kuidas uues maailmas orienteeruda ning ennast informatsioonitulvas mitte kaotada? Sellega püüame tegelda kogu Ruhri piirkonnas. Loomulikult tuleb alustada algkoolist (algkool kestab Saksamaal neli aastat).

Meie esimene loomingulisust arendav programm on muusikavallast: kõik algkooli õpilased õpetatakse  mõnda pilli mängima. Kõigil inimestel ei ole võimalik ise oma lapsi panna muusikakooli või -ringi. Paari järgmise aasta jooksul hõlmaks see 80 000 algkooli õpilast, kuid eesmärk on viia muusikaharidus kõigi algkooli õpilasteni. See hakkab võtma umbes 50 miljonit eurot aastas.

Teine projekt, millest tahan rääkida, on “Kultuur ja kool”. Selle mõte on, et kõik selle areaali kunstnikud, näitlejad, tantsijad läheksid koolidesse. Mitte ainult algkoolidesse, vaid iga tüüpi koolidesse: põhikoolidesse, gümnaasiumidesse, erikoolidesse. Nad tutvustaksid kunsti ja selle võimalusi kõikvõimalike projektide kaudu: sinna kuuluksid moderntantsutunnid, skulptuuri, maalimise, joonistamise õpetamine. See oleks normaalse kooliprogrammi lisa. See ei kuulu otseselt õppekavva, need tunnid toimuvad õhtupoolikul. Tänavu alustasime 700 koolis ning tahame aasta lõpuks sellesse programmi hõlmata 1400 kooli.

 

Peter Landmann

 

See on suurepärane idee, sest tänapäeva lapsed on tõesti ülekoormatud ning neil ei jätku aega ega ka tahtmist ennast kultuurivallas toimuvaga kursis hoida. Ka Eestis on siiani näha suuri puudujääke just eelkõige visuaalse kultuuri hariduses ning seetõttu  ei mõisteta ka praegust kunsti. Kuidas kultuuriinimesed selle ideega kaasa tulid? Milline on siiani olnud laste reaktsioon?

Kunstnikelt oleme saanud erakordselt positiivse vastuvõtu. Kaks tuhat kunstnikku on pakkunud ennast selles programmis osalema. Koolid ei kiitnud seda ideed alguses eriti heaks: kõik õpetajad ei olnud selle üle väga rõõmsad, neil tekkis tunne, et neid kontrollitakse, nagu nad poleks ise tasemel oma lapsi õpetama jne. Iga kool võis ise otsustada, millist kultuurivaldkonda tahetakse oma koolis sügavamalt õpetada, millise valdkonnaga oma lapsi põhjalikumalt tutvustada. Nii kunstnikud, näitlejad, tantsijad kui ka õpetajad said enne programmiga liitumist väljaõppe: mõlemad pooled  on siiani sellest siiski kasu saanud. Seetõttu on juba praeguseks paljud koolid veendunud selle idee positiivsuses ja vajalikkuses.

Ja et kultuur tõepoolest aitaks meie regiooni arengule kaasa, siis tuleb kultuur lülitada otseselt majandusellu, majandusprotsessidesse. Oleme püüdnud luua kunstnike ja majandusalade tihedamaid kontakte. Mu meelisnäide on see, mida tehti kunagi Ameerikas: orkestrilt võeti ära dirigent ning muusikud mängisid ilma otsese juhendamiseta, nad tegutsesid üksteist hästi tundva meeskonnana. Äri- ja majandusjuhid toodi vaatama, kuidas väljaõppinud orkester sai hakkama ka ilma dirigendita, et edu pant on just meeskonnatöös, koostöös, üksteise mõistmises. Kunstist, aga tegelikult laiemalt kultuurist on majandusel palju õppida: just kultuurivaldkonna loomingulisusest, käitumismudelitest.

 

 

 

Dortmundi kontserdimaja puhketuba Düsseldorfi noorte kunstitunnel.

