Kultuurikorraldus, kultuuri­kaubandus või kultuurikõrvaldus?

Berk Vaher

Eesti kultuuri suurim häda ongi selle mõtestamises vaba aja veetmise viisina.  

Tallinna Kultuuritehase tüüpi ettevõtmine

on väga perspektiivne idee, millele püsiva

eluvormi otsimiseks peaks võimuorganeil

rohkem kannatust jaguma.

 

Kuidas korraldada kultuuri? Managing the Arts. Koostajad Anu Kivilo ja Kadi Herkül. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, 2006. 160 lk.

 

Kultuurikorralduse kraadiõppe edenemine meie kõrgkoolides on tänuväärselt kaasa toonud ka rea temaatiliste käsiraamatute ilmumise. EMTA kultuurikorralduse magistritöödel põhinev ja mõne õppejõu artikliga täiendatud “Kuidas korraldada kultuuri?” on selles reas värskeim.  Kogumikus esindatud kolmest õppejõust on eesti lugejale küllap tuntuim ameeriklanna Bonita M. Kolb – pole ju möödunud aastatki tema “Kultuuriturunduse” tõlke avaldamisest. Too teos või(k)s tunduda oma utilitaarsetes üldistustes eurooplasele ja eestlasele vähemasti kultuuriteooria osas pealiskaudsena, aga puhtpraktilistes nõuannetes on küllap paljudele abiks. Kuid Kolbi raamatust olen juba kirjutanud Tartu linna kultuuriosakonna poolt üllitatud ajakirja Ideeturg 2. numbris ega hakka siin detailsemat kriitikat üle kordama; olgu vaid mainitud, et muist vastutust lihtsustuste eest kuulub ka tõlkijale-väljaandjale, kes eestikeelse väljaande algupärandist märksa lapidaarsemalt nimetasid (Kolbi originaal kandis pealkirja “Marketing for Cultural Organisations: New Strategies for Attracting Audiences to Classical Music, Dance, Museums, Theatre, and Opera”).

Isegi nõndaviisi rangemalt piiritletud ainevallas pole Kolbi populism siiski kaugeltki universaalselt pädev. Seda tõestab EMTA kogumikus näiteks Jane Heinsoo, kelle uurimuse kohaselt eesti noorem publik ei taha sugugi, et klassikakontsertide korraldajad moodsate turundusnõksudega ja popinipikestega rohkem “rahvale peale minna” üritaksid. Heinsoo artikkel iseloomustabki hästi terve valimiku tugevaimat aspekti: pea kõik Eesti kultuurikorraldusmagistrid on julgenud siinset kultuuripublikut ja tegijate ringi analüüsinult välismaistele teoreetikule vastu vaielda ning selleks ei piisa ju mitte ainult intervjueeritavate ärakuulamisest, vaid tuleb esiteks olla võimeline formuleerima küsimusi, mis eeldavad valmislahendustest lahknevaid vastuseid. Imeliselt kõhnuva Margarita Drozdi maaletoojailt kohaliku omapära teadvustamist küllap oodata ei maksa… 

Ju on säärane kriitiline tagasiside olnud kasulik ka õppejõududele: Bonita Kolbilt leidub kogumikus päris asjalik artikkel “Cultural Tourism in Cities and Towns” – mitte et põhimõisted ja hoiakud muutunud oleksid, ent üldistustega ei liialdata ning eks valdavalt Ameerika väikelinnade enesereklaamikogemustest kirjutades Kolb kõige rohkem omas elemendis olegi. Tarvilikku leidub siin kõigile Eesti linnadelegi, ka neile, mis end veel Ameerika väikelinnana ei taju.

Soome teatriliidu tegevjuht ning sügisest Soome rahvusteatri peadirektor Tuomas Auvinen võtab kokku EMTA kultuurikorralduse õppekava käivitamise ja annab seega hea raami ka artiklikogumikule. Põnevaim kolmest ingliskeelsest artiklist on siiski viimane, dr Gesa Birnkrauti käsitlus vabatahtlike rakendamisest USA, Saksamaa ja Eesti kultuuriorganisatsioonides. Erinevad traditsioonid ja nende tagamaad on siin eeskujulikult avatud, kusjuures USA ja Saksamaa võrdluses võib tuvastada sümpaatiat pigem vabatahtlikualtima USA suhtes, kus kogukonna heaks töötamise traditsioon on levinud laiemalt. Samas ei saa väita, et autor oleks otseselt hinnanguline – kõigel on põhjused, plussid ja miinused. Vabatahtlike roll kultuuri ja kogukonna optimaalses sidumises, ka rahaliste ressursside rakendamises rahavabama kultuurisuhte kujundamiseks, on autori sõnul igatahes kõikjal kasvamas.

 

Korralikud koolitööd

 

Gesa Birnkrauti käsitlus on ka vahest kõige visionaarsem. Eestikeelsed artiklid on ennekõike siiski korralikud koolitööd kogu oma konstruktiivses isepäisuseski – eks need olegi ju (olnud) ennekõike hüppelauaks autorite suurtele ideedele ja tegudele praktilises kultuurikorralduses. Sellisenagi on tekstid informatiivsed, käsitledes üldhuvitavaid teemasid nagu kultuurisponsorlus, kultuuriasutuste omandivormid, rahva- ja eliitkultuuri püsimajäämine massikultuurses keskkonnas. (Ainukesena pole hakkama saanud Kadi Herkül keeletoimetajana – häirivalt palju on tekstides trükivigu, toortõlkelisi fraase, kohmakat lausestust ja mõttekordusi).

Kahju on siiski sellest, et autorite väitlusjulgus ei ulatu täienisti terminoloogilise ja kontseptuaalse aluspõhjani, seda enam, et pea ükski neist autoritest ei tihka ju jääda neutraalseks, vaid nad tunnistavad oma muret kultuuri või enda uuritava kultuurivaldkonna käekäigu pärast. Ent mõõk lõikab taas hoidjal jalad alt: mitmel puhul on positiivne lahend kultuuri jaoks juba stampmõistete kasutamisega löögi alla seatud. Nii väidab Inga Talvis muidu veenvas ja huvitavas artiklis “Turundus tarbekunstis”, et poleks justkui “mingit põhjust arvata, nagu muudaks turundusterminite [“toode” ja “tarbija”] kasutamine näiteks kvaliteetse teatrietenduse kunsti seisukohalt kuidagi ebaväärikaks, sest esmaoluline ei ole ju nii- või teistsuguste terminite kasutamine, vaid see, et mistahes tegevuse juures peab kultuuriasutus jääma truuks missioonile” (lk 62).

“Missioonist” on juttu veel mitut puhku, ehkki jääb segaseks, milles see missioon siis ikkagi seisneb. Lubatagu siiski vastu väita, et kui tollessinases tarbekunstis on tõesti üsna võimatu “toote” ja “tarbija” retoorikast hoiduda (sest mittetarbitav ese ei kuulugi ju enam tarbekunsti valda!), siis teatrietenduse puhul on tegu kummati kunsti põhiolemust (“missiooni”) devalveeriva terminoloogiaga.

Miks? Toon teisegi näite. Jane Heinsoo nimetab klassikalist muusikat üheks “vaba aja sisustamise viisidest” (lk 85). Näiliselt pole justkui midagi viltu, ka küsitletavad tajuvad seda ajaviitena, seejuures vaimselt nõudliku ajaviitena. Ja ikkagi – vaid ajaviitena, ning küsitluse raam ilmsesti toetab seda ettekujutust. Eesti (ja küllap mitte ainult Eesti) kultuuri suurim häda ongi selle mõtestamises vaba aja veetmise viisina, sisuliselt meelelahutusena, harrastusena ilmestamaks elu tööst üle jääval ajal. Nii küsivad korralikud kodanlased oma muusikuist tuttavailt: “Ei noh, pilli mängid küll, seda ma tean, aga mis tööd sa teed?” Nii põlastavad “maksumaksjad” loovinimesi, kes justkui “eimillegi” eest riigilt palka ja sotsiaalseid garantiisid nõuavad.

 

Kultuur pole toode

 

Aga see pole kõik. Kultuuriinimesed ise on positsioneerunud või positsioneeritud retoorikasse, mis õigustab kultuuritegevust kui tööd, kui kah tööd. Ometi on põhimõtteliselt võimalik ka radikaalselt teistsugune suhe kultuuri: kultuur on see, mis toetab inimest põhilises, inimene olemise sügavamas tunnetamises. Muidugi täidab harmoonilise isiksuse puhul seda rolli ka ühiskonna heaks tehtav töö, kuid ajalugu ise on tõenduseks, et sellest ainuüksi inimesele ei piisa. Nii võib palgatööd kui materiaalsete hüvede kumuleerimist käsitleda ka ennekõike toetava tegevusena vaimsete hüvede kumuleerimisele. Inimolemise sügavus sõltub seega inimese võimest konverteerida materiaalne kvantiteet vaimseks kvaliteediks (ja seejuures mitte taotleda materiaalset kvantiteeti üle selle piiri, millest alates see hakkab pärssima või hävitama vaimse kvaliteedi loomist).

Just seetõttu on kultuuri mõtestamisel suuresti kõlbmatud ka “toote” ja “tarbija” mõiste, kuna need viitavad sellisele materiaalsele kumulatsioonile, mille puhul vaimsus on minimeeritud. Toode rahuldab tarbija vajadust, korrigeerib hälvet, on kasutatult ja normaalse olukorra taastanult kõrvalepandav või äravisatav. Kunstikogemust, mis pakub jäävat, uuenevat ja täienevat keskkonda inimolu sügavamaks tunnetamiseks, ei saa käsitada “tootena” “tarbijale”, kuivõrd see ei taasta “normaalset olukorda”, vaid tekitab vaimus kestva ja kumuleeruva kvalitatiivse nihke.

See jutt kõlab ilmsesti käibetõdede kogumina, ent Eesti argireaalsus ja (kultuuri)poliitika on sellest määratult kaugel… Pealispindne retoorika võib ülaltooduga soostuda, ent ühiskonda juhtivad põhihoiakud on pigem vastupidised; kultuur on vaba aja täide, see, mida tööst ülejäänud ajal teha – kuid millest siiski kultuuritööstusena ka arvestatavat materiaalset kasu võib olla (kui ainult piduritest kultuuriinimesed aru saaksid, et ka nemad teevad “toodet” “tarbijale”).

Või kas ikka on päriselt ja põhjani nii? Ma tunnen siiski suhteliselt vähe inimesi, kes kultuurihuvilistena ja -tegijatena tõsimeeli “rahvale pealeminemist” ülistaksid. Tooteid ja tooteseppi võidakse hinnata ja argiaskelduste kõrvalt isegi eelistada (kuna kultuur on kujunenud selleks, millega tegelda argiaskelduste kõrvalt), kuid ega mõtlev inimene selle üle päriselt õnnelik ole. Sisimas tahaks ikka midagi enamat, sisukamat, inimolemist sügavamalt tunnetama sundivat…

Selle tõendiks on taas uurimisandmed klassikalise muusika kontsertide kohta. Vähemasti sellest valimist nähtub, et “kõrge” ja “madala” eristamine kultuuris pole kuhugi kadunud. Tõsi, tänapäeva kultuurihuviline noor on võimeline nautima mõlemat. See tähendab “kõrge” ja “madala” eristamist omakorda nii traditsiooniliselt “kõrgeks” ja “madalaks” peetus, kuid ka lihtsalt suutlikkust tunda vaimustust nii kirikus Pärti kuulates kui ööklubis tantsu vihtudes. Üks pakub elitaarset kogemust (selleni jõudmiseks peab vaimselt küpsema), teine ürgkogukondlikku kogemust (selleni jõudmiseks peab suutma kõige urbanistlikumaski keskkonnas “tagasi loodusesse” minna). Ja ilmseid wannabe’sid ehk staatuseotsijaid põlatakse mõlemas kontekstis…

(Vahemärkus: kirjandushuvilised võiksid klassikalise muusika kohta käivast õppust võtta. Viimasel ajal kõlab aina hääli, et kirjandus on rahvast kaugenenud, lugejaid on vähe, kirjanikke ei tunta. Aga ehk on populariseerimise asemel või vähemalt kõrval hoopis vajadus pöörata kirjandus jõuliselt  elitaarsemaks? Millekski, mille väärimiseni lugeja peaks pürgima ning mis nõnda tekitab isiksuses jääva ja süveneva muutuse.)

 

Traditsioon ei ole surnud mustrite kordamine

 

Just selle muutuse tekitamine peaks olema peamine kriteerium ka laulupidude ja muu rahvakultuuriks nimetatava puhul. EMTA kogumikus tunnistab Katrin Puur: “Mure laulupidude tuleviku pärast oligi peamiseks põhjuseks, miks taoline uurimus ette sai võetud” (lk 98). Samas annavad küsitlused (eriti noorte seas) põhjust optimismiks – on endiselt küllaga neid, kellele laulupidu on kirgastav kogemus. Ja see annab laulupidudele eluõiguse, mitte sundus mingit meediumi elus hoida ainuüksi selle hääbumise vältimiseks. Traditsioon ei ole ju mitte surnud mustrite kordamine, vaid mustrite kandmine uutesse eludesse, uutesse kirgastavatesse kogemustesse – rahvakultuuris, aga ka klassikalise muusika kultuuris kiputakse neid asju teinekord omavahel segi ajama.

Mõistagi on vastava kultuurilaadi esindajatele pea võimatu suruda peale suuremat innovatsioonimäära, kui nad südames õigeks peavad (süvenevaks kultuurikogemuseks vajavad). Isegi kui ideaalis on kultuur ühtne, joonistuvad argipraktikas välja eri tasandid, mille selgem eristamine hoiaks ära mitmeid kultuuripoliitilisi ja teoreetilisi arusaamatusi. Veel üks EMTA kogumiku suur voorus seisnebki aimus erinevaist kultuuritasandeist, ehkki täpsema eritluse poole liigutakse harva.

Sestap toon näite hoopis mujalt. Tarmo Leinatamm pole ehk ajapikku kujunenud kõige usaldusväärsemaks (kultuuri)poliitiku võrdkujuks, aga Res Publica projekti äpardumisele eelnenud ajurünnakutel genereeris ta mitmeid arukaid mõtteid. Nende hulka kuulub mu arvates kultuuri jaotus tippkultuuriks, professionaalseks kultuuriks, rahvakultuuriks ja harrastuskultuuriks.

Eristus tippkultuuri ja professionaalkultuuri vahel on kõnekas: tippkultuur on piire ületav ja selles üsnagi elitaarne, samas kui profikultuur on “tuntud headuses” ja “kindla kvaliteediga”, just seda sorti kultuur, mida EMTA kogumikus Anu Kivilo mainib kõige atraktiivsemana sponsoritele. (Tõlgendan seda argumendina, et riigi ja kohaliku omavalitsuse toetus peaks veelgi rohkem keskenduma just avangardsele tippkultuurile, millel on erasektori toetust märksa raskem leida kui massipublikupotentsiaaliga kvaliteetüritustel ja neid pakkuvatel institutsioonidel).

Kõnekas on ka rahva- ja harrastuskultuuri eristamine: rahvakultuurina määratletu on elulise väärtusega terve etnilise kogukonna identiteedi jaoks ja vajab riiklikku toetust, samas kui harrastustegevuse põhirahastamine peaks jääma igaühele endale (v.a lapsed-noored, eakad, erivajadustega inimesed).

Ehk on professionaalkultuuri puhul tõepoolest mõnevõrra põhjendatum kõnelda “tootest” ja “tarbijast”, kuid kas selle “tootmise” niivõrd mahukas ülalhoidmine peaks olema kohustuseks riigile, mis saab raha maksumaksjatelt, kes peaksid olema huvitatud küpsemaks inimeseks saamisest (või vähemasti peaks riik ideaalis hea seisma selle huvi tekke ja säilimise eest)? See on ilmsesti niivõrd revolutsiooniline küsimus, et jäägu ta siin retooriliseks…

 

Tippkultuuri taimelava

 

Nii nagu eri tasandite puhul on efektiivsed erinevad rahastusskeemid, nõnda toimivad ka eri tasandeil erinevad omandivormid. Kaari Kiitsak-Priki põhjalik selleteemaline artikkel annab EMTA kogumikus ülevaate viimaste aastate suundumustest, ohtudest ja võimalustest ning lubab ka järeldada, et ühtselt toimivat kultuuriasutuse omandivormi pole.

Kõige keerulisem on olukord laboritüüpi kultuurikoosluste puhul, millel suuresti tugineb kogu kultuuri innovatsioon – mille tegevusest kõige tõenäolisemalt kasvab välja avangardne tippkultuur, uuendades ka professionaalkultuuri ning isegi rahva- ja harrastuskultuuri enesemõtestus- ja eneseväljenduskeelt. Samas ei saagi loota, et eksperimendid viivad alati kunstiliselt aktsepteeritava tulemuseni (ehkki arenguprotsessi seisukohalt on ka suhtelised ebaõnnestumised olulised). Projektikeskne majandamine ei taga selliste laborite jätkusuutlikkust loomekeskkonnana; institutsionaliseerumine jällegi surmab konstruktiivse vaimse nomaadluse kõikvõimalike kommunaalprobleemidega. Tähelepanuväärseteks näideteks loomeinimeste ja munitsipaalorganite lahkarvamustest halduslikus ja ajalises arenguplaneerimises on lähiminevikust Tartu Teatrilabor ja lähitulevikust kardetavasti Tallinna Kultuuritehas, mõlemad väga perspektiivsed ideed, millele püsiva eluvormi otsimiseks peaks võimuorganeil jaguma rohkem kannatust. Ja õppimisvõimet Euroopast, kus mitmesugused üsnagi iseseisvad ja vähebürokraatlikud kommuunid kultuurikeskkonda mõjutavad.

Ent jällegi – võrreldes europrojektide loovustlämmatava paberimäärimisega on kogu Eesti üks vähese bürokraatiaga kultuurikommuun. Euroopasse ja turumajanduslikku maailma kuulume siiski paratamatult ja seisame nõnda teelahkmel: kas see, mis me endaga peale hakkame, saab olema kultuurikorraldus, kultuurikaubandus või kultuurikõrvaldus?

Kuhugimaani võib hüpelda kõigil teedel korraga või panna Remuse juttude kilpkonna kombel “riske hajutades” sõbrad-sugulased eri lõikudele jooksma – aga selles osas, kuidas me suhtume kultuuri kui ellutulemise, elusolemise ja ellujäämise sisusse, tuleb teha põhimõtteline otsus. Selleks on vaja haritud kultuurihuvilisi, -tegijaid ja poliitikuid. EMTA kultuurikorralduse magistriõppele tuleb aina edu soovida ja loota, et seal tehtud töödel põhinevad trükised kujunevad regulaarseks täienduseks Eesti kultuurimõtestusele.