 

Kas võib öelda, et pärast neid eksperimente on majandusinimesed hakanud kultuuri tõsisemalt võtma, et kultuur ei ole nende meelest midagi kõrvalist, millega tuleb tegelda alles siis, kui tähtsamad probleemid on lahendatud, või et kultuur on ainult meelelahutus?

Eks mõlemad pooled peavad õppima ja ma loodan, et ka on õppinud üksteise kogemusest. Ka meie regiooni kultuuripealinna projekt on eelkõige suunatud avaliku ja erasektori parema koostöö arendamisele, üksteise mõistmisele. Suured majandusharud on huvitatud koostööst kultuuriga: nad mitte ainult ei ole valmis kultuuri toetama, vaid on valmis ka kultuurist õppima. Hea näide on muuseumide öö, mida suured korporatsioonid mitte ainult ei sponsoreeri, vaid mille puhul saab tõepoolest kõnelda ühisest sünergiast.

 

 

   

Düsseldorfi Kunsthalle näituselt “between 1969–1973”.

Kölni Püha Peetruse jesuiidikirik.

Norman Fosteri Zollvereini rekonstrueeritud hoone.

 

Kas olete kogu liidumaad hõlmava suure kultuurikontseptsiooni, -poliitika sees püüdnud pöörata tähelepanu iga linna, paiga eri-pärale, sealse atmosfääri säilitamisele? Düsseldorfi, Kölni, Dortmundi, Esseni jne elanikud, vähemalt need, kellega me kokku puutusime, olid kõik oma linna üle väga uhked: nad mitte ainult ei identifitseerinud ennast oma paigaga, vaid rõhutasid just oma koha eripära. Näiteks kölnlased tõid välja Vahemere vaimsuse, düsseldorflased pragmaatilisuse jne. Kas seda on võetud kontseptsiooni väljatöötamisel ka teadlikult arvesse?

Meie regioonis on antud igale linnale vabad käed oma kultuurikontseptsiooni väljaarendamiseks. Üldine kontseptsioon on välja töötatud just paikkondade kontseptsiooni baasil: need on omavahel tihedalt läbi põimunud. Seetõttu julgen küll öelda, et iga linna mentaliteeti on üldkontseptsioonis silmas peetud. Kui mõnele linnale on mõni valdkond oluline, siis nad püüavad seda ka oma kultuuri promotsiooni juures rõhutada. Näiteks Köln on tuntud barokkmuusika poolest. Düsseldorf on kuulus muuseumide ja visuaalse kunsti poolest. Dortmundi huvikeskpunktis on meediakunst. Igal linnal on oma keskne ala, mida nad tahavad eriti välja tuua ja mille kaudu ka oma mainet luua.

Veel tahan rõhutada ühte väga olulist aspekti: kui paar aastakümmet tagasi oli kultuur tõepoolest midagi väga suurt ja tähtsat ning suutis konkureerida teiste uute valdkondadega, siis nüüd on inimeste huvi hajunud. Nüüd tuleb kultuurile tagasi võita just kõrgelt haritud kindlustatud sootsiumi kiht, kellele praegune aeg pakub kõikvõimalikke ahvatlusi. Varasemal ajal kuulus kultuur orgaaniliselt nende ellu, nüüd enam mitte. Selleks tulebki alustada sootsiumi kõige noorematest, et nad tunneksid ennast kultuuri orgaanilise osana. Kultuuri saabki tänapäeval arendada ainult kõikehõlmava kontseptsiooni abil.

 

Ludwigi muuseumi direktor Kaspar König.

 

Kas Nordrhein-Westfaleni kultuurielus on palju muutunud sellest ajast, kui pealinnaks sai Berliin?

See on probleem ning seda enam tuleb meil mõelda, kuidas oma kultuurielu atraktiivsemaks teha, et hoida kultuuriareen elavana. Kuid me ei konkureeri mitte ainult Berliiniga, samavõrd ka Müncheni, Frankfurdi ja teiste suurte keskustega. Meil tegutseb ja loodetavasti jääb ka tulevikus tegutsema terve rida suurepäraseid kultuuriinstitutsioone. Kultuuri professionaalne institutsionaliseeritus on meie regiooni tugevamaid külgi. Kuid peame tõsiselt mõtlema, kuidas muuta oma regioon just individuaalsete kultuuriinimeste s.o kunstnike, kirjanike, näitlejate, muusikute arvates atraktiivseks, et nad siia jääksid. Selleks tuleb kogu keskkonnas palju ära teha, et kultuuriinimesed tahaksid just siin elada ja töötada, luua galeriisid  ja aidata neil elus püsida jne. Me ei taha olla ainult külalisesinejate areen, teenindussfäär, tahame midagi ise pakkuda. Ja selleks tuleb mõelda laiemalt kultuurikeskkonna peale.

Seetõttu on vaja mõelda, millise protsendi meie elanikkonnast moodustavad kultuuriinimesed. Üks viimase aja populaarsemaid loosungeid on: “Meie liidumaal on kultuuriinimeste kontsentratsioon suurim Euroopas!” Aga väljaspool sellest ei teata: peame ennast nähtavaks ja kuuldavaks tegema.

Gerhard Horni eriline lapsuke ongi meie kultuuri tutvustamine väljaspool: meie kunstnike-muusikute-tantsijate-näitlejate viimine Pariisi, Viini, aga ka Tallinna.

Küsitlenud ja üles kirjutanud

 

 

Kölni arvukate galeriide, mainekate kunsti-muuseumide ja -messide kõrval on rahvusvahelises nüüdiskunstimaailmas teinud endale nime kaks kirikut: Kolumba, kus gooti madonna kuju kõrvutamine Andy Warholi või Joseph Beuysi töödega pole üldse haruldane asi, ning Püha Peetruse jesuiitide kirik, kaasaja kunsti ja muusika keskus Püha Peetruse kiriku kunstijaam ehk Kunst Station St Peter.

Püha Peetruse kiriku isa Friedhelm Menne-kes ehk isa Mennekes ehk jesuiit Mennekes on üks põnevamaid ja erudeeritumaid isiksusi praeguses kristlikus kirikumaailmas. Rohkem kui kolme aastakümne vältel on ta soosinud religiooni ja nüüdiskunsti dialoogi.

1940. aastal Bottropis sündinud Menne-kes on õppinud filosoofiat, poliitökonoomiat ja teoloogiat Bonnis, Münchenis ja Frankfurdis. 1980. aastal kaitses Frankfurdis doktorikraadi praktilise teoloogia ja religioonisotsioloogia alal. 1987. aastast on ta Kölni Püha Peetruse jesuiidikiriku õpetaja, vanas gooti kirikus tegutseva nüüdiskunsti ja -muusikakeskuse initsiaator ja elluviija. Kuid näituseprojektidega alustas isa Mennekes juba Frankfurdi äärelinna Niedi Püha Markuse kirikus ning seejärel organiseeris mitmeid väljapaistvaid kunstiväljapanekuid  Frankfurdi keskvaksalis. Tema nüüdiskunsti-lembus viis Kölni Püha Peetruse kiriku elu ja korralduse radikaalse rekonstrueerimiseni ning uue sakraalse interjööri loomiseni. “Kunst ja religioon,” armastab isa Mennekes rõhutada, “on kultuurielu kaks iseseisvat faktorit, mille sümbioos võib olla äärmiselt viljakas kooslus.” Püha Peetruse kiriku kunstijaamas on eksponeeritud Joseph Beuysi, Anish Kapoori, Francis Baconi, Antoni Tàpiese, Rosemarie Trockeli, Cindy Shermani, Marlene Dumas’ jpt nüüdiskunsti suurkujude töid. Kuid, nagu isa Mennekes ka ise on armastanud öelda, ei ole asi kaugeltki suurnimede kollektsioneerimises, vaid nende tõlgendamises, dialoogi tekitamises.

R. V.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming